LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Rakastava
Armastaja
eelmine järgmine


Muusika autor Jean Sibelius
Tõlge August Annist
Teose kataloogi- või oopusenumber: op14

Misson kussa minun hyvani,
missasuvi armahani,
missä istuvi iloni,
kulla maalla marjaseni?
Ei kuulu ääntävän ahoilla
lyövan leikkä lehoissa,
ei kuulu saloilta soitto
kukunta ei kunnahilta.
Oisko armas astumassa
marjani matelemassa,
oma kulta kulkemassa
valkia vaeltamassa,
toisin torveni puhuisi,
vaaran rinnat vastoaisi,
saisi salot sanelemista,
joka kumpu kukkumista,
lehot leikkiä pitäisi,
ahot ainaista iloa.

Täston kulta kunkenunna,
täston mennyt mielitietty,
tästa armas astununna,
valkia vaeltanunna;
tässon astunut aholla,
tuosson istunut kivellä.
Kivi on paljon kirkkahampi,
paasi toistansa parempi,
kangas kahta kaunihimpi,
lehto viittä lempeämpi,
korpi kuutta kukkahampi
koko on kultani kulusta,
armahani astunnasta.

Hyvää iltaa, lintuseni.
Hyvää iltaa, kultaseni.
Hyvää iltaa nyt, minun oma armahani!
Tanssi, tanssi, lintuseni,
tanssi, tanssi nyt, minun oma armahani!
Seiso, seiso, lintuseni,
seiso, seiso, kultaseni,
seiso, seiso nyt, minun oma armahani!
Anna kättä, kultaseni,
anna kättä nyt, minun oma armahani!

Käsi kaulaan, lintuseni,
käsi kaulaan, kultaseni,
halausta kultaseni,
halausta nyt minun oma armahani!
Suuta, suuta, lintuseni,
suuta, suuta, kultaseni,
halausta lintuseni,
halausta nyt minun oma armahani!

Suuta, suuta, minun oma armahani!
Jää hyvästi lintuseni,
jää hyvasti kultaseni,
jää hyvasti lintuseni,
jää hyvästi nyt minun armahani!
Kus on minu kullakene,
asub minu armsakene,
istub kus mu rõõmukene,
minu magus marjakene?
Hääl ei aasal helise
ega laulud lagendikul,
kannel kauguses ei kõla
ega kosta kukkumist.
Oleks mu armsake astumas,
kulgemas mu kullakene,
kõndimas mu kallikene,
ruttamas mu rõõmukene,
teisiti pilli siis puhuksin,
voored vastu mul kajaksid,
laaned laulu mul laulaksid,

metsad mängima hakkaksid,
kõrved kaunilt kõlaksid.

Siin on kullake kõndinud,
siin on lilleke liikunud,
minu armsake astunud,
minu rõõmuke rännanud,
siin on astunud aasadel,
seal on istunud kivi peal
Kivi on nüüd teistest kaunim,
küngas kerkind kõrgemaks,
metsad muudest meeldivamad,
kõrved kõigist kallimad,
laaned laulu laulavad
kõik mu kulla kõndimisest
armsakese astumisest.

Tere õhtust, linnukene.
Tere õhtust, kullakene.
Tere õhtust, minu armsakene!
Tantsi, tantsi, linnukene,
tantsi, tantsi, minu armsakene!
Seisa, seisa, linnukene,
seisa, seisa kullakene,
seisa, seisa, minu armsakene!
Anna käsi, kullakene
Anna käsi, minu armsakene!

Kaela ümber käsi, linnukene,
kaela ümber käsi, kullakene,
kallista mind kullakene,
kallista mind armsakene!
Suudle, suudle, linnukene,
suudle, suudle, kullakene,
kallista mind linnukene
kallista mind armsakene!

Suudle, suudle, armsakene!
Hüvasti mu linnukene,
hüvasti mu kullakene,
hüvasti mu linnukene,
hüvasti jää minu armsake!

Tekst: Kanteletar I, 173
Where is she where is my darling,
where dwells she now, my dearest,
where does she sit, my heart’s delight,
in what land, my honey flower?
Now nothing moves in the meadowland,
no-one plays in the pine woods,
no voice is heard in the valley,
no cuckoo calls from the valley.
Does my sweetheart weary wander?
Where does she walk by the water?
Where are you my own beloved,
travelling untrodden paths?
Loud my horn I will blow once more,
loud the hills will echo in answer,
till the message reaches the marches.
Were she here my horn would speak
till the treetops trembled,
every meadow awakened.

Here my darling has walked,
here my true love has trodden,
here my sweetheart has stood,
here wearily wandered.
Here she moved in the meadowland,
there the rock where she rested,
rock much finer, much brighter, better than other rocks.
Heather twice as fragrant for her,
woodland seems five times more leafy,
meadows far more full of flowers,
all the forest far fairer
where my fair one’s foot has trodden,
where my darling one has walked.

So good evening, pretty birdling,
so good evening, my honey flower,
so good evening now, my own beloved!
Dance, O dance my pretty birdling,
dance, O dance now my own beloved!
Stop, O stop my pretty birdling,
stop, O stop my honey flower,
stop, O stop now my own beloved!
Give your hand my honey flower,
give your hand now my own beloved!

Hold me so, my pretty birdling,
hold me so, my honey flower,
and embrace me, honey flower,
and embrace me, my own beloved!
Kiss me, kiss me pretty birdling,
kiss me, kiss me honey flower,
and embrace me, pretty birdling,
and embrace me now, my own beloved!

Kiss me, kiss me my own beloved,
Now farewell, my pretty birdling,
now farewell, my honey flower,
now farewell, my pretty birdling,
now farewell to you, my own beloved!