LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Éloge Kiituslaul eelmine järgmine Muusika autor Darius Milhaud Sõnade autor Saint-Leger Leger , Saint-John Perse Tõlge Helen Saarniit , Mari Kaasik Tervikteosest Deux poèmes pour Quatour Vocal Or ces eaux calmes sont de lait Et tout ce qui s’épanche Aux solitudes molles du matin Le pont lavé avant le jour d’une eau pareille en songe au mélange de l’aube Fait une belle relation du ciel Et l’enfance adorable du jour Par la treille des tentes roulées Descend à même ma chanson Enfance mon amour n’était ce que cela Enfance mon amour ce double anneau de l’oeil et l’aisance d’aimer Il fait si continuel aussi Et puis si tiède Il fait si loin qu’il est étrange D’être là mèlé des mains À la facilité du jour Enfance mon amour il n’est que de céder Et l’ai–je dit alors? Je ne veux plus même de ces linges À remuer dans l’incurable Aux solitudes vertes du matin Et l’ai-je dit alors Il ne faut que servir comme de vieille corde Et ce coeur là qu’il traîne sur les ponts, Plus humble et plus sauvage Et plus qu’un vieux faubert exténué. Need rahulikud veed ja kõik, mis voolab hommikute rauges üksilduses, on kui piim. Sild, mis enne päeva algust pestud koiduunelmatest segatud veega, loob kauni sideme taeva, ja päeva jumaliku alguse, ta lapsepõlve vahele. Samas pääseb valla mu laul viinapuuväädi lahtirulluva kangana. Lapsepõlv, mu kallis, polnud midagi muud, kui kaks särasilma ja armastamise kergus. See on alati olnud kestev ja samas nii leebe. Nüüd on see kõik nii kaugel, et tundub ehk imelik sirutada avasüli käed vastu päeva kergusele. Lapsepõlv, mu kallis, pole muud kui kaasaminek. Kas ma pole seda juba öelnud? Ma ei soovigi enam seda rüüd, viibides pöördumatus hommikute rohekas üksilduses. Kas ma pole seda juba öelnud? Elades edasi südamega, mis nagu laevaköis pingutab silla juurde räsitud raskust, mis on alandlikum ja seltsimatum endisest ja kulunum, kui laevahari.