LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Vereinigte Zwietracht der wechselnden Saiten
Häälte vahelduv üksmeelne väitlus
eelmine järgmine

Kantaat
Muusika autor Johann Sebastian Bach
Tõlge Heli Susi
Teose kataloogi- või oopusenumber: BWV207

1. Coro

Vereinigte Zwietracht der wechselnden Saiten,
Der rollenden Pauken durchdringender Knall!
Locket den lüsteren Hörer herbei,
Saget mit euren frohlockenden Tönen
Und doppelt vermehretem Schall
Denen mir emsig ergebenen Söhnen,
Was hier der Lohn der Tugend sei.

2. Recitativo T

Wen treibt ein edler Trieb zu dem, was Ehre heißt
Und wessen lobbegierger Geist
Sehnt sich, mit dem zu prangen,
Was man durch Kunst, Verstand und Tugend kann erlangen,
Der trete meine Bahn
Beherzt mit stets verneuten Kräften an!
Was jetzt die junge Hand, der muntre Fuß erwirbt,
Macht, daß das alte Haupt
in keiner Schmach und banger Not verdirbt.
Der Jugend angewandte Säfte
Erhalten denn des Alters matte Kräfte,
Und die in ihrer besten Zeit,
Wie es den Faulen scheint,
In nichts als lauter Müh und steter Arbeit schweben,
Die können nach erlangtem Ziel, an Ehren satt,
In stolzer Ruhe leben;
Denn sie erfahren in der Tat,
Daß der die Ruhe recht genießet,
Dem sie ein saurer Schweiß versüßet.

3. Aria T

Zieht euren Fuß nur nicht zurücke,
Ihr, die ihr meinen Weg erwählt!
Das Glücke merket eure Schritte,
Die Ehre zählt die sauren Tritte,
Damit, daß nach vollbrachter Straße
Euch werd in gleichem Übermaße
Der Lohn von ihnen zugezählt.

4. Recitativo B S

Baß
Dem nur allein
Soll meine Wohnung offen sein,
Der sich zu deinen Söhnen zählet
Und statt der Rosenbahn, die ihm die Wollust zeigt,
Sich deinen Dornenweg erwählet.
Mein Lorbeer soll hinfort nur solche Scheitel zieren,
In denen sich ein immerregend Blut,
Ein unerschrocknes Herz und unverdroßner Mut
Zu aller Arbeit läßt verspüren.

Sopran
Auch ich will mich mit meinen Schätzen
Bei dem, den du erwählst, stets lassen finden.
Den will ich mir zu einem angenehmen Ziel
Von meiner Liebe setzen,
Der stets vor sich genung,
vor andre nie zu viel
Von denen sich durch Müh und Fleiß erworbnen Gaben
Vermeint zu haben.
Ziert denn die unermüdte Hand
Nach meiner Freundin ihr Versprechen
Ein ihrer Taten würdger Stand,
So soll sie auch die Frucht des Überflusses brechen.
So kann man die, die sich befleißen,
Des Lorbeers Würdige zu heißen,
Zugleich glückselig preisen.

5. Aria (Duetto) B S e Ritornello

Baß
Den soll mein Lorbeer schützend decken,

Sopran
Der soll die Frucht des Segens schmecken,

beide
Der durch den Fleiß zum Sternen steigt.

Baß
Benetzt des Schweißes Tau die Glieder,
So fällt er in die Muscheln nieder,
Wo er der Ehre Perlen zeugt.

Sopran
Wo die erhitzten Tropfen fließen,
Da wird ein Strom daraus entsprießen,
Der denen Segensbächen gleicht.

6. Recitativo A

Es ist kein leeres Wort, kein ohne Grund erregtes Hoffen,
Was euch der Fleiß als euren Lohn gezeigt;
Obgleich der harte Sinn der Unvergnügten schweigt,
Wenn sie nach ihrem Tun ein gleiches Glück betroffen.
Ja,
Zeiget nur in der Asträa
Durch den Fleiß geöffneten und aufgeschloßnen Tempel,
An einem so beliebt als teuren Lehrer,
Ihr, ihm so sehr getreu als wie verpflicht'ten Hörer,
Der Welt zufolge ein Exempel,
An dem der Neid
Der Ehre, Glück und Fleiß vereinten Schluß
Verwundern muß.
Es müsse diese Zeit
Nicht so vorübergehn!
Laßt durch die Glut der angezündten Kerzen
Die Flammen eurer ihm ergebnen Herzen
Den Gönnern so als wie den Neidern sehn!

7. Aria A

Ätzet dieses Angedenken
In den härtsten Marmor ein!
Doch die Zeit verdirbt den Stein.
Laßt vielmehr aus euren Taten
Eures Lehrers Tun erraten!
Kann man aus den Früchten lesen,
Wie die Wurzel sei gewesen,
Muß sie unvergänglich sein.

8. Recitativo T B S A

Tenor
Ihr Schläfrigen, herbei!
Erblickt an meinem mir beliebten Kortten,
Wie daß in meinen Worten
Kein eitler Wahn verborgen sei.
Sein annoch zarter
Fuß fing kaum zu gehen an,
Sogleich betrat er meine Bahn,
Und, da er nun so zeitig angefangen,
Was Wunder, daß er kann
sein Ziel so früh erlangen!
Wie sehr er mich geliebt,
Wie eifrig er in meinem Dienst gewesen,
Läßt die gelehrte Schrift auch andern Ländern lesen.
Allein, was such ich ihn zu loben?
Ist der nicht schon genung erhoben,
Den der großmächtige Monarch, der als August Gelehrte kennet,
Zu seinen Lehrer nennet.

Baß
Ja, ja, ihr edlen Freunde, seht!
wie ich mit Kortten bin verbunden.
Es hat ihm die gewogne Hand
Schon manchen Kranz gewunden.
Jetzt soll sein höhrer Stand
Ihm zu dem Lorbeer dienen,
Der unter einem mächtgen Schutz
wird immerwährend grünen.

Sopran
So kann er sich an meinen Schätzen,
Da er durch eure Gunst sich mir in Schoß gebracht,
Wenn er in stolzer Ruhe lacht,
Nach eigner Lust ergötzen.

Alt
So ist, was ich gehofft, erfüllt,
Da ein so unverhofftes Glück,
Mein nie genung gepriesner Kortte,
Der Freunde Wünschen stillt.
Drum denkt ein jeder auch an seine Pflicht zurück
Und sucht dir jetzt durch sein Bezeigen
Die Früchte seiner Gunst zu reichen.
Es stimmt, wer nur ein wahrer Freund will sein,
Jetzt mit uns ein.

9. Coro

Kortte lebe, Kortte blühe!
Den mein Lorbeer unterstützt,
Der mir selbst im Schoße sitzt,
Der durch mich stets höher steigt,
Der die Herzen zu sich neigt,
Muß in ungezählten Jahren
Stets geehrt in Segen stehn
Und zwar wohl der Neider Scharen,
Aber nicht der Feinde sehn.

1. Koor

Häälte vahelduv
üksmeelne väitlus,
trummide põrina raksatav kõu!
Kutsuge ligi himukas kuulaja
ja vägevaks mühaks paisunud kõlal,
rõkkaval kajal teatage tal’,
mis on meil tasuks vooruse eest.

2. Retsitatiiv. Tenor

Keda õilis kihk juhib sinna, kus valitseb au
ja kelle kiitust ihaldav vaim
igatseb sellega silma paista,
mida kingivad kunst, mõistus ja voorus,
see astugu minu teed
saades tarmu üha uuenevast jõust!
See, mida nooruslik käsi ja nõtke jalg
saavutab praegu,
ei lase hallilgi peal norgu vajuda häbis ja kehvuses.
Nooruses pulbitsev elumahl
hoiab veel virgena vanuritki;
kes oma parimail päevil
- laiskade meelest
muud ei teadnud kui vaeva ja tööd
võivad, kui siht lõpuks on käes
elada aupaistel uhkes rahus;
Sest nemad näevad,
et magusat rahu naudib vaid see,
kel ennist soolane higi on otsa ees seisnud.

3. Aaria. Tenor

Ärge astuge sammugi tagasi,
kes te valinud minu tee!
Õnn saadab igat te jalaastet,
töörohkeid päevi valgustab au;
Ja kui kord tee on lõpuni käidud,
osaks saab teile rikkalik
õiglane tasu.

4. Retsitatiiv. Bass. Sopran

Bass
Vaid sellele
on avatud mu kodu,
kes end sinu pojaks peab;
Ja naudingurohkele roosialleele
eelistab sinu okkalist rada.
Mu loorberipärg vaid selle oimu ehib,
kelle soontes voolab igiliikuv veri,
kel kohkumatu süda, kindel meel
ja neid iga teoga ilmutab.

Sopran
Ja ühes kõigi oma aaretega
ma tahan olla ligi sinu valitule.
Ja saagu temast minu armastuse
ülimeeldiv siht,
kel enda jaoks on kõigest küll,
kuid teistele ei iial liiga palju
tal pole hoolega ja tööga loodud ande.
Kui teda siis veel ehib
mu sõbratari väsimatust käest
ta tõotust mööda
väärikus, mis mehe tegudele vastav,
siis murdku ta ka külluslikke vilju.
Nii saab neid, kes on usinad
ka loorberipärja vääriliseks
ja samas õnnelikuks kuulutada.

5. Aaria (Duett). Bass. Sopran

Bass
Kaitsvalt katku teda minu loorberid.

Sopran
Ja saagu selle osaks õnnistus,

Bass ja sopran
Kes usinuses tähtedeni tõuseb.

Bass
Kui higipiisad liikmeilt nõrguvad
nad pärlikarpidele langevad,
kes loovad nendest austuse pärle.

Sopran
Kus higikaste niriseb,
seal tekib temast terve voog,
eedenlik õnnistuse jõgi.

6. Retsitatiiv. Alt

Ei ole tühi sõna, ei ole põhjuseta sündind lootus,
see, mida usinus on palgaks teile tõotanud,
mis sest, et tusameelse hing on karmilt vait,
kui pärast tehtud tööd tal osaks samaväärne palk.
Jah,
näidake vaid Astreas
teist sellist usinusest sündinud ja avattemplit,
teist niivõrd armastatud, kallist õpetajat,
te kohusetruud kuulajad, kes talle ustavad!
Maailmamõõtu eeskuju,
kelle puhul kade meel
peab usinuse, au ja õnne liitu nähes
vaid imestama.
See aeg niisama
mööduda ei tohi.
Te laske küünlatule sära valgel
ka enda ustavate südamete leeke paista
nii kadedatele kui soosijaile.

7. Aaria. Alt

Raiuge see meenutus temast
hästi kõvasse marmorisse!
Kuid aeg murendab kivi.
Parem laske oma tööst
õpetaja tegusid ära tunda!
Kui me viljadest näeme
milline on juur,
peab ta ju olema igikestev.

8. Retsitatiiv. Tenor. Bass. Sopran. Alt

Tenor
Te unimütsid, siia!
Minu armastatud Korttet vaadates
te näete, et mu sõnades ei ole
ei edevust, ei ülepakkumist.
Ta senini veel nõtked jalad
vast tegid esimesi samme,
kui juba minu teele astusid,
ja kuna varakult ta alustas,
mis ime siis, et eesmärk peagi käes.
Kuis armastas ta mind!
Kui innukalt ta teenis mind!
Ka muu maailm peaks tema õpetlasetarkust kuulma.
Kuid minu kiitust pole talle vaja.
Kas pole ta veel küllalt ülistatud?
Kui isegi me vägev valitseja,
Augustus, kes ju õpetlasi tunneb,
peab teda enda õpetajaks.

Bass
Jajah, mu üllad sõbrad, vaadake,
kuis Kortte minule on lähedane.
Eks ole ju nii mitmed virgad käed
ta auks nii mõne pärja pununud.
Nüüd tema uus ja kõrge amet
toob talle loorbereid veel lisaks,
mis ühe vägevama kaitse all
küll jäävad igaveseks haljendama.

Sopran
Ja nüüd ta võib, kus teie abil
ta aseme on leidnud minu süles,
ka osa saada minu aaretest
just oma soovi järgi.

Alt
Nii ongi saanud tõeks mu lootus
ja saabus ootamatu õnn,
sest minu kiitust pälviv Kortte
kõik sõprusringi soovid täidab.
Seepärast mõtleb igamees ka oma kohustustele
ja püüab omaltpoolt
heasoovlikkust tal osutada.
On tõsi: kes on sõber südamest,
see täna meiega siin ühineb.

9. Koor

Elagu Kortte, õitsegu Kortte!
Keda mu loorberid ehivad,
kes mu süles koha leidnud,
keda üha ülendan,
kõik südamed pöörduvad tema poole;
Olgu veel austatud
ja õnnistatud,
nähku rohkelt kadestajaid,
kuid ei iial vaenlasi.