LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Lob des hohen Verstands
Kõrgema mõistuse ülistus


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Kadri-Ann Sumera
Tervikteosest Des Knaben Wunderhorn

Einstmals in einem tiefen Tal
Kukuk und Nachtigall
Täten ein Wett' anschlagen:
Zu singen um das Meisterstück,
Gewinn' es Kunst, gewinn' es Glück:
Dank soll er davon tragen.
Der Kukuk sprach: "So dir's gefällt,
Hab' ich den Richter wählt",
Und tät gleich den Esel ernennen.
"Denn weil er hat zwei Ohren groß,
So kann er hören desto bos
Und, was recht ist, kennen!"
Sie flogen vor den Richter bald.
Wie dem die Sache ward erzählt,
Schuf er, sie sollten singen.
Die Nachtigall sang lieblich aus!
Der Esel sprach: "Du machst mir's kraus!
Du machst mir's kraus! I-ja! I-ja!
Ich kann's in Kopf nicht bringen!"
Der Kukuk drauf fing an geschwind
Sein Sang durch Terz und Quart und Quint.
Dem Esel g'fiels, er sprach nur
"Wart! Wart! Wart! Dein Urteil will ich sprechen,
Wohl sungen hast du, Nachtigall!
Aber Kukuk, singst gut Choral!
Und hältst den Takt fein innen!
Das sprech' ich nach mein' hoh'n Verstand!
Und kost' es gleich ein ganzes Land,
So laß ich's dich gewinnen!"
Kord ühes sügavas orus
kägu ja ööbik
sõlmisid kihlveo
meistriteose laulmises.
Võitku kunst, võitku õnn,
võitjale kuulugu tänu.
Kägu ütles: ”Kui sulle sobib,
olen valinud kohtuniku,”
ning nimetas kohe eeslit.
Tal on kaks suurt kõrva,
nii et ta kuuleb seda paremini
ja teab, mis on õige.”
Nad lendasid kohtuniku juurde.
Tollele seletati asi ära
ja ta otsustas, et lauldagu.
Ööbik laulis võluvalt!
Eesel ütles: ”Sa ajad mu hulluks!
Hulluks jah! Iiah, iiah!
Mu pea ei võta seda vastu!”
Kägu hakkas kiiresti pihta
oma tertsi, kvardi ja kvindiga.
Eeslile meeldis! Ta ütles:
Oot-oot-oot! Nüüd teatan oma otsuse.
Hästi laulsid küll, ööbik!
Aga kägu, sina laulad hästi koraali!
Ja takti hoiad hästi ja ühtlaselt!
Seda ma ütlen oma kõrgema arusaamise järgi!
Ja maksku see kasvõi terve maa,
sinu kuulutan ma võitjaks!”


Des Antonius von Padua Fischpredigt
Padova Antoniuse kalajutlus


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Kadri-Ann Sumera
Tervikteosest Des Knaben Wunderhorn

Antonius zur Predigt
die Kirche findt ledig.
Er geht zu den Flüssen
und predigt den Fischen;
sie schlagen mit den Schwänzen,
im Sonnenschein glänzen.
Die Karpfen mit Rogen
sind allhier gezogen,
haben d'Mäuler aufrissen,
sich Zuhörens beflissen;
Kein Predigt niemalen
den Karpfen so g'fallen.
Spitzgoschete Hechte,
die immerzu fechten,
sind eilend herschwommen,
zu hören den Frommen;
auch jene Phantasten,
die immerzu fasten;
die Stockfisch ich meine,
zur Predigt erscheinen;
Kein Predigt niemalen
den Stockfisch so g'fallen.
Gut Aale und Hausen,
die vornehme schmausen,
die selbst sich bequemen,
die Predigt vernehmen:
auch Krebse, Schildkroten,
sonst langsame Boten,
steigen eilig vom Grund,
zu hören diesen Mund:
Kein Predigt niemalen
den Krebsen so g'fallen.
Fisch große, Fisch kleine,
vornehm und gemeine,
erheben die Köpfe
wie verständge Geschöpfe:
Auf Gottes Begehren
die Predigt anhören.
Die Predigt geendet,
ein jeder sich wendet,
die Hechte bleiben Diebe,
die Aale viel lieben.
Die Predigt hat g'fallen.
Sie bleiben wie alle.
Die Krebs gehn zurücke,
die Stockfisch bleiben dicke,
die Karpfen viel fressen,
die Predigt vergessen.
Die Predigt hat g'fallen.
Sie bleiben wie alle.
Antonius tuli jutlust pidama,
aga kirik oli tühi.
Ta läheb jõgede juurde
ja jutlustab kaladele;
need löövad sabadega,
läigivad päikeses.
Karbid oma marjaga
on kõikjalt siia kogunenud,
lõuad laiali
kuulavad andunult:
ükski jutlus pole iial
karpidele nii meeldinud!
Teravalõualised haugid,
kes alati vehklevad,
kiirustavad siia,
et vagameest kuulata.
Ka need monstrumid,
kes alati paastuvad -
mõtlen tursakala -,
on jutlusele ilmunud;
ükski jutlus pole iial
tursale nii meeldinud!
Head angerjad ja beluugad,
kes peenutsevalt maiustavad
isegi nemad on vaevunud
jutlusele tulema:
ka vähjad, kilpkonnad,
need muidu aeglased kullerid
tõusevad kiirelt põhjast,
et seda suud kuulda:
ükski jutlus pole iial
vähkidele nii meeldinud!
Suured kalad, väiksed kalad,
eeskujulikud ja alatud
tõstavad päid
nagu mõistusega olendid:
et jumala soovil
jutlust kuulata.
Kui jutlus on lõppenud,
pöördub igaüks.
Haugid jäävad varasteks,
angerjad meelisklevad palju.
Jutlus meeldis.
Nad jäävad samasuguseks kui ikka.
Vähjad käivad tagurpidi,
tursad jäävad paksuks,
Karbid õgivad palju,
jutlus meelest läinud.
Jutlus meeldis.
Nad jäävad samasuguseks kui ikka.


Das irdische Leben
Maine elu


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Kadri-Ann Sumera
Tervikteosest Des Knaben Wunderhorn

"Mutter, ach Mutter! es hungert mich,
Gib mir Brot, sonst sterbe ich."
"Warte nur, warte nur, mein liebes Kind,
Morgen wollen wir ernten geschwind."
Und als das Korn geerntet war,
Rief das Kind noch immerdar:
"Mutter, ach Mutter! es hungert mich,
Gib mir Brot, sonst sterbe ich."
"Warte nur, warte nur, mein liebes Kind,
Morgen wollen wir dreschen geschwind."
Und als das Korn gedroschen war,
Rief das Kind noch immerdar:
"Mutter, ach Mutter! es hungert mich,
Gib mir Brot, sonst sterbe ich."
"Warte nur, warte nur, mein liebes Kind,
Morgen wollen wir backen geschwind."
Und als das Brot gebacken war,
Lag das Kind auf der Totenbahr.
Ema, oh ema! Mul on nälg,
anna mulle leiba, muidu ma suren!”
Oota vaid, oota, mu kallis laps!
Homme koristame kärmelt vilja!”
Ja kui vili oli koristatud,
hüüdis laps endiselt:
Ema, oh ema! Mul on nälg,
anna mulle leiba, muidu ma suren!”
Oota vaid, oota, mu kallis laps,
homme peksame kärmelt rehte!”
Ja kui rehi oli pekstud,
hüüdis laps ikka veel:
Ema, oh ema! Mul on nälg,
anna mulle leiba, muidu ma suren!”
Oota vaid, oota, mu kallis laps,
homme kärmelt küpsetame!”
Ja kui leib oli küpsetatud,
lamas laps surnuraamil.


Wo die schönen Trompeten blasen
Kui kaunimad trompetid helisevad


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Kadri-Ann Sumera
Tervikteosest Des Knaben Wunderhorn

Wer ist denn draußen und wer klopfet an,
der mich so leise, so leise wecken kann?
Das ist der Herzallerliebste dein,
steh auf und laß mich zu dir ein!
Was soll ich hier nun länger stehn?
Ich seh die Morgenröt aufgehn,
die Morgenröt, zwei helle Stern,
bei meinem Schatz, da wär ich gern,
bei meiner Herzallerliebsten.
Das Mädchen stand auf und ließ ihn ein;
sie heißt ihn auch willkommen sein.
Willkommen, lieber Knabe mein,
so lang hast du gestanden!
Sie reicht ihm auch die schneeweiße Hand.
Von ferne sang die Nachtigall
das Mädchen fing zu weinen an.
Ach weine nicht, du Liebste mein,
aufs Jahr sollst du mein eigen sein.
Mein Eigen sollst du werden gewiß,
wie's keine sonst auf Erden ist.
O Lieb auf grüner Erden.
Ich zieh in Krieg auf grüner Heid,
die grüne Heide, die ist so weit.
Allwo dort die schönen Trompeten blasen,
da ist mein Haus, von grünem Rasen.
Kes on küll väljas, koputab aknale
ja äratab mind unest nii tasa, nii tasa?”
Mina olen su südame kallim,
tõuse üles ja lase mind sisse enda juurde!
Miks seisan ma siin kauem veel?
Näen juba koidupuna tõusmas,
koidupuna ja kaht heledat tähte.
Oma armsama juures tahaksin olla,
oma südame kallikese juures.”
Tüdruk tõusis, avas ukse
ja kutsus ta sisse.
Tere, mu kallis poiss!
Nii kaua oled siin seisnud!”
Ja ulatab talle oma lumivalge käe.
Kaugel laulis ööbik
ja tüdruk hakkas nutma.
„Ära nuta, armsam,
juba aasta pärast kuulud mulle.
Saad kindlasti minu omaks
nii nagu ei keegi teine maa peal.
Oo armastus haljendavas maailmas!
Ma lähen sõtta rohelisele nõmmele,
see nõmm on siit nii kaugel.
Ja seal, kus kaunid trompetid helisevad,
seal on minu haljendavast murust kodu.”


Lob des hohen Verstands
Kõrgema mõistuse kiituseks


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Martti Raide
Tervikteosest Des Knaben Wunderhorn

Einstmals in einem tiefen Tal
Kukuk und Nachtigall
Täten ein Wett' anschlagen:
Zu singen um das Meisterstück,
Gewinn' es Kunst, gewinn' es Glück:
Dank soll er davon tragen.

Der Kukuk sprach: "So dir's gefällt,
Hab' ich den Richter wählt",
Unt tät gleich den Esel ernennen.
"Denn weil er hat zwei Ohren gross,
So kann er hören desto bos
Und, was recht ist, kennen!"

Sie flogen vor den Richter bald.
Wie dem die Sache ward erzählt,
Schuf er, sie sollten singen.
Die Nachtigall sang lieblich aus!
Der Esel sprach: "Du machst mir's kraus!
Du machst mir's kraus! I-ja! I-ja!
Ich kann's in Kopf nicht bringen!"

Der Kukuk drauf fing an geschwind
Sein Sang durch Terz und Quart und Quint.
Dem Esel g'fiels, er sprach nur
"Wart! Wart! Wart! Dein Urteil will ich sprechen,

Wohl sungen hast du, Nachtigall!
Aber Kukuk, singst gut Choral!
Und hältst den Takt fein innen!
Das sprech' ich nach mein' hoh'n Verstand!
Und kost' es gleich ein ganzes Land,
So lass ich's dich gewinnen!"
Kukuk, kukuk! I-ja!
Kord juhtus all haljendavas orus,
et kägu ja ööbik
lõid võistluseks käed,
otsustamaks,
kellest saab metsa meisterlaulik.


Kui Sulle sobib,
siis valisin juba kohtuniku välja“, sõnas kägu.
Selleks saagu eesel.
Tal on kaks suurt kõrva,
mistõttu ta kuuleb hästi
ja otsustab, mis õige ja hea.“

Nad lendasid kohtuniku ette
ja kui asjad said selgeks räägitud,
võis võistlus alata.
Ööbik laksutas jumalikult.
Sa ajad mu hulluks“, teatas eesel.
Iiaah! Iiaah!
Ma ei suuda seda rohkem taluda“.

Seepeale tõi kägu kuuldavale
nii tertse, kvarte kui kvinte.
See meeldis eeslile. „Oot-oot, pea kinni!
Teen oma otsuse kohe teatavaks“.

Sa, ööbik, laulsid küll hästi,
aga kägu on koraalis tugevam.
Ta püsib paremini taktis
ja on ka tunnetuses peen.
Nii kõnelen ma kõrgema mõistuse nimel
tema on võitja!“


Es sungen drei Engel
Kolm inglit laulsid


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Kirke Kangro
Tervikteosest Des Knaben Wunderhorn

Es sungen drei Engel einen süßen Gesang,
Mit Freuden es selig in den Himmel klang.
Sie jauchzten fröhlich auch dabei,
Daß Petrus sei von Sünden frei.
Und als der Herr Jesus zu Tische saß,
Mit seinen zwölf Jügern das Abendmahl aß,
a sprach der Herr Jesus: "Was stehst du den hier?
Wenn ich dich anseh', so weinest du mir."
"Und sollt' ich nicht weinen, du gütiger Gott" . . .
Du sollst ja nicht weinen!
"Ich habe übertreten die Zehn Gebot;
Ich gehe und weine ja bitterlich,
Ach komm und erbarme dich über mich."
Has du denn übertreten die Zehen Gebot,
So fall auf die Knie und bete zu Gott!
Liebe nur Gott in alle Zeit,
So wirst du erlangen die himmlische Freud!
Die himmlische Freud, die Selige Stadt;
Die himmlische Freud, die kein Ende mehr hat.
Die himmlische Freude war Petro bereit'
Durch Jesum und allen zur Seligkeit.
Kolm inglit laulsid ühte armsat laulu,
mis kõlas taevas rõõmsas õndsuses.
Nad hõiskasid veel sellestki,
et Peetrus ongi patust prii.
Ja kui Issand Jeesus istus lauda,
et süüa õhtust kaheteistkümne jüngriga,
küsis ta: “Mis sa seisad siin?
Kui mu pilk sulle langeb, nutad sa üksnes.”
Ja kuidas ma siis ei peaks nutma, sa armuline jumal?”
Sa ei pea nutma.
Olen üle astunud kümnest käsust;
lähen ja nutan kibedasti,
oh tule ja halasta mu peale.”
Sina, kes sa oled üle astunud kümnest käsust,
Lasku põlvili ja palu jumala poole.
armasta alati vaid jumalat,
siis saab su osaks taevalik rõõm.
Taevalik rõõm, õnnistatud linn,
Taevalik rõõm, mis on otsatu.
Taevalik rõõm langes osaks Peetrusele,
läbi Jeesuse, meie kõigi õnnistuseks.


Urlicht
Ürgvalgus


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Kadri-Ann Sumera
Tervikteosest Des Knaben Wunderhorn

O Röschen rot!
Der Mensch liegt in grösster Not!
Der Mensch liegt in grösster Pein!
Je lieber möchtich im Himmel sein!
Da kam ich auf einen breiten Weg.
Da kam ein Engelein und wollt mich abweisen.
Ach nein! Ich liess mich nicht abweisen!
Ich bin von Gott, und will wieder zu Gott!
Der Liebe Gott wird mir ein Lichtchen geben,
wird leuchten mir bis in das ewig selig Leben!
Oo punane roosike!
Inimlapse vaev on suur,
inimlapse valu on suur,
seda enam tahaksin taevas olla.
Siis jõudsin avarale teele,
seal tuli üks ingel ning tahtis mind tagasi tõrjuda.
Ah ei, ma ei lasknud end tagasi tõrjuda!
Ma olen Jumalast ning tahan taas Jumala juurde,
armas Jumal annab mulle valguse,
mis juhatab mind igavesse ellu!


Urlicht
Ürgvalgus


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Heli Mattisen
Tervikteosest Des Knaben Wunderhorn

O Röschen rot!
Der Mensch liegt in größter Not!
Der Mensch liegt in größter Pein!
Je lieber möchtich im Himmel sein!
Da kam ich auf einen breiten Weg
Da kam ein Engelein und wollt mich abweisen
Ach nein! Ich ließ mich nicht abweisen!
Ich bin von Gott, und will wieder zu Gott!
Der liebe Gott wird mir ein Lichtchen geben
Wird leuchten mir bis in das ewig selig Leben!
Oo, purpurne roos!
Saatjaks häda on inimsool!
Saatjaks viletsus on ja piin!
Taevas tahaksin olla, ei siin:
Siis laiale teele jõudsin;
mind ingel püüdis sealt ära saata.
Kuid ei! Ei lasknud end ära saata!
Ma Jumalast sündind, ta juures mu kodu!
Mul armas Jumal valguse annab,
mis õndsasse ellu mul valgustab rada!