LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Jago monoloog Credo in un Dio crudel Usun julma jumalat 2. vaatus, 2. stseen Muusika autor Giuseppe Verdi Sõnade autor Arrigo Boito Tõlge Malle Ruumet Tervikteosest Otello Otello crede alle calunnie di Jago deluso nella carriera, e uccide Desdemona. Alla fine apprende il vero e s’uccide. Jago tutto solo nella sala del castello Credo in un Dio crudel che m’ha creato simile a sé, e che nell’ira io nomo. Dalla viltà d’un germe o d’un atomo vile son nato. Son scellerato Perché son uomo, e sento il fango originario in me. Sì! Quest’è la mia fe’! Credo con fermo cuor, siccome crede la vedovella al tempio che il mal ch’io penso e che da me procede per mio destino adempio. Credo che il giusto è un istrion beffardo e nel viso e nel cuor che tutto è in lui bugiardo: lagrima, bacio, sguardo, sacrificio ed onor. E credo l’uom gioco d’iniqua sorte dal germe della culla al verme dell’avel Vien dopo tanta irrision la Morte. E poi? – La Morte è il Nulla E vecchia fola il Ciel. Otello usub karjääris pettunud Jago laimu ja tapab armukadedusest oma kaasa Desdemona. Kui selgub tõde, surmab Otello ka enda. Jago on üksi lossisaalis. Usun julma jumalat, kes on mind loonud endasarnasena, teda vihahoos ma kutsun. Ühest nurjatust seemnest või aatomist alatuna olen sündinud. Olen kurjategija, sest olen mees, kes tunneb endas kandvat räpast alget. Jah, see on mu usk! Usun täie meelega, nagu usub lesknaine templis, et see halb, millest mõtlen ja mis minust johtub, täidab mu enda saatuse. Usun, et õiglus on kui irvitav kloun, sest näol ja südames on temas kõik võlts ja valelik: nutupisarad, suudlused, pilgud, ohvrimeelsus ja au. Ja usun, et inimene on alatu saatuse mängukann seemnest hauani. Kogu elu naeruväärset mõnitust kroonib Surm. Ja siis? Surm on Mittemiski. Ja Taevas vaid ürgvana kiim. Jago monoloog Credo in un Dio crudel Usun jumalasse julma 2. vaatus, 2. stseen Muusika autor Giuseppe Verdi Sõnade autor Arrigo Boito Tervikteosest Otello Vanne! la tua meta già vedo. Ti spinge il tuo dimone e il tuo dimon son io, e me trascina il mio, nel quale io credo inesorato Iddio: Credo in un Dio crudel che m’ha creato simile a sé, e che nell’ira io nomo. Dalla viltà d’un germe o d’un atomo vile son nato. Son scellerato Perché son uomo, e sento il fango originario in me. Sì! Quest’è la mia fe’! Credo con fermo cuor, siccome crede la vedovella al tempio che il mal ch’io penso e che da me procede per mio destino adempio. Credo che il giusto è un istrion beffardo e nel viso e nel cuor che tutto è in lui bugiardo: lagrima, bacio, sguardo, sacrificio ed onor. E credo l’uom gioco d’iniqua sorte dal germe della culla al verme dell’avel Vien dopo tanta irrision la Morte. E poi? – La Morte è il Nulla E vecchia fola il Ciel. Mine, su lõppu näen juba. Sind tõukab tagant su deemon ja selleks olen mina sinuga seotud, usun võitmatusse iidolisse. Usun jumalasse julma, kes lõi mind endasarnasena ja mida raevuks ma nimetan. Halvast eost, alatusest olen sündinud, olen inimene, kurjategija ja tunnen endas tumedat jõudu Jah, see on mu saatus! Usun kindlalt nagu usub palvetav lesknaine templis, et see kurjus, mida kannan, on minu saatus. Usun, et õiglus on komöödia ja šarlataansus näol ja südames, et kõik on valelikkus, pisarad, suudlused, pilk, au ja ohvrimeel. Usun et inimesel pole õige sõna ebaõiglase saatmisega hällist hauani. Pärast kõike seda naeruväärset tuleb surm, ja siis? - Surm ja ei miski! Taevas on lihtsalt üks muinasjutt! Käsitisi kirjutatud tõlge noodiridade kohalt. Otello aaria Niun mi tema Ärgu keegi kartku 4. vaatus, 4. stseen Muusika autor Giuseppe Verdi Sõnade autor Arrigo Boito Tõlge Malle Ruumet Tervikteosest Otello Otello nella camera di Desdemona. Niun mi tema S’anco armato mi vede. Ecco la fine Del mio cammin... Oh! Gloria! Otello fu, E tu... come sei pallida! E stanca, e muta, e bella, Pia creatura nata sotto maligna stella, Fredda come la casta tua vita, e in cielo assorta. Desdemona! Desdemona!... Ah!... morta!... morta!... morta! Ho un’arma ancor! Pria t’ucciderti... sposa... ti baciai. Or morendo... nell’ombra... ove io mi giacio... Un bacio... un bacio ancora... un altro bacio... Otello viibib Desdemona kambris. Ärgu keegi kartku, kui näeb mind relvaga. Ongi lõpp mu teekonnal. Ah! Mis au! Otellot pole enam. Ja sina...kuis oled kahvatu! Nii väsinud, tumm ja kaunis. Vaga olevus, kes sündinud kurja tähe all, oled külm nagu su puhas elu, oled taevasse võetud. Desdemona! Desdemona! Ah, oled surnud... surnud... surnud. Mul on veel relv! Enne sinu mõrva... mu kaasa... suudlesin sind, nüüd surres... pimeduses... kus leban... veel suudlust soovin... veel üht... üht veel...