LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Mitternachtsstük aus Selene
Keskööpala Selenest
eelmine järgmine


Muusika autor Mauricio Kagel
Tõlge Eda Jaanson
Tervikteosest Mitternachtsstük

Sie saßen sich schweigend gegenüber,
beyde den Kopf auf dem Arm gestützt;
das Licht brannte schwach und der Mond schien trübe,
als wagter nicht zu glänzen
sie sagten lange nichts
es ist doch wohl keine Unsterblichkeit,
fragte Gustav lang und gedehnt, wie im Traum;
er bewegte keine Muskel und es schien,
als fragt er sich selber.
Der Prinz sah ihn an und sagte schnell: ja.
Sie schwiegen lange.
Du bist wohl wahnsinnig, Gustav,
sprach er nach einer langen Pause
draußen zogen große Wolken am Himmel vorüber;
im Westen glänzte noch am Himmel ein feuriger Schein,
die Blumen sprachen mild miteinander;
im Osten zog ein kalter Nachtsturm heran;
der Wind schmiß ein Fenster heraus;
Gustav stand sachte auf und ging langsam ans Fenster;
der Wind schüttelte seine Haare wild. –
Wahnsinnig, sagter; er dehnte noch hinzu:
wenigstens ist es jeder Mensch, weil er noch lebt.
Der Prinz antwortete nichts; Gustav, sang er nach einer Pause;
er faßte ihn geheimnißvoll an und fragte leise:
bist du ein Mensch) – Gustav nikte stumm
warum nikst du denn, du Mumie?
Ich habe heute einen vernünftigen Gedanken
wie der Mensch glaubte, nach dem Tode wäre Vernichtung,
da rief sein Herz: es muß ein komischer Gott seyn,
der uns zum Sterben leben läßt;
wie dem Menschen aber eine Stimme zurief:
du lebst fort, was rief der Mensch da aus,
Gustav? Gustav zeigte an die Wolken und sagte dumpf:
wenn du bist, Gott, warum machtest du Menschen?
und wenn du nicht bist, warum sind keine Götter.
So giebt es keine, sagte der Prinz,
denn giebt es eine Unsterblichkeit,
so giebt es keinen Gott. Nichtwahr?
Gustav antwortet micht; aber sie gingen...
Nad istusid vaikides vastamisi,
mõlemal pea käele toetatud.
Tuli põles nõrgalt ja kuu paistis tuhmilt,
otsekui kartes särada.
Nad ei öelnud tükk aega midagi.
"Surematust ei ole ju",
küsis Gustav pikalt venitades, nagu unes;
ükski ta lihas ei liigatanud ja tundus,
nagu küsiks ta seda iseendalt.
Prints vaatas talle otsa ning vastas kiiresti: "Jah".
Nad vaikisid kaua.
"Sa oled hull, Gustav",
sõnas prints peale pikka pausi -
väljas taevas sõitsid suured pilved,
läänetaevas hõõgus veel punaselt,
lilled ajasid omavahel leebelt juttu,
idast lähenes öine külm torm.
Tuul lõi akna lahti,
Gustav tõusis ettevaatlikult ja läks aeglaselt akna juurde;
tuul sasis metsikult ta juukseid.
"Hull", ütles ta ning lisas venitades:
"vähemalt on seda iga inimene, kuni ta veel elab".
Prints ei vastanud. "Gustav", laulis ta peale lühikest pausi;
puudutas teda salapäraselt ning küsis vaikselt:
" Oled sa inimene ". Gustav noogutas tummalt.
"Miks sa siis noogutad, sa muumia?
Mul tuli täna hea mõte:
kui inimene uskus, et peale surma tuleb häving,
hüüdis ta süda: Jumal peab olema imelik,
kui laseb meil elada selleks et surra.
Kui aga hääl hüüdis inimesele:
sa elad igavesti, mida hüüdis siis inimene, Gustav?"
Gustav osutas pilvedesse ja lausus õõnsalt:
"Kui sa olemas oled, Jumal, miks lõid sa inimese?
Ja kui sind pole, miks ei ole meie jumalad ".
"Seega ei ole surematust", ütles prints
"sest kui oleks surematus,
poleks Jumalat, eks ole?"
Gustav ei vastanud; aga nad läksid...