LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Mitternachtsstük
Keskööpala
eelmine järgmine


Muusika autor Mauricio Kagel
Tõlge Eda Jaanson
Tervikteosest Mitternachtsstük

Die bleichen Sterne glänzten magisch über die Todtenhügel
und die Thränenweiden und die Cypressen
flüsterten sich leise ihre Sprache zu
die Gräber ragten stumm über die Blumen hervor,
die im Winde taumelten und die Monumente warfen große lange Schatten,
wie die Zeiger der Zeit oder der Ewigkeit
und sie sagten: seht, wir zeigen,
wo ihr einst aber liegt
der Mond leuchtete stumm und in dem Aether tönten
lange Schwanengesänge einförmig und düster
die Erde lag formlos da und schwieg und schlummerte.
Selene, Selene, rief es vor dem Fenster des Todtengräbers;
Selene richtete sich empor; sie sah scheu in den Mond,
dann schlug sie die Arme empor und wollte den Mond umarmen
der Busen schlug hoch und laut, wie Uhrschläge;
er war offen und ein langes weißes Nachtkleid
hing nachlässig über den Körper
die (Loken) langen Haare fielen wild-düster herunter
Selene lief rasch über den Gottesaker und las die Grabschriften:
hier ruht ein zerbrochnes Herz, las die Erleuchtete;
sie setzte sich lächelndauf den Grabhügel;
jetzt kam den Kirchengang ein Gerippe hergegangen;
sie hörte, wie die Gebeine klapperten;
aber sie vermochte nicht aufzustehen,
das Gerippe kam näher und setzte sich neben sie
und schlang den Arm um ihren Leib;
einen Kuß willst du haben, sagte sie schüchtern.
Das Gerippe lachte und gab ihr einen Eiskuß –
dann ging es fort.
Ich habe wohl gesündigt, rief sie;
dann stand sie auf und ging in die Kirche
und kletterte auf der Emporkirche herum
Das Gerippe saß an der Orgel und spielt einen Walzer
der Mond ging unterSelene ging ins Todtengräberhaus.
Es war stumm und still und sie schlummerte.
Kahvatud tähed helkisid maagiliselt kalmuküngaste kohal
ning leinapajud ja küpressid sosistasid
omavahel vaikselt omaenese keeles.
Hauakünkad kõrgusid tuules kõikuvate lillede kohal
ja monumendid heitsid pikki varje
justkui aja või igaviku osutid,
mis lausuvad: "Vaadake, me näitame teile,
kus te kord puhkate."
Kuu säras tummalt ja õhus helisesid
pikad luigelaulud, üksluised ja sünged -
maa magas, vormitu ja vaikne.
"Selene, Selene", hüüti hauakaevaja akna taga.
Selene tõusis üles: vaatas häbelikult kuud,
siis sirutas käed üles, tahtes kuud emmata.
Süda ta rinnus lõi valjult, otsekui kell -
rind oli paljastatud ning pikk valge öösärk
langes hooletult üle ta keha -
pikad lokkis juuksed voogasid metsik-süngelt naise õlgadel.
Selene jooksis kiiresti üle surnuaia ja luges hauakirju:
"Siin puhkab murtud süda", luges ta äratundmisrõõmus;
ta istus naeratades hauakünkale.
Mööda kirikuteed tuli luukere.
Selene kuulis, kuidas tolle liikmed klõbisesid,
kuid ta ei suutnud tõusta.
Luukere tuli lähemale, istus Selene kõrvale
ning pani oma käe tema keha ümber.
"Musi tahad", kostis Selene aralt.
Luukere naeris ning vajutas ta huultele
jäise suudluse - ja lahkus.
"Ma tegin pattu", hüüdis Selene.
Ta tõusis, läks kirikusse
ja ronis mööda kooripealset ringi.
Luukere istus oreli taga ja mängis valssi -
kuu loojus - Selene läks hauakaevaja majja.
Kõik oli vaikne ja tumm ning Selene uinus.