(Campanello da dentro
S’alza la tela)
INTRODUZIONE
Il teatro rappresenta una camera dietro bottega. Una tavola sopra la quale bottiglia, pane, salsiccie, ecc. Un armadio, un paravento, un’altra tavola in un cantone sopra la quale tazze in porcellana per il caffe’, the, ecc. In fondo porta per entrare in bottega. Porta a dritta e a sinistra che danno comunicazione ad altra camera.
Sopra la porta d’entrata campanello.
SCENA I
Tutti i parenti e di Convitati d’ogni sesso, chi seduti, chi all’impiedi, mangiando, bevendo; Spiridione versa vino or a questo ora a quello mentre cantano il seguente coro.
Indi Don Annibale. Parenti e Convitati chi in piedi passeggiando, chi seduti mangiando e bevendo.
Coro:
Evviva don Annibale, evviva Serafina: vogliam danzare e bevere
infino a domattina, viva, viva Serafina.
Pistacchio e’ un Esculapio, la sposa e’ una Ciprigna; fia con si bella coppia la sorte ognor benigna.
Ei fra speziali domina, ella fra le bellezze…
Amore e Imen preparano torrenti di dolcezze. Facciamo allegri brindisi infino a domattina;
Don Annibale in abito da sposo con gran bouquet all’abito
Don Annibale:
Belle cosa , amici cari, bella cosa e’ cangiar stato; quando l’uomo s’e ammogliato uom divien di qualita’.
Chi trovata ha una ragazza, bella e buona come questa, piu’ non teme per la testa, sempre allegro se ne sta.
Gia’ parmi d’essere padre beato, gia’ veggo i bamboli sedermi a lato. L’un vorra’ pillole, l’altro pagnotte; ciascun chiamandomi il di’ e la notte: papa’ papa’…io voglio pillole, papa’, papa’…ed io pagnotte.
In essi il tenero padre felice come fenice rinascera’.
E tutta Napoli pien di Pistacchi in breve spazio si trovera’. Quello ridendo dira’: papa’, voglio pagnotte; questo piangendo dira’: papa’, voglio pillole, ah!
Pistacchi qua, pistacchi la’, e pieno Napoli si trovera’.
Coro:
Il ciel sia prodigo con quel Pistacchi d’ogni possibile felicita’, si’!
Don Annibale:
Amici, se ballar volete ancora l’orchestra e’ pronta
a secondarvi.
Coro:
Al ballo! Al ballo! Evviva don Annibale! Evviva Servfina!
Don Annibale:
(osservando sulla tavola, correndo nella sala con Spiridione)
Per bacco! Addio dispensa! Addio cantina! Un campo sbaragliato questa mensa mi par!
SCENA II
Madama Rosa, e detto
Madama Rosa:
Genero amato, per dirvi due parole ho colto il punto che si diverte ognuno.
Don Annibale:
Dite, vi ascolto.
Madama Rosa:
Voi dovete capir qual duolo accolto sia d’una madre in cor nel separarsi dall’unica sua figlia, e abbandonarla in man
d’uno straniero…
Don Annibale:
Straniero! Io son di Napoli, venuto a questo mondo nel millesettecentoottantasette e ognun conosce Annibale Pistacchio,
speziale di Floria e inventor delle pillole famose contro l’asma, la tosse e il mal di madre.
Madama Rosa:
Ed ella e’ figlia d’onorato padre; un valoroso ufficial perito nell’assedio d’Anversa…Ma cio’ non monta; sol da voi promessa io bramo, che felice la renderete…e ben lo merta, io spero: ella e’ un angel di figlia.
Don Annibale:
E vero, e’ vero. E per questo mi vien la pelle d’oca in pensar che all’alba deggio lasciar le maritali piume, e pormi in diligenza.
Madama Rosa:
Ne differir potreste la partenza? Per poco almen, per questi ultimi di carnevalschi?
Don Annibale:
Eh no! Differire non si puo’. E necessaria posdomani in Roma la mia presenza: debbo alla rottura assister dei suggelli, e quella parte prender che mi lascio’ la zia Onorea, di felice memoria!
Madama Rosa:
Dunque, fin che’ tornate, a Serafina io terro’ compagnia. Divertiamoci per or…
(incamminandosi verso la tavola)
Don Annibale:
Suocera mia, troppo tardi giungeste;
sol qualche goccia vi sara’ per voi.
Madama Rosa:
(prendendo qualche cosa e guardando l’apparecchio)
(ascoltando ridere da dentro)
Grazie….Che lusso! Che allegria! Soltanto a renderla completa manca il piu’ gaio dei congiunti.
Don Annibale:
E chi? Enrico forse?
Madama Rosa:
Lo diceste!
Don Annibale:
Oh! Si! Vostro nipote, sia permesso il dirlo, non mi va punto a sangue: egli si crede, percorso avendo lo stival d’Italia, un’arca di sapienza, e tutte, e tutti pone in caricatura; e poi m’e’ noto che la bella cugina tento’ rapirmi…
(odonsi grida festevoli, piu’ sonori scrosci di risa)
Udite, come senza di lui regna in mia casa la gioia ed il sollazzo!
SCENA III
Spiridione, e detti
Spiridione:
(sganasciandosi dalle risa)
Oh che pazzo! Oh!
Don Annibale:
Che fu?
Spiridione:
Noi giuocavamo a gatta cieca, quando s’apre in un colpo la porta delle scale, ed eccoti un baffuto caporale che si avanza gridando: Si ritiri ciascuno, io lo comando!”
Senza aggiunger parola, uno il cappello, l’altro piglia il baston, questa il tabarro, quella i calosci, e gia’ partian,
ma getta il caporal bonnet, baffi, uniforme…ed era …(ridendo naerdes) Non ridete.
Don Annibale:
Chi? Ma pria…
Spiridione:
Se non ridete, io non lo dico!
Don Annibale:
(con riso sforzato)
Ah! ah! Chi era?
Spiridione:
Enrico!
Madama Rosa:
Colui ne ha delle belle!
Don Annibale:
(Vi colga entrambi il fistolo)
Spiridione:
Udite ancor. La danza comincia, ed ei per terra molte butta di furto fulminanti pallotte…Oh, che spasso! Che ridere!…che botte! Paf…pif…puf… Alcune ne raccolsi…Mirate!
(levandosi di scasrsella molte palline fulminanti)
Don Annibale:
(Or della sposa mi cucio alla gonnella)
(avviandosi alla sala odesi il motivo d’una Galoppa)
Madama Rosa:
Che!…la galoppa!…Oh, dolce suon!…
Mi sento ringiovanir!…
(trattendendo Don Annibale)
Ballar con me vi piaccia una galoppa!
Don Annibale:
Oibo’! …Scusate…io deggio…e poi ballar non so.
(va per entrare nella sala ma gli viene impedito da’ Convitati che ballando la galoppa traversano la scena)
Madama Rosa:
Pretesti!…Andiam. Non ascolto …
galoppare io voglio
(lo strascina seco, ed entrando in fila co’ danzatori partono dall’opposto lato)
Don Annibale:
(Che imbroglio!)
… Ma…
(Segue Galoppa in cadenza…)
SCENA IV
(Serafina dal lato opposto ballando la Galoppae con Enrico. Questi, giunto in mezzo della scena s’arresta,
prende un tuono serio, caricato. Sospira)
(Quando Enrico si arresta attacca subito qui.)
Serafina
Ebben! Siete gia’ stanco?
Enrico:
Orsu’ cugina, bando agli scherzi…voi mirate adesso in me l’amante offeso.
Rispondete: perche’ sposarvi senza il mio permesso?
Serafina:
E voi me lo chiedete? Perche’ in Enrico ritrovai l’infido, il mostro, l’incostante, il traditore…
Enrico:
Sei tu la traditrice…Sei tu, tu….
Serafina:
Addio signore!
(Serafina per fuggire)
Enrico:
Non fuggir!…t’arresta ingrata….Senti almeno una parola, o il crudel che a me t’invola, spento innanzi ti cadra’.
La mia fiamma disprezzata crebbe al par d’un mongibello…
(piangendo tragicamente)
ma ben presto il freddo avello tanto incendio
stinguera’, si’!
Serafina:
(ironica)
Non morrete, no: vi conosco, seduttore;
e’ dispetto, e non amore che in fierir cosi’ vi fa.
Or che d’altri mi sapete arde in voi cotanto foco!
Obbliaste che fui gioco della vostra infedelta?, si’!
Altre due, lusinghiero, ne amate, ed intanto…
Enrico:
Menzogna infernale!
Serafina:
Ne son certa, ed invan lo negate,
(con sicurezza)
altre due…
Enrico:
(con piu’ forza)
Ma no, ma no,
(fa il conto sulle dita)
son tre, sono tre.
(In tuono tragico)
Donna infida leggera, sleale…lo facea
per scordarmi di te! Sleale…
(con accento piangoloso)
Sempre, sempre t’amai come s’ama di potente indicibile affetto…
per te sola m’avvampa nel petto una fiamma cui pari non ha.
Questo cor te domanda, te brama;
senza te questo cor morira’.
Serafina:
Io v’amava, sperando che il core v’accendesse un affetto verace, ma la speme fu un sogno mendace, come nebbia che all’aura sen va. Ah! vien meno, s’estingue l’amore, cui la speme alimento non da’. Buona sera!
Enrico:
Dispietata. Odi ancor.
Serafina:
Son maritata.
Enrico:
Di me dunque?…
Serafina:
Non mi curo.
Enrico:
Non piu’ amor?
Serafina:
Mai piu’: lo giuro!
Enrico:
(con esagerato furore)
Si? Se ogni speme io perdo al mondo corro appresso a quel birbante…qual vampiro sitibondo succhierollo ad ogni istante…e’ finita omai la festa non avra’ piu’ testa in testa.
A talun da lui fia dato per la china il sublimato: un stringente chiederanno, e una purga invece avranno… e a te pur fatal cugina, traditrice Serafina,
(crescendo di rabbia)
sale inglese, e eteriaca per sciroppo tocchera’.
Serafina:
Ogni sdegno il tempo placa, anche il vostro plachera’, plachera’.
Enrico:
Ah, crudele, ah! Sempre t’amai come s’ama di potente indicibile affetto…per te sola, te sola,
(la prosa va detta come fossero tante crome)
ma ora avrai triaca
non la fiamma cui pari non ha.
Serafina:
Ah! vien meno, s’estingue l’amore, cui la speme alimento non da’.
Enrico:
(non cantato, prosa)
La triaca in alimento…sale inglese….
SCENA V
Enrico:
(ritiene Serafina per la veste in ginocchi)
(Ecco lo sposo, a noi…)
No, non mi fuggirai, perfida, spietata!
Serafina:
(Mio marito)
Enrico:
Fermati, spietata!
Don Annibale:
(affrettando tutto d’un fiato)
Oh! Ladri…Guardia…Fuoco…Acqua! Gente! Aiuto!
SCENA VI
Madama Rosa, Spiridione, Convitati, e detti
Madama Rosa:
Perche’ tanto rumore?
Don Annibale:
Ho colto il seduttore…anzi…mirate:
a’ piedi e’ tuttavia di Madama Pistacchio.
Enrico:
Voi credete ch’io stia in ginocchio? No, sbagliate. Io non vi sto…
Madama Rosa:
(a Don Annibale)
Non sta in ginocchio.
Don Annibale:
Ora, lo veggo anch’io.
Enrico:
E come padron mio, non intendeste che provando io stava una scena con lei, onde poi declamarla innanzi a tutti.
Madama Rosa:
Che bella idea!…
Spiridione, Coro:
Sentiam la scena.
Don Annibale:
Un cavolo! E troppo tardi, ed io…
Enrico:
(Oh diavolo!…)
Serafina:
(Che mai dira’!)
Enrico:
(Franchezza.)
Ecco, si tratta d’una tragedia classico romantica, vi son tre parti principali: or io faro’ la parte del…fara’ la sposa la parte della …
e voi la parte di …
Don Annibale:
Che bella parte!…
Madama Rosa:
Zitto!
Enrico:
Il suo titolo e’ “ Zasse, Zanze, e Zonzo”.
Udite l’argomento.
Madama Rosa:
V’ascoltiamo
Enrico:
Io che son Zasse, adoro Zanze, e bramo toglierla al mio rivale Zonzo che siete voi.
(a Don Annibale)
(Si alza il sipario)
Enrico:
Assisa al pie’ d’un gelso, immersa nel dolore, gemea traffitta Zanze dal piu’ crudele amore…Arriva Zasse, e svelando l’ardor che lo divora, a lei bacia la mano!… (prende la mano di Serafina come per baciarla, don Annibale s’avanza per impedirglielo. Facendo ritornare don Annibale al suo posto)
Sta Zonzo ancora in disparte …
La man bacia e ribacia Zasse di Zanze, ed in partir le porge un dolce amplesso Zonzo allor s’avanza con arcigna sembianza e grida: “Zasse…trema, o vil…” ma Zasse risponde: “Ziffe!”; Zonzo chiama i Zaffe e in presenza di Zanze, a Zasse… fa tagliar la testa.
A scena si’ funesta cade svenuta Zanze, sopra il corpo di Zasse , e Zonzo esclama:
“ahi, Zanze! Ahi, Zanze!”
(suonano le 12)
Don Annibale:
Udiste? E mezzanotte; e parmi tempo, che ciascun vada a letto.
Serafina:
Ah! Madre!.
Don Annibale:
E quella la vostra stanza, o suocera.
Enrico:
E la mia?
Don Annibale:
In mezzo della via.
Madama Rosa:
Andiamo, Serafina
(ritirandosi con Serafina)
Coro:
Andiam noi pure…
Enrico:
Congiunti, amici, piano….facciam l’ultimo brindisi allo sposo. Spiridion rinnuova le bottiglie. Certa canzone che in Milano appresi, or cantero’: l’intercalar amici ripeterete voi.
Spiridione:
(tornando con altre bottiglie)
Eccomi.
Enrico:
A noi.
BRINDISI
Enrico:
(co’ bicchieri alla mano)
Il segreto per essere felici so per prova e l’insegno agl’amici.
Sia sereno, sia nubilo il cielo, ogni tempo, sia caldo, sia gelo,
scherzo e bevo, e derido gl’insani
che si dan del futuro pensier.
Non curiamo l’incerto domani, se quest’oggi c’e’ dato goder.
Coro:
Si’, non curiamo l’incerto domani, se quest’oggi c’e’ dato goder.
Enrico:
Profitiamo degl’anni fiorenti, il piacer li fa correr piu’ lenti. Se vecchiezza con livida faccia stammi a tergo, e mia vita minaccia. Scherzo e bevo,
e derido gl’insani, che si dan del futuro pensier….
DOPO IL BRINDISI
Don Annibale:
Omai basta, o Signori.
Enrico:
(Andare a letto, crede il babbion! Stai fresco!
Or io ti servo col mercante di maschere qui presso).
Felice notte. Ci rivedremo all’alba.
Coro:
Addio. Si, verremo per darvi il buon viaggio. Evviva don Annibale, evviva Serafina.
Enrico:
Evviva don Annibale, evviva Serafina.
Don Annibale, Spiridione e Madama Rosa (a suo tempo)
Don Annibale:
(partendo con Enrico ripetendo la frase del coro)
Maledetti! Son partiti alla fin!…Spiridione! Aiutami a spogliarmi. Su presto.
Spiridione:
Eccomi qua. Chi e’? Mi par sentire il campanello.
Don Annibale:
Hai perduto il cervello? Questo ci mancherebbe!
Spiridione:
Se cio’ accade, non vi date fastidio,
che per voi daro’ le droghe…
Don Annibale:
No, che dici? E troppo chiaro il decreto
(leggendo)
“In vista di frequenti funesti avvenimenti, s’ordina che ogni spezial, di notte le proprie medicine venda in persona. Il trasgressor punito sara’ di multa e prigionia.”
Speriamo che alcun non venga a frastornarmi.
(Intanto si toglie l’abito, la cravatta e la camiciuola)
Dammi intanto il berretto da notte e la veste da camera…
(volendo girar la chiave per la toppa s’apre la porta
passa dietro al paravento)
Chi viene? Oh! La suocera…
Madama Rosa:
Sposo, eccovi…Ebbene! Dove, o genero siete?
Don Annibale:
Son qui, son qui.
Madama Rosa:
Prendete la vostra chiave…
(volendo andare da lui
(Don Annibale sta dietro di un paravento spogliandosi,
ma in vista del pubblico)
Don Annibale:
Alto, alto…Io intimo in nome della pudicizia…visibile non sono…
Madama Rosa:
Intendo: ecco, vi lascio la vostra chiave, ed a svegliarvi pria di giorno verro’
(la da’ a Spiridione)
Don Annibale:
Soverchio incomodo. A star desta vi sfido.
Madama Rosa:
Felice notte, piccolo Cupido.
(entra in una stanza di fronte a quella di Don Annibale)
Don Annibale:
Che ti sembra?
Spiridione:
Benissimo! Un Cupido. Siete in veste da camera e berretto.
Don Annibale:
Orsu’, vattene a letto, e fa d’essere in piedi verso le cinque.
(prende il lume e s’incammina verso la sua camera.
Suona il campanello.)
Spiridione:
Dormiro’ vestito.
(da’ la chiave a Don Annibale e si ritira)
Don Annibale:
Or vedi che prurito! Giusto adesso!…
(Il campanello suona piu’ forte)
Un momento
SCENA VII
Enrico e don Annibale
Enrico:
(vestito caricatamente da damerino francese con occhiali, mustacchi e pizzo.)
Bonne soir, bonne soir. Je vous demande pardon de venir vous deranger…mais quand un homme souffre…voyez vous, mon ami!
Je tiens la fievre … sentez, tatez, touchez…
Don Annibale:
Che vi occorre?
(Costui che vuol da me?)
Padron mio, nel linguaggio del paese prego spiegarvi.
Enrico:
Bien, bien…mi spieghero’ Donque…en italiano’. Je suis…malato…e vo’ medicatura.
Don Annibale:
Ma bisogna ch’io sappia la natura del male, onde…
Enrico:
Voici. Je vengo dal ballo, e j’ai…danzato par quatre ore…ensuite…oh! Che caldo maudit!… Par rinfrescarmi, appena una trantina presi…de pieces en glace…c’est a’ dir sorbetton.
Don Annibale:
(E non crepasti?)
Enrico:
Or questi …m’ont prodotto un embarras ici, dans l’estomaque …e per tornarmi en bon point, il me faut o cinq o six bouteilles de Malaga, Champagne, o Porto, Porto…monsieur, prenez les donc.
Don Annibale:
(Sta a vedere che mi ha preso costui per cantiniere. Leviamcelo dai piedi)
Attendetemi qui, che avrete in breve il piu’ squisito vino.
(Tengo un baril d’Asprino, or gliene reco un fiasco.)
SCENA VIII
Enrico:
Balordo spezial, fin ch’io ritorni, occuparti sapro’. Siam della burla in principio soltanto. Ancor v’e tempo per la fine. Intanto dinanzi all’uscio nuzial si ponga l’armadio… qui le seggiole…nel mezzo la tavola.
(mettendole dalla parte opposta a quella in cui si trovavano
esegue, poi spegne il lume)
Vediam se il mio rivale potra’ col suo talento il bandolo trovar della matassa.
(udendo camminare)
Ei vien!
Don Annibale:
(nel porgere il vino smorza il lume, credendo la stanza illuminata com’era pria)
Prendete qui…Chi spense la candela?
Enrico:
Par ici…Vengo d’avoir une crise, et j’aurai fait tomber inavvedutamente la lumiere. C’est egal…a present non ho besoin de votre vinasson. Merci, merci,…guidatemi alla porta. Io vado a letto.
(Questo non avverra’)
Bonsoir.
SCENA IX
Don Annibale solo
Don Annibale:
Eccomi pronto.
Anch’io.
Addio.
(Enrico esce, e don Annibale richiude)
Meno mal ch’io son pratico del sito e poso camminarvi anche ad occhi bendati.
(urta nella tavola grande e fa cadere il servizio di porcellana)
Povera porcellana!…Io mi credea nel mezzo della stanza, e sono invece ad un angolo!
(s’incammina verso la sua camera)
Buono! Entro la serratura della mia porta un’altra chiave! Ohime’!
(Apre l’armadio, e volendo entrare da’ col grugno nel fondo dello stesso)
Son bravo per mia fe’! Nell’armadio trovar voleva il letto! Orizzontiamci…A manca dello stipo si trova la mia porta…
(va a tentone, e non trova che un muro)
Essa e’ fuggita!…Spiridion? Spiridion? Balordo! Ronfa come un maiale!…
(s’incontra nell’altro tavolino)
Or mi ricordo!…Su questo tavolino posi qualche fosforico cerino…. Eccone….
(trova un cerino ed accende il lume)
oh per le corna del demonio!…Questa e’ nuova di conio!
I mobili passeggiano!…Spiridione al certo esser deve sonnambulo, e dormendo volle porre la camera in assetto…Pazienza!…Oh! campanello maledetto! I mobili passeggiano.
(va ad aprire)
(Enrico e detto. Enrico in lungo soprabito, capelli, e gran barbette grigie. Egli ha la faccia inviluppata in un fazzoletto di lana, come per difendersi dal freddo
Enrico ripone l’armadio al suo posto, va entrare in camera e suona)
SCENA X
Enrico:
E questa la bottega del famoso Pistacchio?
Don Annibale:
Appunto: ed il Pistacchio avete innanzi.
Enrico:
Oh! Servo…
Don Annibale:
A monte i complimenti. Spicciatevi, che ho fretta.
Enrico:
Ebben, sappiate che un cantante son io; domani a sera m’e’ forza debuttar nel “Campanello”, nuovissimo spartito;
son rauco, ed ho sentito decantar certe pillole stupende,
che voi smerciate contro il mal di gola, onde…
Don Annibale:
Vi servo subito…
Enrico:
(trattenendo Don Annibale)
Scusate…Bisogna che sappiate come perdei la voce. Sediamo Che ore abbiamo?
Don Annibale:
Ma…e tardi.
(Si cerchi spaventarlo)
Son le tre dopo la mezzanotte.
Enrico:
(sedendo)
Ebben, per me ancora e’ presto, ch’io non vado a letto pria delle cinque.
Don Annibale:
Oh mio signor!
Enrico:
Sedete: m’importa di narrarvi il caso mio.
Don Annibale:
E a me d’udirlo non importa un corno.
Enrico:
Sedete, o qui rimango infino a giorno.
(Don Annibale siede sbuffando
Segue Duetto in cadenza due Bassi. Nel corso del quale ed allora che Don Annibale volge le spalle ad Enrico per prendere le pillole, questi caccia lestamente un bigliettino nella serratura della camera dove entro’ Serafina)
DUETTO ENRICO E DON ANNIBALE
Enrico: (con voce rauca)
Ho una bella, un’infedele, ch’ama un altro, ed io l’adoro. Son geloso, e la crudele gode sol del mio martoro.
A’ balconi suoi d’intorno giro sempre notte e giorno….
(tossendo)
..o..rno, e scirocco, e tramontana m’han servito, m’han servito come va, hum
(tossendo, senza alterare il tempo)
Don Annibale:
Se volete il mio giudizio, per levarvi d’imbarazzo, per fuggire il precipizio e de’ venti lo strapazzo o al momento la lasciate, o al momento la sposate, o al momento la lasciate, …Tal rimedio gola e testa risanare vi potra’, si’…
Enrico:
(con faccia piangente)
Ma frattanto il mio debutto,
Don Annibale:
Non sara’ poi tanto brutto, non sara’ poi tanto brutto.
Le mie pillole potranno…
Enrico:
Date, date, …provero’…
Don Annibale:
(andandole a prendere nell’armadio)
No, no, sentite…ma prima….
(Don Annibale gli da’ una scatoletta; piglia la scatola ed inghiotte tutte le pillole in una sola volta)
Don Annibale:
(Che ti venga un buon malanno: tutte quante le ingoio’)
Enrico:
(a piacere provando la voce:)
(bene
meglio
benone, benone)
Enrico:
Or che in ciel alta e’ la notte, senza stelle, e senza luna, non ti turbo in l’onde rotte della placida laguna, dormi, o bella, mentr’io canto la canzone del piacer, …
(la voce si rauca nuovamente)
Son rauco nuovamente
Don Annibale:
Dico…e’ tardi…buona notte. Che partiste avrei piacer. Buonanotte, buona notte!
Enrico:
La dose ripetete, son rauco nuovamente
Don Annibale:
Ma…, si’….ma dopo partirete, ma, dico, partirete?
Enrico:
Su, su, andiamo, andiamo. Se guarisco partiro’, partiro’, partiro’.
(prende varie pillole e gorgheggia)
Don Annibale:
(corre all’armadio prende altra scatola)
(ansante)
Che vi pare?
Enrico:
Non plus ultra! Gia’ la voce ritorno’, u, u, u
(prende per mano improvvisamente Annibale)
Al mio debutto assisterete, de’ miei gorgheggi giudicherete, di mie volate , semitonate, de’ sbalzi orribili ch’io prendero’.
Ah, ah, ah
Don Annibale:
Se presto, presto non ve ne andate, verra’ una pioggia di bastonate…
Enrico:
Ah, ah, e, e, i o, o, u, u,
(scherzando, cantando a piena voce)
Don Annibale:
Siete un seccante signor cantante, piu’ la mia collera frenar non so…
Enrico:
Cose impossibili sentir faro’, la, la, la,
(Lo fa ballare con forza)
Don Annibale:
Fuori dell’uscio vi caccero’, si’, si’.
Piu’ la mia collera frenar non so, no, no….Piano, piano
(Enrico e’ cacciato, e coglie il momento che Don Anniable gli volge la schiena, e ficca un piccolo viglietto nella serratura della camera di Serafina.)
RECITATIVO ULTIMO
Don Annibale, Spiridione, poi madama Rosa, Serafina
Don Annibale:
Or venga pure il campanello giu’, gridi, crepi chi vuol, non apro piu’.
(prende il candeliere, e corre frettoloso verso la sua canera; le pallette scoppiano sotto i di lui piedi, e gli cade il lume)
Chi e’, chi e’?…Bestia che son! Dimenticava le pallette.
Spiridione:
(accorre, ed affrettando Don Annibale per la gola, grida a tutto potere)
Al ladro…all’assassino…Guardia…guardia….
Don Annibale:
No, son io…
Madama Rosa:
Che fu? Quai grida?
Serafina:
Mamma, aprite…io sono alzata…
(uscendo con lume)
Ebben, che avvenne?…
Don Annibale:
Nulla, nulla, …un equivoco… ritorni ognuno a letto: io pur…
SCENA ULTIMA
(il campanello viene suonato a distesa)
Spiridione:
Adesso, adesso.
Madama Rosa:
Va ad aprire Enrico?
(Enrico, Parenti degli sposi, e detti)
Enrico:
Con permesso. Ecco tutti i congiunti.
Coro:
Ben levato. Con voi ci consoliamo. Con voi ci rallegriamo.
Don Annibale:
Ma come!…Forse?…appena ho fiato per domandar…
Enrico:
Che domandar? Fra poco passa la diligenza, spicciate…
(guardando all’oriuolo)
son le sei meno un quarto. Vedete, in ciel biancheggia di gia’ l’alba del giorno.
Don Annibale:
(con un sospirone)
Sposa! …Ci rivedremo al mio ritorno.
FINALE
Serafina:
Da me lungi ancor vivendo, sposo amato in me riposa, sempre fida ed amorosa la consorte, la consorte a te, sara’.
Enrico:
(piano a D. Annibale)
Mai non sien le tue dolcezze molestate ed interrotte, bella al par di questa notte sia la vita, sia la vita ognor per te.
Serafina:
Sposo amato,
(Don Annibale col fiele alla bocca)
Serafina, Madama Rosa, Enrico:
par di questa notte, bella al par di questa notte sia la vita ognor per te.
Don Annibale:
(alla sposa in disparte;)
Moglie in erba, finche’ io torno esser destra ti conviene; se qualcuno a batter viene la porta, tu la porta non aprir, no, non aprir, moglie mia…
Serafina:
Non temete.
Enrico:
Si, si
Madama Rosa, Enrico, Serafina:
Buon viaggio e buon ritorno, ecco il segno del partir!
(lo spingono via quasi per forza
Spiridione gli porta avanti la valigia, tutti l’accompagnano, e cala il sipario.)
BRINDISI
Enrico:
Mesci, mesci, e sperda il vento ogni cura, ogni lamento, solo il canto del piacere risuonar fra noi s’udra’. Nell’ebbrezza del piacere sta la vera ilarita’.
Coro:
Lunga e’ l’ora degli affanni, ha il piacer fugaci i vanni il momento del godere brilla e rapido sen va.
SCENA XIII
(Enrico avvolto in una veste da camera, con berretto da notte in testa correndo dentro ansioso. Don Annibale.)
Enrico:
Mio signore venerato!
Don Annibale:
Patron mio! Che cos’e’ stato?
Enrico:
Presto, presto a tutta fretta, mi dovete una ricetta, come un fulmine spicciar.
Don Annibale:
Giusto adesso.
Enrico:
Son lesto?
Don Annibale:
E quando?
Enrico:
(cercando per le saccoccie)
Io non so piu’ dove sia.
Don Annibale:
Auf, che pena.
Enrico:
Ciel tiranno! L’ho perduta. Vado e torno.
(per partire)
Don Annibale:
Buon viaggio.
Enrico:
L’ho trovata.
(retrocede)
Don Annibale:
Perbacco, ma che nottata!
Enrico:
Pria vi voglio di mia moglie tutti i mali palesar.
Don Annibale:
Non me importa, a me s’aspetta de spicciare la recetta.
Enrico:
Per veder s’ella e’ perfetta non c’e’ male d’ascoltar.
Don Annibale:
Non me importa.
Enrico:
La povera Anastasia per cui v’ho incomodato, e’ tisica, e’ diabetica, e’ cieca, e’ paralitica, patisce d’emicrania, ha l’asma, e sette fistole, spine ventose e sciatica, tumore nell’occipite ; ha il mal della podagra, che unito alla chiragra penare assai la fa, si’, penare assai la fa. Ma qui sta il re dei recipe che tutto guarira’, qui, qui, che tutto guarira’.
(legge):
Si prende l’acqua celebre del gran Monsieur Maurizio, con l’altra capocefalo, e poi la fugiadenica. Con questa poi mischiateci l’aceto coll’arecheto, sia questa rinforzata coll’acqua canforata, col balsamo coppaito, col dolce elettuario, di cedro imperiale, che giova e non fa male. Vi unite a queste cosa, benigne e portentose, per fare il tutto eccelso, con l’Elisir d’Elmonzio, pur quel di Paracelso. Mischiate, rimischiate, poi pillole formate….
Don Annibale:
Ma questi sono liquidi.
Enrico:
…che ad uno, a quattro, a sette si devono ingoiar…a nove, a dieci, a mille si devono ingoiar.
Don Annibale:
Che pillole! Oh! Ah! Basta!
Enrico:
Prendete poi l’ombelio’ di Venere…. butiro d’antimonio…
Don Annibale:
Che dite, che antimonio?
Enrico:
…il solfo col diascorio del dotto fra’ Castorio, l’asella, l’asafetida, il the’ (che sia d’America), rob antisifilitico, l’estratto di cicuta, papaveri, la ruta, l’etiope minerale, sciroppo cordiale. Aggiungi poi la polvere di Marco Cornacchione, e di Giovanni Procida l’empiastro infusione, la cassia fistulata, la pomice pestata….Bollite, bollite, et fiat bibita…
Don Annibale:
Che bibita? Che pillole? Che dice?
Enrico:
Il resto eccolo qua, eccolo qua…
Don Annibale:
Ma questi sono….
I primi sono liquidi….
Enrico:
Semifreddi, ente di Marte, del Cadet l’emulsione, cascerilla, simarubba, del tabacco di Macubba, dulcamara, talamacca, legno quassio, ceralacca; aggiunge ottanta rane, venti fave americane, ruta secca, dragonaria, teretinto, serpentaria, manna emetica, castoro raschiatura di fin’ oro; eppoi l’erbe tritolate che qui appresso son notate; erba spugna, polmonaria, il ceramnio, il capripodio, il vitucchio, ed il poligano, blasia quassia e polipodio…., polipodio…
(come perdendo il segno)
Don Annibale:
Quasi svengo, quasi svengo.
Enrico:
Il rastio d’unto al vitrice con la carice, lo sparaco, il brio, la galega, la veronica, lo statice, l’anserina, la piobagine con un mazzo di lattuga, che mollifica, che asciuga, malva d’Ischia, malvarosa, raschiatura serpentaria, venti fave, ottanta rane, ruta secca, dragonaria, simarubba, cacscerilla, cera lacca, legno quassio, erba spugna, polmonaria, poi coppaito e capripodio, l’averbesca, lo sparganno, la veronica e lattuga, blasia quassia e polipodio..che mollifica e asciuga, vera polvere di corno.
Io domani….a mezzogiorno tutto a prendere verro’
(parte adagio adagio, e lascia Don Annibale colla ricetta in mano…)
|
(Majast kostab kellahelin
Eesriie avaneb)
SISSEJUHATUS
Lava kujutab üht tuba poekese taga. Laual on pudel, leib, vorstid jne... Suur kapp, sirm, ühel pool on veel üks laud, millele seatud portselanist tee- ja kohvitassid.
Tagaseinas on uks, mis avaneb apteeki.
Vasakul ja paremal pool on ka uksed, millest on näha teisi ruume.
Peaukse juures suur kell helistamiseks.
I STSEEN
Kõik meessoost ja naissoost sugulased ja teised peolised läbisegi istuvad, astuvad, seisavad, söövad ja joovad. Spiridione valab veini kord ühele, kord teisele, kõik samal ajal laulavad.
Siis astub sisse Don Annibale.
Külalised jalutavad, seisavad, istuvad, söövad, joovad.
Koor:
Elagu don Annibale, elagu Serafina: tahame tantsu lüüa
ja hommikuni juua, elagu Serafina!
Peiu Pistacchio on kreeka kuulsate tohtrite soost, mõrsja Serafina Küprose saarelt tulnud; olgu nii kenale paarile saatus igati armuline. Peig parim rohumeister, pruudi kaunidus lummav. Amor ja Hymenaios neile küllusesarvest maiusi jagavad. Meie ülevaid tooste laulame, kuni saabub uus päev homme.
Don Annibale on pulmarüüs, lillekimp rinnas
Don Annibale:
Tore asi on see, kallid sõbrad, kui muudad staatust;
kui mees võtab naise, saab temast täitsamees!
Kes on leidnud neiukese, kena ning hella nagu tema,
ei midagi ta karda, rõõm rinna täidab tal!
Mulle terendab pilt õnnelikust papast, näen oma kõrval lapsukesi istumas. Ühele vaja lä’eb rohupilli, teisel näljast kõht lööb pilli. Kõik hüüavad mind ööl kui päeval: papa, pille on vaja…, papa, süüa tahan….
Nendega koos õnnelik papa fööniksina tõuseb tuhast.
Terve Napoli täitub peagi Pistacchide võsukestega.
Üks papalt naerdes lunib leiba, teine nutab, nõuab rohupille. Pistacchid on siin, Pistacchid on seal, terve Napoli peal!
Koor:
Taevas olgu helde ja õnnistagu igat moodi Pistacchit, jah!
Don Annibale:
Sõbrad, kui soovite tantsu lüüa veel ja veel, siin orkester on valmis saatma teid.
Koor:
Tantsule! Tantsule! Elagu don Annibale! Elagu Serafina!
Don Annibale:
(näeb lauda ja jookseb Spiridionega saali)
Pagana päralt! Adjöö, sahver, adjöö veinikelder! See peolaud on nagu lahinguväli!
II STSEEN
Madama Rosa ja eelmine tegelane
Madama Rosa:
Armas väimees, paar sõna tahaks teil’ öelda, nüüd tabasin hetke, kui lõbutsevad teised.
Don Annibale:
Kuulan teid, rääkige!
Madama Rosa:
Teie mõistma peate, kui valus on emal südames,
et lahkub ta ainsast tütrest, kelle annab
võõrale….
Don Annibale:
Võõrale! Mina olen napollane, sündisin ilma 1777. aastal ja kõik tunnevad siin Annibale Pistacchiot,
oma linna rohuteadlast, kes on leiutanud kuulsad astma- ja köhapillid ning titevoodi arstimi.
Madama Rosa:
Aga tema on austatud isa, Antverpeni piiramislahingus langenud väärt ohvitseri tütreke. Ja mitte see asjaolu ei loe, soovin kuulda teie lubadust, et ta õnnelikuks teete…ta väärib seda, arvan ma, sest ingellik tütar on tõesti.
Don Annibale:
Tõsi, tõsi. Seepärast tõusebki mul kananahk ihule, teades, et hommikul pean lahkuma abieluvoodist, et reisitõlda astuda.
Madama Rosa:
Kas siis edasi ei saa lükata reisi? Kasvõi mõned päevad, mil lõpeb karneval?
Don Annibale:
Ei, ei saa midagi edasi lükata! Ülehomme pean olema Rooma linnas, et olla kohal tähtsa lepingu pitsatipanekul, saan endale päranduse tädi Onorialt, olgu õnnis ta mälestus!
Madama Rosa:
Niisiis, kuni ära olete, jään seltsiks Serafinakesel. Ja nüüd lõbutseme…
(sammub laua suunas)
Don Annibale:
Kulla ämm, hiljaks jäite,
ainult tilgake rüübet on alles teile…
Madama Rosa:
(võtab midagi kätte ja uurib seda)
(majast kuulduvad naerupahvakad)
Aituma! On alles luks värki! Oh mis rõõm! Aga üks rõõmurull on puudu meie peolt!
Don Annibale:
Kes on puudu? Kas Enrico?
Madama Rosa:
Ise ütlesite nõnda!/Teadsite seda!
Don Annibale:
Ohjaa! Teie kusiin, lubatagu öelda, pole põrmugi mu meele järgi: ta usub end olevat üks maailmatark, kes on saapasäärt mööda üles ja alla rännanud, kõiki teisi ta narrib ja narritab, peale selle olen kuulnud veel seda, et himustas ta endale minu Serafinat.
(kuulda on pidukära ja –hõikeid, eriti kõlavad on naerurõkatused)
Kuulete, kuidas ilma temata siin käib rõõmus pidu ja pralle.
III STSEEN
Spiridione ja eelmised tegelased
Spiridione:
(lõhkedes naerust)
Ossa hullu! Oh, oh!
Don Annibale:
Mis sul on?
Spiridione:
Me mängisime pimesikku, kui äkiste avanes uks trepi poolt ja seal oli vuntsiline kapral, kes tuli meie poole hüüdega: Astuge eemale kõik, ma käsin!
Sõnagi lausumata haaras üks piduline mütsi, teine jalutuskepi, kolmas oma keebi ja kalossid, ja kõik tormasid eemale.
Siis aga heitis kapral endalt suure mütsi, vuntsid, univormi…ja seal oli…Te ei naeragi.
Don Annibale:
Kes siis? Aga enne…
Spiridione:
Kui te ei naera, siis ma ei ütlegi!
Don Annibale:
(sunnitud naeruga)
Hahahaa! Kes see oli?
Spiridione:
Enrico!
Madama Rosa:
On alles osav vennike!
Don Annibale:
(tõbi tabagu teid mõlemaid!)
Spiridione:
Kuulake veel edasi! Algas tants ja ta heitis põrandale säravaid kuulikesi/pallikesi…Ossa, mis lõbu! Naer! Tõuklemine! Pif, paf, priks, praks…Korjasin mõned üles ja võtsin kaasa…vaadake!
(võtab taskust säravaid/leegitsevaid kuulikesi)
Don Annibale:
(nüüd pean ma küll kaasal silma peal hoidma)
(suundub saali, kuulda on galopihelisid)
Madama Rosa:
Missugune galopp! Oh, kui magus viis!
Tunnen end taas noorena siin!
(tõmmates Don Annibalet kaasa)
Ehk meeldib teil’ minuga galoppi tantsida!
Don Annibale:
Oot-oot! Vabandage! Ma pean…ja pealegi ei oska ma tantsida…
(tahab minna saali, aga teda takistavad külalised,
kes tantsides lähevad üle lava)
Madama Rosa:
Puhas ettekääne! Lähme! Ma ei kuula teid!
Soovin galopeerida!
(tirib teda endaga kaasa ja koos teiste tantsijatega reas suunduvad vastaskülge)
Don Annibale:
(Täbar lugu! )
…Aga…
(järgneb galopp)
IV STSEEN
(Vastasküljelt tuleb Serafina, galopis Enricoga. Enrico peatub lava keskel, muutub tõsiseks.
On murelik. Ohkab.)
(Kui Enrico peatub, algab kohe see tekst siin)
Serafina:
Hei, kas olete juba väsinud?
Enrico:
Noh, ilma naljata, armas kusiine…te näete minus vist solvunud armastajat. Aga vastake mulle: miks läksite mehele ilma minu loata?
Serafina:
Ja seda küsite minult? Sest Enricos nägin ma truudusetut, reetlikku, püsimatut koletist…
Enrico:
Ise oled reetur! Ise oled…
Serafina:
Hüvasti, mu härra!
(Serafina põgeneb)
Enrico:
Ära põgene! Jää siia…tänamatu…Kuula üht sõnagi, või see tüüp, kes minult su röövis, surnuna langeb su jalgeile.
Ärapõlatud leek mu rinnus kasvanud on tulemölluks…
(nutab traagiliselt)
aga peagi selle lõkke surm jahutavalt
lõpetab!
Serafina:
(irooniliselt)
Ei te sure miskit, tunnen teid, tiivaripsutajat: mitte armuleek, vaid kahjutunne ilmajäämisest haavu teeb.
Nüüd, mil teistsugusena mind näete, põleb teis marutuli! Kas olete unustanud, et olin teie truudusetuse mängukann?
Teie, meelitaja, semmisite kahe neiuga, ja samal ajal…
Enrico:
Koletuslik vale!
Serafina:
Olen selles veendunud, asjata eitate seda,
(kindlalt)
need kaks…
Enrico:
(jõulisemalt)
Ei, ei,
(arvutab näppudel)
neid oli kolm
(traagiliselt)
Kergemeelne, truudusetu naine …seda tegin selleks,
et unustada sind!...
(nutusel toonil)
Olen alati sind armastanud, see on võimas tunne, sõnul kirjeldamatu…sinu pärast leek põletab rinda, sellele tulele võrdset pole kogu ilmas. Mu süda anub, ihkab sind,
sinuta kuhtub mu hing.
Serafina:
Minagi armastasin sind, lootes, et tõeline tunne sütitaks su rinna, paraku, see oli vaid uni, ja pettus, mis uduna koidikul hajub. Arm kaob, jah, kustub, kui seda ei toida lootusekiir!
Head õhtut!
Enrico:
Südametu! Kuula mind!
Serafina:
Olen abielus.
Enrico:
Aga mina?
Serafina:
Ei hooli.
Enrico:
Ja enam ei armastagi mind?
Serafina:
Ealeski mitte: seda vannun.
Enrico:
(liialdatud raevukusega)
Ah nii! Kui olen maailmas kaotanud igasuguse lootuse, tulen siia, sattun selle võllaroa juurde…hädas nagu janune vampiir, kes igal hetkel peab saama kustutada janu…ja kui pidu on läbi, on külaline ise omadega läbi. Siis antakse talle meejoogipähe mingit jäledat segu: vaja oleks kinnistit, aga antakse purgeeni…ja sinule, fataalne kusiine, truudusetu Serafina
(raev kasvab/veel vihasemalt)
serveeritakse inglise soola ja uimastit magusa neste asemel.
Serafina:
Küll aeg parandab haavad, teie omad ka!
Enrico:
Südametu julmur olete! Olen sind alati armastanud võimsa kirjeldamatu kirega, ainult sind…
(proosat esitatakse värvikalt)
aga saad küll panakeiat (vastumürki)
kuuma võrratu kireleegi asemel.
Serafina:
Ah, läheb kuis läheb, arm kustub, kui lootuskiir ei toida.
Enrico:
(mitte lauldes)
Panakeiat saad toiduks…inglise soola…
V STSEEN
Enrico:
(tirib Serafinat kleidist põlvili laskuma)
(Abielumees tuleb meie juurde)
Sa ei jäta mind, südametu, häbitu!
Serafina:
(Mu abikaasa!)
Enrico:
Pea kinni!
Don Annibale:
(kiirustades, ühe hingetõmbega)
Oh! Vargad! Valve! Tuli valla! Vett, vett! Appi! Inimesed!
VI STSEEN
Madama Rosa, Spiridione, külalised ja kõik eelmised tegelased
Madama Rosa:
Miks selline kisa-kära?
Don Annibale:
Sain kätte võrgutaja…näe…vaadake:
põlvitab proua Pistacchio ees.
Enrico:
Arvate, et mina olen põlvili? Eksite. Mina seda ei tee.
Madama Rosa
(Don Annibalele)
Ta ei põlvita.
Don Annibale:
Nüüd seda ise näen.
Enrico:
Kas te ei mõistnud, mu isand, et harjutasin temaga üht stseeni, pärastpoole näitame seda kõigile.
Madama Rosa:
Mis hea mõte! …Kuulame siis stseeeni.
Spiridione, Koor:
Kuulame stseeni!
Don Annibale:
Lollpea! On liiga hilja, mina pean…
Enrico:
(Pagan!)
Serafina:
(Mis ta seal ütles?)
Enrico:
(Siirusega)
Nõndaks…tegemist on klassikalise romantilise tragöödiaga. Selles on kolm peaosa: minul on üks…, proual teine…
ja teil on kolmas…
Don Annibale:
Kui tore osa!
Madama Rosa:
Kuss!
Enrico:
Tema pealkirjaks on “Zasse, Zanze, Zonzo (juhmakas)”
Kuulake nüüd sisu.
Madama Rosa:
Kuulame teid.
Enrico:
Mina olen Zasse, kes jumaldab Zanzet, keda tahab oma rivaali Zonzo käest endale saada. Zonzo olete teie (ütleb seda don Annibalele)
(eesriie avaneb)
Enrico:
Mooruspuu jalamil istub valupalavikus Zanze, keda on tabanud kõige julmem armukirg. Saabub Zasse, kellele ta paljastab oma hukutava tunde ja suudleb ta kätt. (võtab Serafina käe, et seda suudelda, aga DA takistab tal seda tegemast. Enrico paneb DA istuma tagasi oma kohale):
Zonzo peab olema veel eemal…
Zasse suudleb uuesti Zanze kätt ja lahkumisel kallistab teda kirglikult. Tuleb Zonzo, näost sünge ja hüüab: Zasse, värise, nurjatu!, aga Zasse vastab: Ziffe!
(Hopsti!/Krapsti!/Näuhti!) Zonzo kutsub kohale võmmid ja Zanze nähes… laseb Zassel pea maha raiuda. Nii julma stseeni tõttu minestab Zanze ja kukub üle Zasse elutu keha, aga Zonzo hüüab: Ohh-ahh, Zanze, Zanze!
(kell lööb kaksteist)
Don Annibale:
Kuulsite? Juba on kesköö, arvan, et aeg kõigil on minna magama.
Serafina:
Ah! Ema!
Don Annibale:
See on teie tuba, armas ämm.
Enrico:
Aga minu oma?
Don Annibale:
Poole tee peal.
Madama Rosa:
Lähme.
(eemaldub Serafinaga.)
Koor:
Lähme ka meie…
Enrico:
Armsad pidulised, sõbrad, rahu!…teeme viimased toostid abikaasale. Spiridion toob uued pudelid. Nüüd laulan ma üht laulu, mille õppisin Milanos. Refrääni osa kordate teie, mu sõbrad.
Spiridione:
(toob uusi pudeleid)
Siin see on
Enrico:
Anna meile
JOOGILAUL
Enrico:
(pokaalid käes)
Õnneliku elu saladust tean oma kogemustest ja õpetan seda tarkust sõpradele. Taevas võib olla helge või pilvine, ent iga ilmaga, olgu soe või pakane, teen nalja ma ja mekin jooke, narrin veidrikke, kes tulevikust unistavad. Ei hooli me tundmatust homsest, tänast päeva naudime veel.
Koor:
Ei hooli me tundmatust homsest, tänast päeva naudime veel.
Enrico:
Naudime noorusaastaid, lõbu ja lustiga kestku kaua õitsev iga. Kuivetu vanadus surnukahvatud palged toob, põrmustub kõigil elujärg ja hoog. Teen nalja ma
ja mekin jooke, narrin veidrikke, kes …
PÄRAST JOOGILAULU
Don Annibale:
Nüüd on küllalt, mu härrad.
Enrico:
(Taat kavatseb vist magama minna! Ole valvas!
Nüüd vajad sa mind ja mu karnevalimaske.)
Õnnist ööd! Hommikul näeme!
Koor:
Hüvasti. Jah, soovime hommikul teile head reisi. Elagu don Annibale, elagu Serafina!
Enrico:
Elagu don Annibale, elagu Serafina!
Don Annibale, Spiridione ja Madama Rosa (hiljem)
Don Annibale:
(lahkub Enricoga, korrates koori laulu)
Neetud!…Lõpuks läksid minema! Spiridione! Aita mul lahti riietada! Kähku!
Spiridione:
Olen siin. Aga kes seal on? Kuulsin vist kellahelinat.
Don Annibale:
Oled sa arust lage? See veel puudus!
Spiridione:
Kui see on nõnda, võin pakkuda rohujooke mina,
kui see teile sobib…
Don Annibale:
Ei, ei, mis sa räägid, seaduses on kirjas selgelt:
(lugedes)
“Seoses sagedaste kurbade kogemustega käsime, et iga rohumeister öösel oma segusid annaks välja isiklikult. Kes rikub reeglit, saab karistet trahviga ja vangimajja pandud”. Loodan, et keegi ei tule mind tülitama.
(samal ajal võtab kuue seljast, kaelasideme eest ja särgi seljast)
Anna mulle nüüd öömüts ja kodumantel…
(pöörates võtit, avab ukse
ja läheb sirmi taha)
Kes seal tuleb? Oo, ämmamamma
Madama Rosa:
Abikaasa, kas teie siin…Kus olete?
Don Annibale:
Siin olen.
Madama Rosa:
võtke oma võti
(tahab tema poole minna
Don Annibale on sirmi taga,
riietub lahti, nii et publik näeb teda)
Don Annibale:
Stop, …mina siin intiimses riietuses kombelise mehena… teile ei saa end näidata
Madama Rosa:
Mõistan: noh, jätan teile võtme, tulen teid enne hommikut äratama.
(annab võtme Spiridionele)
Don Annibale:
Tülikas kohustus. Ei usalda ma teie valvsust.
Madama Rosa:
Õnnelikku pulmaööd, Cupidokene!
(astub Don Annibalest vastaspool asuvasse tuppa)
Don Annibale:
Noh, mis sa arvad? / Kuidas ma välja näen?
Spiridione:
Suurepäraselt! Cupidona! Toredas kodukuues, öömütsiga!
Don Annibale:
Nonii, mine nüüd magama ja kella viie paiku ole jalul!
(Võtab lambi ja astub oma kambri suunas.
Uksekell heliseb)
Spiridione:
Magan riietes.
(annab võtme Don Annibalele ja läheb ära)
Don Annibale:
Küll on tüütus! Just nüüd!
(kell heliseb valjemini)
Üks hetk
VII STSEEN
Enrico ja don Annibale
Enrico:
(on keigarliku prantslase moodi riides, näpitsprille, vuntse ja pitskraed kandes)
Tere õhtust, Palun teilt vabandust, et tülitan…aga kui kellelgi on kannatused, siis teate ju…, mu sõber!
Mul on suur palavik… tunnete, katsuge…puudutage!
Don Annibale:
Mis teil vaja on?
(Mida sihuke võiks tahta minult?)
Mu härra, paluksin seletada selle maa keeles!
Enrico:
Hästi,…kohe seletan. Niisiis… italjaanos? Ma olen …tõbine ja… vajan ravimist!
Don Annibale:
Pean tundma/teadma teie häda olemust, muidu…
Enrico:
Sedasi siis. Tulin ballilt, seal tantsisin nelja tunniga, siis…oh! Küll oli palavus suur! Et saada jahutust, peaaegu kolmkümmend tükki jääd võtsin…see tähendab: sorbettisid
Don Annibale:
(Ja ei kõngenudki?)
Enrico:
Nüüd need mulle tootsid suure segaduse, siin kõhu seas. Et ma saaksin tagasi hea olemise, läheb vaja viis või kuus Malaga, Porto või shampanja jooki, leidke neid
mulle.
Don Annibale:
(Ta arvab vist, et olen veinitootja. Teeme talle asja selgeks)
Oodake mind siin, kohe saate kõige maitsekamat veini.
(Mul on tünnike vahuveini, nüüd toon talle seda karahvini)
VIII STSEEN
Enrico:
Tobuke rohusedja, seni kuni olen siin, tegelen sinu äriga. Nali alles algab. Lõpuni on veel aega. Vahepeal asetan selle kapi sinna abielutoa ukse ette, siia toolid…
keskele laua…
(asetab mööblitükid vastupidistele kohtadele
kui kõik on paigal, kustutab tule)
Vaatame, kuidas minu rivaal olukorda mõikab
(kuuleb samme)
Tuleb!…
Don Annibale:
(paneb veini käest, kustutab oma lambi, arvates, et tuba on valgustatud nagu enne)
Võtke nüüd!…Kes on kustutanud küünla?
Enrico:
Siipoole…Mul oli üks kriisihoog, lasin ette nägemata maha kukkuda küünla. Tühja sest…arvan, et mul vist teie veini vaja ei lähe. Merssiii…juhatage mind ukseni. Mina lähen voodisse.
(Seda küll ei juhtu!)
Head õhtut!
IX STSEEN
Don Annibale üksinda
Don Annibale:
Olengi valmis.
Mina lähen ka voodisse.
Hüvasti.
(Enrico väljub ja Don Annibale sulgeb ukse)
Hea seegi, et ma tunnen seda kohta ja võin kõndida kasvõi kinnisilmi.
(põrkab suure laua vastu ja ajab portselaniserviisi põrandale )
Vaene portselaniserviis! Arvasin, et olen toa keskel, olen hoopis nurgas!
(tahab minna oma toa suunas)
Hüva! Katsun nüüd teise võtmega avada oma toa ust! Põrguvärk!
(avab suure kapi ja põrkab ninapidi selle tagaseina vastu)
Olen ma ikka tubli!
Kapist tahtsin leida voodit!
Otsime uut orientiiri! Eebenist mööbli asemel minu toa ukse!…
(katsub kobamisi käia, leiab aga eest seina …)
Kadunud on see! Spiridion! Võllaroog!
Norskab nagu notsu!….
(põrkub teise lauakese vastu)
Nüüd tuleb mull’ meelde!…Siia lauakesele panin enne mõned fosfortikud…siin nad on…
(leiab tiku ja süütab küünla)
Oh sa sunnikunägu! See on ennekuulmatu!
Mööblid mööbeldavad! Spiridione on paras kuutõbine ja magades on seadnud mööblitükid uue korra järgi…Kannatust! Oh sa neetud kellahelin! Mööblid mööbeldavad!
(avab)
(Enrico on pikas rüüs, halli habeme ja juustega.
Ta nägu on mässitud riidetüki sisse nagu kaitseks külma eest.
Enrico asetab kapi oma kohale, astub tuppa ja helistab kella)
X STSEEN
Enrico:
Kas see on kuulsa Pistacchio rohupood?
Don Annibale:
Justament: ja Pistacchio on teie ees.
Enrico:
Teie teenistuses/käsutuses…
Don Annibale:
Kuradile viisakused. Tehke ruttu, mul on kiire.
Enrico:
Nonii, teadke siis, et laulja olen; homme õhtul laulma pean “Campanello” tükis üht osa, uusimat partiid;
olen aga häälest ära, kähisen…kuulnud olen kiidulaulu teie superpillidele, mida valmistate kurguhädadele….seega…
Don Annibale:
Kohe toon teile…
Enrico:
(pidades Don Annibalet kinni)
Vabandage…On väga tähtis, et teaksite, kuidas kaotasin hääle…Istume. Mis kellaaeg on?
Don Annibale:
On…juba hilja
(katsume külalist ehmatada)
Kell on kolm tundi üle südaöö.
Enrico:
(istudes)
Nonii, minu jaoks veel varane on aeg,
enne viit ma magama ei lähe.
Don Annibale:
Issake!
Enrico:
Istuge. Mulle on tähtis oma lugu teile ära rääkida.
Don Annibale:
Ja mulle pole tuhkagi tähtis seda kuulda.
Enrico:
Istuge või muidu jään siia koidu aa’ni.
(Don Annibale istub puhisedes
Dueti ajal,
kui Don Annibale pöörab selja ja tahab anda pilluleid/tablette,
näppab Enrico Serafina toa ukselukust paberikese)
ENRICO JA DON ANNIBALE DUETT
Enrico: (käriseval/kähiseval häälel)
Jumaldan kaunikest kallikest, kes pole truu, sest armastab teist. Olen armukade, minu piinavalu naudib see südametu naine.
Tiirutan ööd kui päevad ta akende all,…
(köhides)
lõuna- ja põhjatuuled mind jahutavad hellalt,
hm, hm
(köhides, tempot muutmata)
Don Annibale:
Kui soovite kuulda mu arvamust, et vähendada kimbatust ja igasuguste tuulte mõju, siis tehke midagi muud, kas lasete jalga või kosite endale…
see ravi tõhus on rinnale, peaajule…
Enrico:
(nutuse näöga)
Aga vahepeal minu debüüt…
Don Annibale:
Ega see nii hull vist saa olema.
Minu pillulid/tabletid võivad…
Enrico:
Andke siia, proovin neid
Don Annibale:
(minnes kapist võtma rohupille)
Ei, kuulge, enne…
(Don Annibale annab talle karbikese, Enrico võtab ja ühekorraga neelab karbi sisu)
Don Annibale:
(tabagu sind tõbi, ühekorraga kõik õgis)
Enrico:
(proovib innukalt häält)
(hästi
paremini
superhästi)
Enrico:
Nüüd, kui öö valitseb taevast, kuud ja tähtigi näeb vaevalt, laguunivaikuses lained vaid laksuvad, sina seal magad, ma ei häiri su rahu, laulan vaid oma armulaulu…
(hääl muutub uuesti kähedaks)
Olen jälle omadega läbi
Don Annibale:
Ütlen nüüd, et on juba hilja…head ööd! Oleks hea meel, kui läheksite ära. Head ööd!
Enrico:
Veel üks doos, hääl jälle käriseb.
Don Annibale:
Aga…ega…aga siis kohe lahkute, küsin veeelkord, kas lahkute?
Enrico:
Tegutseme, tegutseme. Kui saan terveks, lahkun jalamaid.
(võtab igat sorti pilluleid/tablette ja käristab häält)
Don Annibale:
(jookseb kapi juurde ja võtab veel ühe karbikese)
(ähkides)
Kuidas on?
Enrico:
Paremini ei saagi! Hääl on juba tagasi, u, u, u
(haarab ootamatult Don Annibale käest kinni)
Minu debüüdil te nüüd kindlasti kohal olete, minu hääleharjutusi kontrollite, minu rulaade, pooltoone ja muidugi hirmsaid apse arvustate, ah, ah, ah !
Don Annibale:
Kui te siit kähku ei kao, tabab teid hoobisadu täies voos…
Enrico:
Ah, ah, e, e, i o, o, u, u,
(teeb nalja ja laulab täiest kõrist)
Don Annibale:
Te olete üks arulage laulja, mu härra ja oma viha ma tagasi ei hoia….
Enrico:
Panen nüüd kõlama võimatuid asju, la, la, la
(sunnib teda vägisi tantsima)
Don Annibale:
Viskan teid siit välja, nii jah.
Ma ei suuda enam taltsutada viha…Tasa, tasa…
(Enrico aetakse minema, ta leiab aga hetke, mil Don Annibale on tema poole seljaga, et libistada Serafina toa lukuauku paberitükike)
VIIMANE RETSITATIIV
Don Annibale, Spiridione, hiljem madama Rosa, Serafina
Don Annibale:
Kõlisegu veelkord see kell, kisagu või kõngegu kestahes, enam ei ava ma ust.
(võtab küünlajala kätte, jookseb väledalt oma toa suunas, kuulikesed praksuvad ta jalge all ja Don Annibalel kukub küünal käest)
Kes seal on? Kes?…Olen ma küll üks elukas! Unustasin kuulikesed!
Spiridione:
(jookseb ligi ja haarab Don Annibalel kratist kinni, karjudes kõigest jõust)
Appi, varas…mõrtsukas…Valvurid, valvurid…
Don Annibale:
Ei, mina olen siin…
Madama Rosa:
Mis oli? Mis lärm?
Serafina:
Mamma,… avage uks…, tõusin üles…
(väljub küünlaga)
Mis siin juhtus?
Don Annibale:
Ei miskit, ei miskit…arusaamatus…minge oma voodisse…mina siin ise…
VIIMANE STSEEN
(eemal helistatakse kella)
Spiridione:
Kohe, kohe.
Madama Rosa:
Kas Enrico ehk avaks ukse?
(Enrico, pidulised)
Enrico:
Teie lahkel loal. Kõik sugulased on siin koos.
Koor:
Hommikust kõigile! Teiega koos on lahe, teiega koos rõõmustame.
Don Annibale:
Mismoodi? Kas siis?…Vaevu saaks küsida….
Enrico:
Küsida mida? Varsti möödub siit tõld, kiirustage,…
(vaadates kella)…
kell on kolmveerand kuus. Näete, koidutaevas heledaks muutub.
Don Annibale:
(suure ohkega)
Mu kaasa! Jällenägemiseni, kui naasen.
FINAAL
Serafina:
Sinust/minust kaugel olles kannan südames kallist kaasat, truu ja armastav naine alati olen sulle.
Enrico:
(vaikselt Don Annibalele)
Eales ei põrmusta keegi su naudinguhetki, nagu tänane öö olgu nüüdsest kaunis kogu su elutee
Serafina:
kallis kaasa
(Don Annibale sapise ilmega)
Serafina, Madama Rosa, Enrico:
Nagu tänane öö olgu nüüdsest kaunis kogu su elutee...
Don Annibale:
(Serafinale, kes on eemal)
Nooruke naisuke, minu äraolekul pead olema valvas; kui tuleb võõras ja koputab uksele, ära siis ava temale ust…
Serafina:
Ärge peljake
Enrico:
Jajah
Madama Rosa, Enrico, Serafina:
Head reisi, head naasemist, aeg minna teel.
(Ta lükatakse peaaegu vägisi uksest välja
Spiridione kannab ta kohvrit, kõik saadavad Don Annibalet teele, eesriie langeb)
JOOGILAUL
Enrico:
Valage veini, kadugu tuultesse mure ja nutt, kõlagu rõõmulaul me huultel. Ehtne rõõm ja lust on naudingujoovastus!
Koor:
Kestab kaua muredeaeg, naudingutuultes lennuaeg viivuke, rõõmuraasude sära hajub kiirelt…
STSEEN XIII (LISA)
(Enrico on mässitud kodukuube, öömüts peas jookseb ähmispäi sisse. Don Annibale ka kohal.)
Enrico:
Austatuim härra!
Don Annibale:
Mu härra! Mis on juhtunud?
Enrico:
Kiirelt kähku tulistjalu andma mulle peate arstimi nagu välk ja pauk
Don Annibale:
Kohe praegu.
Enrico:
Kas kiirustan liiga?
Don Annibale:
Millal siis?
Enrico:
(tuhnides oma kotikestes/taskutes)
Ei teagi enam, kus see on.
Don Annibale:
Haa, kui murettekitav.
Enrico:
Püha müristus! Olen selle kaotanud. Lähen (otsima) ja tulen tagasi.
(seab end minekule)
Don Annibale:
Hüva reisi.
Enrico:
Leidsin üles
(tuleb tagasi)
Don Annibale:
Pagan võtaks, on alles öö!
Enrico:
Alguses tahan teile kirjeldada oma kaasa tõbesid.
Don Annibale:
Ei huvita mind, minult vist ootate ravimit.
Enrico:
Et teada, kas tal kõik on kombes, poleks paha mind kuulda tõest’.
Don Annibale:
Ei huvita mind.
Enrico:
Vaesel Anastasial, kelle pärast teid tülitan, on diabeet ja tiisikus, astma ja seitse fistulit, praktiliselt pime ja paralüütik, podagra tal peale selle, mainimata migreeni, lumbagot, neuralgiat ning tuumorit, kõige lõpuks jäsemete liikumatus tall’ teeb hirmsaid piinu.
Aga siin elab rohukuningas, kes haiged piinast vabastab, ja kõik terveks teeb.
(loeb):
Tuleb võtta Suure Maurizio imevett, kalapea ja fugiadeenia leotist, segada ämblikuvõrgu ja äädikaga, tugevuse tõstmiseks kasta kampriõlisse, maitsestada mee või seedriseemnetega, halba see ei tee. Mikstuurile, mis kange ja tõhus, kallata destillatsiooni tulem elmonzio eliksiirist, veel parem, kui leidub Paracelsuse oma.
Segada edaspidi, segada tagurpidi ja ongi valmis ta, siis võib pilluleid vormida….
Don Annibale:
Aga need on ju vedelikud.
Enrico:
…ja ühe-, nelja-, seitsmekaupa alla tuleb neelata, üheksa-, kümne-, tuhandekaupa….
Don Annibale:
Mis pillulid! Oh! Ah! Aitab!
Enrico:
Seejärel võtta nabarohtu (Veenuse naba),… antimonivõid, …
Don Annibale:
Mis te ütlesite, mis antimoni?
Enrico:
…munkdoktor Castoriuse kuradiväävlit, vähikoorikut ja asafeetikut, teelehti (olgu Ameerikast pärit), antisüfiliitikumi, mürkputke ekstrakti, mooniseemneid, aedruutu, musta mineraalõli, südamesiirupit. Lisada juurde Ronga Marko pulbrit, Procida Jaani määret, fistuloosset kassiat, uhmerdatud pimssi… Siis keeta, keeta, keeta ...siis saabki tast märjuke!
Don Annibale:
Mis märjuke? Mis pillulid? Mis te räägite?
Enrico:
Ja kõik muu siin…
Don Annibale:
Aga need on ju…
Kõigepealt on vedelikud….
Enrico:
Pigem leigelt, Marsi tuuma, Cadet’ emulsiooni, kaserilli, simaruubast, Macuba tubakat, maavitsa, talamot, kvassiat, kirjalakki; lisada kaheksakümmend konna, kakskümmend ameerika oatera, kuivatet aedruutu, estragoni, teretintust, dracunculus vulgarist, okserohtu, mägrakarvu, mis õiges kuuseisus pügatud, siis veel tükeldatud taimi, mida siin mainin: käsnarohtu, kopsurohtu, tseramniumi, kitsejalga, poligaani, kvassia blaasiat, ja sõnajalga…sõnajalga…
(nagu kaotades lugemisjärge)
Don Annibale:
Ma vist minestan…
Enrico:
Tarnavõiet, asperaagust, briooniat, galega officinalist, mailast, statice armeriat, hanerohtu, jänesekapsast, pehmendavat ja kuivatavat ollust, Ischia saare kassinaerist, tokkroosi, kakskümmend oatera, kaheksakümmend konna,
kuivatet aedruutu, estragoni, simaruubast, kaserilli, kirjalakki, kvassiat, käsnarohtu, kopsurohtu,
veel kitsejalga, spargaanikumi, ehtsat sarvepulbrit, mis pehmendab ja kuivatab…
Homme siis…keskpäeval… tulen rohule järele…
(lahkub aeglaselt-aeglaselt, jättes Don Annibale, retsept käes, paigale)
|
Libreto Brunswick/Troin/Lhérie vodevilli "La sonnette de nuit" järgi.
Jõukas vanem härrasmees apteeker Don Annibale on kosinud noore alamast rangist neiu Serafina. Mõrsja kunagine armastatu Enrico saabub ootamatult pulmapeole, narrib teda osava sõnaseadjana, takistades Don Annibalel öise kellahelinaga nautida pulmaöö romantikat…
Tegevus toimub Napolis karnevalimöllu ajal 19. sajandi alguses. |