Tonio aaria Si può?
Kas tohib?
Proloog
Muusika autor Ruggero Leoncavallo
Sõnade autor Ruggero Leoncavallo
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
I pagliacci
Nedda tradisce Canio,
il marito, con il quale fa parte di una compagnia di comici.
Canio uccide la donna e l’amante.
Tonio, il Prologo, davanti al sipario.
Si può?
Signore! Signori!... Scusatemi
se da sol mi presento... io sono il Prologo.
Poiché in scena ancor le antiche maschere
mette l’autore, in parte ei vuol riprendere
le vecchie usanze, e a voi di nuovo inviarmi.
Ma non per dirvi come pria:
“Le lacrime che noi versiam son false! Degli spasimi
e dei nostri martir non allarmatevi!”
No. L’autore ha cercato invece pingervi uno squarcio di vita.
Egli ha per massima sol che l’artista è un uom e che per gli uomini scrivere ei deve.
Ed al vero ispiravasi.
Un nido di memorie in fondo a l’anima
cantava un giorno, ed ei con vere lacrime
scrisse, e i singhiozzi il tempo gli battevano!
Dunque, vedrete amar sì come s’amano
gli esseri umani;
vedrete de l’odio i tristi friutti.
Del dolor gli spasimi,
urli di rabbia, udrete, e risa ciniche!
E voi, piuttosto che le nostre povere
gabbane d’istrioni, le nostre anime
considerate, poiché siam uomini
di carne e d’ossa, e che di quest’orfano
mondo al pari di voi spiriamo l’aere!
Il concetto vi dissi. Or ascoltate
com’egli è svolto.
Andiam! Incominciate!
|
Nedda petab oma kaasat Caniot,
kellega on ühes näitetrupis.
Canio tapab Nedda ja ta armukese.
Tonio, Proloogi kehastaja on laval eesriide ees.
Kas tohib?
Daamid! Härrad!... Vabandage,
et iseend ma esitlen... Olen Proloog.
Kuna autor näitab laval antiigimaske,
tahab tutvustada mõnda vana tava,
siis nõnda saatis minu teie ette.
Mitte selleks, et sõnu kuulda nagu varem:
„Pisarad, mida valame, on võltsid!
Meie nuukseist ja piinadest ärge hoolige!“.
Ei. Autor visandas siin teile ühe elutahu.
Talle tähtis on see, et Heerosel elav on hing, inimestele soov on tal kirjutada.
Ta elust endast inspiratsiooni saab.
Hingepõhjast mälestusi valjult ühel päeval kuuldavale tõi,
üles märkimaks ehtsaid pisaraid,
nutunuuksed tal takti lõid!
Nõnda, vaatajad, siin armastust näete,
ja kirge, elavate inimeste omi;
näete vihkamise kurbi vilju, valunuukseid,
vihapurskeid, neid, jah, kuulete,
ka võigas irvitus sealt ei puudu!
Teie siis, kes vaatate meid, naeruväärseid
kloune ei näe, vaid süüvite me hinge,
sest meiegi inimesed oleme,
lihast ja luust ning selles hädaorus,
vaeses ilmas õhku hingame sarnaselt teile!
Ütlesingi kogu tõe. Nüüd kuulake,
kuidas edasi kulgeb see.
Läheb lahti! Alustage!
|
|
Canio aaria Vesti la giubba
Pane selga narrikuub
1. vaatus, 4. stseen
Muusika autor Ruggero Leoncavallo
Sõnade autor Ruggero Leoncavallo
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
I pagliacci
Canio. Un bivio di campagna, all’entrata di un villaggio.
Recitar!... mentre preso dal delirio
non so più quel che dico e quel che faccio!
Eppur... è d’uopo... sforzati!
Bah, sei tu forse un uom? Tu se’ Pagliaccio!
Vesti la giubba e la faccia infarina,
La gente paga e rider vuole qua.
E se Arlecchin t’invola Colombina
ridi, Pagliaccio... e ognun applaudirà!
Tramuta in lazzi lo spasmo ed il pianto;
in una smorfia il singhiozzo e ‘l dolor...
Ridi, Pagliaccio, sul tuo amore infranto
ridi del duol che t’avvelena il cor!
|
Canio viibib küla lähedal.
Esineda!... ajal, mil hinge haarand on alarm
ja ei teagi, mida öelda, mida teha!
Ometi... on vajalik... pingutada!
Oled ehk ka sina inime‘? Oled vaid Pajats!
Pane selga narrikuub, puuderda nägu,
rahvas raha eest naerda tahab.
Kui Arlekiin varastab sinult Colombina,
naera, Pajats... ja sulle kõlab kõigi aplaus!
Muuda räigeks naljaks nutt ja nuuksed,
Grimassis koos on kurbus ja südamevalu...
Naera, pajats, purustet tunnete üle,
naera ka siis, kui kipitus mürgitab hinge!
|
|
Nedda ballaad Stridono lassù
Muusika autor Ruggero Leoncavallo
Sõnade autor Ruggero Leoncavallo
Tervikteosest
I pagliacci
Stridono lassù, liberamente
Lanciati a vol come frecce, gli augel.
Disfidano le nubi e il sol cocente,
E vanno, e vanno per le vie del ciel.
Lasciateli vagar per l’atmosfera
Questi assetati di azzurro e di splendor;
Seguono anch’essi un sogno, una chimera,
E vanno, e vanno fra le nubi d’or.
Che incalzi il vento e latri la tempesta,
Con l’ali aperte san tutto sfidar;
La pioggia, i lampi, nulla mai li arresta,
E vanno, e vanno sugli abissi e i mar.
Vanno laggiù verso un paese strano
Che sognan forse e che cercano invan.
Ma i boëmi del ciel seguon l’arcano
Poter che li sospinge, e van, e van! |
Linnu lauluhääl vaba ja kerge
kõlamas seal, kus nooltena tiirlevad nad
Ei sundi ega kütkeid nad iial tunne!
Ja taeva teedel vabalt lendlevad.
Seal on ju nende maailm, on nende kodu
seal, kus on päike ja lõpmata silmapiir!
Neilgi ju hinges on ainus soov ja lootus,
et kaugel kaugel neid ootab õnn.
Võimsamgi maru ja tormis möirgav äike
ei nende lendu küll takista saa
Ei tormi maru nad iial karda
vaid ikka tõtvad üle mere ja maa
Lendavad nad, et jõuda muinasmaale,
kuigi nii kauge ja raske on tee
Ei see heiduta neid ei kao neil lootus,
et muinasmaa sääl ootab Jah, sääl, jah sääl |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tekst |
Canio ariooso Vesti la giubba
Muusika autor Ruggero Leoncavallo
Sõnade autor Ruggero Leoncavallo
Tervikteosest
I pagliacci
Vesti la giubba e la faccia infarina.
La gente paga e rider vuole qua.
E se Arlecchin t’invola Colombina,
Ridi Pagliaccio, e ognun applaudirà!
Tramuta in lazzi lo spasmo ed il pianto;
In una smorfia il singhiozzo e il dolore...
Ridi Pagliaccio, sul tuo amore infranto!
Ridi del duol che t’avvelena il cor! |
Nüüd hilbud selga ja taas võõpa palgeid
sest publik maksab ja naerda soovib vaid
Kui Arlekiin sult röövib Colombina
naera siis pajats, see on kõik su edu hind
Sa peida narrusesse enda valu
ja varja naeruga kõik mis piinab sind
Naera siis pajats naera meeletus piinas!
Naera ka siis kui valust lõhkeb sul rind |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge |
Peppe serenaad O, Colombina, il tenero fido Arlecchin
Muusika autor Ruggero Leoncavallo
Sõnade autor Ruggero Leoncavallo
Tervikteosest
I pagliacci
O Colombina, il tenero fido Arlecchin
È a te vicin!
Di te chiamando,
E sospirando, aspetta il poverin!
La tua faccetta mostrami,
Ch’io vo’ baciar
Senza tardar
La tua boccuccia. Amor mi cruccia!
Amor mi cruccia e mi sta a tormentar!
Ah! Colombina schiudimi il finestrin,
Che a te vicin
Di te chiamando
E sospirando è il povero Arlecchin!
A te vicin è Arlecchin! |
O Colombina, sinu vaene Arlekiin
on jälle siin
kuule minu ohkeid
armurohkeid suur on minu piin
oo lase sisse mind, et
ükskord saaksin ma
sind suudelda
ma ihkan hurma või lähen surma
mu omaks pead saama sa
Ah Colombina ava oma aken sa
suur on mu piin
siin saadab ohkeid
nii armurohkeid su vaene Arlekiin!
Sind ootan ma Arlekiin! |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge |
|