Lament for Pasiphaë
Pasiphae nutulaul
Muusika autor Morten Lauridsen
Sõnade autor Robert Graves
Tõlge Jaanus Kann
Tervikteosest
Mid-Winter Songs
Dying sun, shine warm a little longer!
My eye, dazzled with tears,
Shall dazzle yours,
Conjuring you to shine and not to move.
You, sun, and I all afternoon
Have labored beneath
A dewless and Oppressive cloud –
A fleece now gilded with our common
Grief that this must be
A night without a moon.
Dying sun, shine warm a little longer!
Faithless she was not:
she was very woman,
Smiling with dire impartiality,
Sovereign, with heart unmatched,
Adored of men,
Until Spring’s cuckoo with bedraggled
Plumes tempted her pity
And her truth betrayed.
Then she who shone for all
Resigned her being,
And this must be
A night without a moon.
Dying sun, shine warm a little longer! |
Kustuv päike, sära veel veidi!
Mu silmad, pisaraist pimestatud,
pimestavad sinu omi,
nõidudes sind särama ja mitte lahkuma.
Sina, päike, ja mina oleme kogu
pärastlõuna teinud tööd
kuiva ja lämbe pilve all –
nüüd kahetseme,
et peab tulema öö,
kus puudub kuu.
Kustuv päike, sära veel veidi!
Ta polnud reetlik,
vaid üdini naiselik,
naeratades kogu oma erapooletuses,
valitsejanna, kel süda paardumata,
meeste poolt jumaldatud,
kuni kevadine kägu trööbatud sulgedega
temas kaastunnet äratas
ja tõe välja pettis.
Tema, kes säras kõigile,
siis troonilt astus,
ja peab tulema öö,
kus puudub kuu.
Kustuv päike, sära veel veidi! |
|
Like Snow
Nagu lumi
Muusika autor Morten Lauridsen
Sõnade autor Robert Graves
Tõlge Jaanus Kann
Tervikteosest
Mid-Winter Songs
She, then, like snow in a dark night,
Fell secretly. And the world waked
With dazzling of the drowsy eye,
So that some muttered ‘Too much light,’
And drew the curtains close.
Like snow, warmer than fingers feared,
And to soil friendly;
Holding the histories of the night
In yet unmelted tracks. |
Siis kui lumi tumedas öös
ta kukkus märkamatult. Ja maailm ärkas
unisel silmil,
nii et mõni torisedes valgust pelgas
ja keeras ette kardinad.
Nagu lumi, soojem, kui sõrm kartis,
sõbralikult määrdudes,
hoides lugusid ööst
veel sulamata rajal. |
|
She Tells Her Love While Half Asleep
Poolunes räägib ta talle armastusest
Muusika autor Morten Lauridsen
Sõnade autor Robert Graves
Tõlge Jaanus Kann
Tervikteosest
Mid-Winter Songs
She tells her love while half asleep,
In the dark hours,
With half-words whispered low:
As Earth stirs in her winter sleep
And puts out grass and flowers
Despite the snow,
Despite the falling snow. |
Poolunes räägib ta talle armastusest,
neil pimedatel tundidel,
poolil sõnul vaikselt sosistades:
kui maa niheleb oma talveunes
ja saadab teele muru ja lilled,
hoolimata lumest,
hoolimata langevast lumest. |
|
Mid-Winter Waking
Kesktalve ärkamine
Muusika autor Morten Lauridsen
Sõnade autor Robert Graves
Tõlge Jaanus Kann
Tervikteosest
Mid-Winter Songs
Stirring suddenly from long hibernation
I knew myself once more a poet
Guarded by timeless principalities
Against the worm of death,
Hillside haunting;
And presently dared open both my eyes.
O gracious, lofty,
Shone against from under,
Back-of-the-mind-far clouds like towers;
And you, sudden warm airs that blow
Before the expected season
of new blossom,
While sheep still gnaw at roots
and lambless go.
Be witness that on waking,
This mid-winter,
I found her hand in mine laid closely
Who shall watch out the Spring with me.
We stared in silence all around us
But found no winter anywhere to see. |
Pikast talveunest võpatades
tundsin endas luulet,
mis ajatusest valvatud,
surematuna
mäenõlvil rändamas;
ja julgesin avada mõlemad oma silmad.
Oh lahked, ülevad,
alt vastu säravad
mõttetagused pilved kui tornid!
Ja teie, äkksoojad tuuled, kes puhute,
enne kui oodatud
uue õitsemise aastaaeg,
mil lambad veel juuri närivad
ja lambutud lahkuvad!
Olge tunnistajaks,
et sel kesktalvisel ärkamisel
leidsin oma käes tema oma,
kes valvab minus kevadet.
Me vaatasime tühjust me ümber,
kuid talve ei leidnud. |
|
Intercession in Late October
Palve hilja oktoobris
Muusika autor Morten Lauridsen
Sõnade autor Robert Graves
Tõlge Jaanus Kann
Tervikteosest
Mid-Winter Songs
How hard the year dies:
No frost yet.
On drifts of yellow sand Midas reclines,
Fearless of moaning reed
Or sullen wave.
Firm and fragrant
Still the brambleberries.
On ivy-bloom butterflies wag.
Spare him a little longer, Crone,
For his clean hands
and love-submissive heart. |
Kui raskelt aasta sureb:
veel pole härmatist.
Midas nõjatub kollase liiva triivile,
kartmata ägisevat roogu
või mossitavat lainet.
Endiselt lõhnavad
põldmarjad.
Luuderohuõites naljatavad liblikad.
Hoia teda veel veidi, Emake Loodus,
oma puhaste käte
ja armuväärse südame nimel. |
|
|