Dies irae, dies illa,
solvet saeclum in favilla:
teste David cum Sibylla.
Quantus tremor est futurus,
quando iudex est venturus,
cuncta stricte discussurus.
Tuba mirum spargens sonum
per sepulcra regionum,
coget omnes ante thronum.
Mors stupebit et natura,
cum resurget creatura,
iudicanti responsura.
Liber scriptus proferetur,
in quo totum continetur,
unde mundus iudicetur.
Iudex ergo cum sedebit,
quidquid latet apparebit:
nil inultum remanebit.
Quid sum miser tunc dicturus?
Quem patronum rogaturus?
Cum vix iustus sit securus.
Rex tremendae maiestatis,
qui salvandos salvas gratis,
salva me fons pietatis.
Recordare Iesu pie,
quod sum causa tuae viae:
ne me perdas illa die.
Quaerens me, sedisti lassus:
redemisti crucem passus:
tantus labor non sit cassus.
Iuste iudex ultionis,
donum fac remissionis,
ante diem rationis.
Ingemisco, tamquam reus;
culpa rubet vultus meus:
suplicanti parce Deus.
Qui Mariam absolvisti,
et latronem exaudisti,
mihi quoque spem dedisti.
Preces meae non sunt dignae:
sed tu bonus fac benigne,
ne perenni cremer igne.
Inter oves locum praesta,
et ab haedis me sequestra,
statuens in parte dextra.
Confutatis maledictis,
flammis acribus addictis:
voca me cum benedictis.
Oro suplex et acclinis,
cor contritum quasi cinis:
gere curam mei finis.
Lacrimosa dies illa,
qua resurget ex favilla,
iudicandus homo reus:
huic ergo parce Deus.
Pie Iesu Domine,
dona eis requiem.
Amen.
|
See viha päev on õudne
kui maailm muutub tuhaks,
nagu tunnistavad Taavet ja sibüll.
Kui suur on see hirm
kui ilmub kohtumõistja
ja heidab kõik enda alla.
Pasun hüüab valjult
läbi surmariigi,
kutsub kõiki trooni ette.
Surm ja loodus tarduvad
kui surnud üles tõusevad,
et anda vastust kohtumõistjale.
Loetakse ette raamat,
kus on kirjas kõik,
mis maailmas on tehtud.
Kohtumõistja istub maha
ja teeb ilmsiks kõik varjatu
ega unusta midagi.
Mida ma vilets siis ütlen?
Millist pühakut hüüan appi
kui õiglasedki pole muretud?
Hirmus majesteetlik Kuningas,
kes päästetavaid päästad armuga,
päästa mind, halastuse allikas.
Mäleta, halastaja Jeesus,
et olen Sinu kannatuse põhjus,
ära hukka mind sel päeval.
Otsisid mind väsimata,
lunastasid piineldes ristil:
ärgu olgu see vaev asjatu.
Ainus õige kohtumõistja,
lase mul hinge tõmmata
enne aruandmispäeva.
Ohkan, sest olen väga süüdi,
minu palgeid katab häbipuna:
Jumal, anna palujale armu.
Sa vabastasid Maarja patust
ja võtsid röövlit kuulda:
andsid minulegi lootust.
Minu palved pole väärilised,
ole siiski mulle armulik,
et ma ei põleks igaveses tules.
Hoia mulle koht lammaste hulgas
eraldi sikkudest
ja pane istuma paremale käele.
Süüdlased on äraneetud
ja mõistetud leegipiinale,
mind aga kutsu õnnistatute hulka.
Palun ja anun kummargil,
süda piinas kõrbemas:
hoolitse mu lõpu eest.
Pisaraterohke päev,
mil tõuseb tuhast
kohtu¬mõistmiseks patune inimene.
halasta siis, Jumal.
Helde Jeesus, Issand,
anna neile rahu.
Aamen.
|
|