ATTO PRIMO
SCENA I
Introduzione
Il teatro rappresenta l’appartamento di Giulia. Una porta nel fondo e due gabinetti ai lati. Sul.davanti, una porta vetrata che conduce ad un poggiuolo. Dirimpetto, una porta a griglia che guida ad una stanza. Queste due porte debbono eesere situate faccia a faccia dello spettatore. Una tavola coperta da un tappeto, un buro, sedie)
Giulia
Va, sciocco, non seccarmi,
qui sola vo’ restar.
Da te non voglio nulla.
M’hai tu ben ben capito,
bestia, bestia, m’hai tu ben ben capito?
Da te non voglio niente.
Germano
Pazienza un pochettino, lasciatemi parlar.
Flemma, flemma.
Capisco che vicina a prendere marito avete,
o padroncina, un po’ di convulsione,
capisco, capisco.
Un poco di lezione
percio’ vi voglio dar,
si’, si’, un poco di lezione
percio’ vi voglio dar.
Giulia
Non voglio sentir niente, non voglio sentir niente!
Germano
Un savio colla barba….
m’ha detto gia’ mille anni….
che ognun che si marita
Va a caccia di malanni!…
Non vo’ che andiate in collera,
sapro’ poi terminar, no, no,
Giulia
Diventi impertinenete! Scioccone.
Non seccarmi. Taci.
Giulia
Che dica che abbia detto a me non preme un zero.
Non farmi andar in collera, va via,
non mi seccar, no, no…
Germano
No, non andate in collera, sapro’ poi terminar
Giulia
Va via, scioccone, non starmi piu a seccar, …
Giulia
Son pur sola, alfin respiro.
S’allontani, s’allontani il caro oggetto.
Deh, corona un dolce affetto se pur senti amor pieta’,
deh, corona un dolce affetto se pur senti amor pieta’.
Un altro malanno!
Lucilla
Cugina, cugina!…
Giulia
Verro’, verro’, ma prima n’andate.
Lucilla
Vi dice il tutore, che in sala venghiate.
Germano
Padrona, padrona… Mi manda il padrone.
Giulia
Qui ancora scioccone!…
Ho inteso, son lesta, son lesta.
Ma prima un affare compir vo’ alla presta.
Andate voi altri; verro’, non capite!
Uscite, finite, mi sento inquietar.
(O cielo, quest’alma mi fan palpitar)
Lucilla. Germano
Andiam. Andiam.
Lucilla
Lasciate l’affare, di poi finirete.
Germano
Lasciate l’affare di poi finirete.
Giulia
Andate. Verro’, non capite, si’!
Lucilla
Andiamoci insieme, gran cose saprete, si’,
Via via colle buone, non state a gridar,
(Quei detti, quel foco mi fan sospettar)
Venite, vi chiamo.
Germano
Andiamoci insieme, gran cose saprete, lasciate l’affare, di poi finirete, andiamoci insieme, gran cose saprete. Via colle buone, non state a gridare, no, no, no, colle buone, non state a gridar
(Quei detti, quel foco mi fan sospettar, si'’.…quel foco mi fan sospettar…)
Giulia
Uscite, finite, mi sento inquietar...
(Ah, quest’alma mi fan palpitar)
Vi seguo, male….
Ma prima un affare, compir vo’alla presta.
Andate voi altri;
Via colle buone…
SCENA II
Giulia
Siamo sicuri. Uscite;
caro Dorvil sollecito partite.
Un giorno intero vi par poco?
Dorvil
O ciel! Cosi’ presto!. Un momento.
Giulia
Eh! Al solito poggiuolo questa scala attaccate,
che vi serve per venirmi a trovar;
e tosto andate.
Dorvil
Ah! con quanto martir!
Giulia
Perche’?
Dorvil
A momenti dee venire quel Blansac destinatovi in sposo dal tutore.
Giulia
Essendo vostra moglie,
Ei non mi puo’ sposar.
Dorvil
Ma quando penso alle espression d’amante…
Ch’egli sara’ per farvi…
Giulia
E che? Geloso siete tutt’ora?
E mai scaccierete da voi questa mania?
Non basta ch’io mi sia dinanzi all’ara fatta segretamente a voi consorte?
Verra’ la buona zia col cui consenso v’ho sposato in segreto.
Del tutore per opra sua lo sdegno cedera’,
e tutto allora in bene finira’.
Dorvil
E intanto?
Giulia
A mezzanotte con il solito mezzo della scala
a trovarmi verrete, e allo spuntar del giorno partirete.
Tutt’oggi con periglio che il tutor se ne accorga,
meco vi tenni.
Egli or mi chiama:
dunque senz’altro indugio andate ed alla mezzanotte ritornate.
Dorvil
Ubbidisco, ma ancora non son le sei…
Giulia
Ogni cosa vuoi rovinar(e)?
Dorvil
No, no. Vado, mia sposa.
SCENA III
Giulia
Egli e’ sceso…respiro!
Apriam la porta.
A tempo egli e’ partito.
Ecco il tutore.
Dormont
Per bacco! Tutto il giorno
perche’ chiusa nel vostro appartamento?
Pensate che a momenti ritorna
qui Blansac destinatovi in sposo.
Lucilla
E com’e’ bello, amabile, elegante, allegro…
Dormont
E basta, or non marito voi.
Lucilla
Lo so purtroppo!
Giulia
Vi supplico, signore… troppo presto concluso avete.
Dormont
Anzi sia fatto e lesto.
SCENA IV
Germano
Signor padron, signor padron….
Dormont
Ch’e’ stato?
Germano
C’e’ il signor di ….come diavol si chiama?…Aspettate, che vada a domandargli il suo nome…
Dormont
E Blansac sicuramente.
Germano
Signor, si, un nome in ac…Blansac.
Dormont
Stordito!
Lucilla
Che gioia!
Giulia
(Che imbarazzo!)
Dormont
Vo’ ad incontrarlo.
Voi pensate al modo di ricever lo sposo degnamente.
Lucilla
(Voglio andarlo a vedere destramente)
Germano
Vado anch’io. Servo suo.
Giulia
Ferma, senti!
Germano
Son qua.
(Per liberarmi da questo sposo qual util progetto mi passa per la testa!)
Germano
Onde, signora?
Giulia
(Capisco, che a Lucilla mia cugina piace molto)
Germano
Non ho capito neppur una parola…
Giulia
(Se impegnarlo potessi a sposarla in mia vece…
la sciocchezza di costui puo’ giovarmi.)
Germano
Ma parlate con me o con il muro?
Giulia
Caro il mio Germano!
Germano
Caro,…oh perdono alla sua gran bonta’!
…Cosicche’ se si puo’…
Giulia
Sentimi qua.
Giulia
Io so ch’hai buon core, io so ch’hai buon core,
che m’ami davvero, che m’ami davvero;
e un pegno d’amore, e un pegno d’amore…
Io bramo da te, io bramo da te …
Germano
Ah, cara padrona, se amor mi chiedete,
oh quanto volete ne avrete da me, ne avrete da me…
Giulia
(Per altro ci vuole giudizio e prudenza!)
Germano
(Non trovo parole, cotanto e’ in ardenza!
Se dice davvero, che sorte per me, che sorte per me…
se dice davvero, gran sorte per me…!)
Giulia
(Se a lei si fa sposo, che sorte per me, si’, se a lei si fa sposo,
che sorte per me…gran sorte per me!)
Germano
Via chiaro spietate…
Giulia
Mi manca il coraggio…
Sei pronto?
Germano
Via chiaro spiegate…
Son qui, comandate,…Si, prontissimo.
Giulia
Disposto? Sei pronto?
Germano
Ah, dispostissimo, ardentissimo. Prontissimo, ardentissimo
Giulia
(lo piglia a se, e gli parla in aria del piu’ gran segreto)
Attento ti bramo all’ospite ognora:
e se mia cugina con esso talora
fa un poco le carte saper vo’ da te,
e se mia cugina con esso talora fa
un poco le carte saper vo’ da te.
Tu caro mio….
Germano
Io!…
Grazie, grazie pulito!…Volete?… ho capito…volete?…ho capito…
(credea la bragiola avere sul piatto, ma oime’ venne il gatto, e via la sgraffio’, ma oime’ venne il gatto, e via la sgraffio’…)
Germano
Oh in somma poiche’ son uomo di spirito, andro’…sentiro’….e tutto diro’.
Giulia
Oh quanto son grata a tanto buon core! Gran prove d’amore t’attendi da me.
Germano
Oh quanto son grato a tanto buon core! Gran prove d’amore son queste per me…si’, si’…!
SCENA V
Blansac
Oh, senza cerimonie…di buon core…grazie…
ma dov’e’ la sposa?
Dormont
Giulia e’ certo allo specchio,
ma a momenti sara’ qui.
Blansac
Alla campagna non servon tante smorfie.
Or fin che viene,
conoscete Dorvil in quest’amico che vi presento.
Dormont
Il suo nome m’e’ noto.
Blansac
Lo trovai qui dappresso, e testimonio lo vo’ del mio contratto.
Dorvil
(Buono)
Blansac
Doman sia fatto.
Dormont
E doman si fara’.
Vo a dar degli ordini, e Giulia da affrettar.
Blansac
Ve ne scongiuro.
Dormont
Tutto compito fia, state sicuro.
SCENA VI
Dorvil
(Distoglierlo tentiam da queste nozze.)
E che? Tu ti mariti?
Blansac
Qual sorpresa?
Dorvil
So che il tuo core e’ instabil tanto.
Blansac
Voglio fissarlo divenendo il piu fedele, il piu tenero sposo.
Dorvil
Odi in segreto. Fai la piu gran pazzia sposando Giulia.
Blansac
Perche?
Dorvil
Ho le mie ragioni.
Blansac
Qual tuono mai misterioso e’ questo?
Dorvil
Per Parigi si dice gia’ che
Giulia si fa sposa solo per ubbidire al suo tutore,
ma non perche’ ti stimi o porti amore.
Blansac
Ah cospetto! Son punto. (vivissimamente)
Ella non m’ama? Io non sapro’ piacere a lei?
Tu stesso giudicar ne dovrai.
All’entusiasmo io sono gia’ d’averti ritrovato.
Dorvil
Perche?
Blansac
Per riparare la mia gloria qui presente ti vo’ di mia vittoria.
Dorvil
(Quest’e’ proprio superba!
Blansac
Ma potrebbe Giulia in presenza tua avere dei riguardi…
E allor… ci vuole un ripiego…
osserviamo…
Dorvil
(Il mio espediente proprio in bene e’ riuscito!)
Blansac
Ottimamente!
Asconditi qui dietro e osserva tutto per doverne stupir.
Dorvil
Tu vuoi?…
Blansac
Va lesto. Vedrai, godrai…
Dorvil
Eh lascia…
Blansac
Quai riserve?
Dorvil
(Si, conosciamo il cor di Giulia a fondo)
Blansac
Ebben, che dici?
Dorvil
Il tuo desir, il tuo desir, secondo.
Aria di Dorvil
Vedro’ qual sommo
incanto di femmina nel petto,
Rechi un novello affetto,
o un lusinghiero ardore…
(Bramo l’istante e il temo )
Curioso e’ l’accidente…
(Ah che in pensarvi io fremo…)
Ti credo assai possente, si’,
del tuo trionfo io stesso
saro’ qui ammiratore.
(Ah se per te m’accendo,
deh non tradirmi amore, )
SCENA VII
Blansac
Io non so conquistare un cor di donna?
Un Blansac! Impossibile!
Germano
(Eccolo qui, osserviamo, e a servir la padrona incominciamo.)
Blansac
Son punto, e la vedremo
Giulia
(Si, voglio che Blansac sposi Lucilla, e in tal guisa allontano il mio periglio)
Dorvil
Mi sembra assai pensosa.
Blansac
(Taci)
Germano
(Oh bella! Un altro li’ in gabbiotto!)
Giulia
(Ma conosciamo in prima s’egli e’ tale da renderla felice)
Blansac
Ah bella Giulia, posso offrirvi una volta i voti miei!
N’e’ rapita quest’alma!
Blansac
Ma perche celarvi a chi v’adora?
Giulia
Voi supponete D’essere un amante tenero!
Blansac
Tenerissimo
Giulia
Con vostra buona grazia non vi credo.
Blansac
Quest’e’ un ingiusto oltraggio.
Giulia
Voi volete piacere a tutte, e s’ho da dirvi il vero,
non mi sapete interessar.
Dorvil
(Va bene)
Germano
(Ma perche’ mai quell’altro fa bao bao?)
Blansac
Signora!…
Giulia
Ognun vi taccia di leggero.
Blansac
Ah che piu’ non lo sono.
E l’incostanza dell’eta’ mia il difetto,
ma i suoi dritti su me ragion riprende.
Finche’ libero io fui correr potei di bella in bella,
ma se d’esser fido ad una degna sposa
io giurero’ lei sola eternamente adorero’.
Giulia
Dite davvero! Voi cosi’ parlando m’incantate.
Germano
(oime’! Che vuol dir questo?)
Germano
(Oh bella! Si rimescola!)
Giulia
(Egli mi par sincero,
e di Lucilla puo’ far la sorte.)
Blansac
(Ella di gia’ s’accende.)
Giulia
E voi certo?…
Blansac
Ah qual dubbio! Egli m’offende!
QUARTETTO
Blansac
Si, che unito a cara sposa io saro’ fedele ognor,
saro’ fedele ognor.
Dorvil
(A qual barbaro cimento or si trova questo cor, a…)
Giulia
Ah ch’io temo che sincero non sia il voto dell’amor…
Germano
(Qui v’e’ sotto un qualche imbroglio, qui v’e’ troppo mal umor…)
Blansac
Si che a lei saro’ costante.
Giulia
Sempre fido!
Blansac
Sempre amante…
Dorvil
(Ma davver che se la dura io fo qui bella figura)
Giulia
Lo giurate.
Blansac
Il giuro ancor di tutti i sposi saro’ il miglior si, si.
Giulia
I voti unanimi, la tenerezza, gioie, desiri, piaceri, ebbrezza!
Ah quest’e’ un’anima felicitar.
Blansac, Giulia
I voti unanimi, la tenerezza, gioie, desiri, piaceri, ebbrezza!
Ah quest’’e unanima felicitar! Si, si!
Dorvil
(Bravi si serrano, vadano avanti; godano pure de’loro incanti,
ma tutto in aria faro’ volar.)
Germano
(Quel si rimescola, quello riscaldasi…
ah qui di certo v’e’ uno sconcerto… voglio la storia di ciferar)
Germano
Padrona, e’ li’…
No, no, ch’e’ li’… E li’ , dico!…
Giulia
E li’, lo vedo. (incalzando il lazzo)
Ch’e’ li’ …sei matto! Ma chi?
Blansac
Sei gia’ scoperto. Avanti. Dimmi, chi porta i vanti.
Dorvil
Con lei me ne consolo, amabile signora.
Quei dolci affetti teneri si goda lieta ognora.
Esempio e’ il suo bel core di vera,
di vera fedelta, esempio e’…
Giulia
Che ardire! Che imprudenza!…
(Freniamoci).
Giulia
Ei come qua?
Blansac
Io stesso l’ho condotto, e il volli testimonio,
di mia felicita’, si, si, e il volli….
Dorvil
Insolente e chi t’ha detto ch’io cola’ mi stava ascoso,
chi, chi, ch’io cola’ mi stava ascoso?
Germano
Compatite mio signore,
per istinto io son curioso, si, …
Blansac
Dimmi un po’ chi t’ha ordinato metter man ne’ fatti miei, …?
Germano
V’assicuro che l’ho fatto sol per dare gusto a lei, si, si, …
sol per…
Giulia
Io che c’entro se ciascuno
qui di te si chiama offeso, che, che, ..?
Germano
Padroncina, perdonate, avro’ forse mal inteso, si, si,
Dorvil
Insolente.
Germano
Compatite. Ma pazienza, padroncina, perdonate,...miei signori…
veh...che caso indiavolato!…Vi diro’ la mia ragione…
bella mancia che ho pigliato…
ah la testa in confusione traballare or mi qui mi fa.
Giulia
Io che c’entro.
Blansac
Dimmi un poco.
Dorvil
Tu sei causa bestia matta!…
Tutto chiaro ho ben sentito…
Per te ognuno e’ incolvusione…
Pienamente ho ben capito…
Ah, la testa in confusione, traballare or qui mi fa …
Germano
Ma pazienza miei signori, veh, che caso indiavolato!…
Vi diro’ la, mia ragione…bella
mancia che ho pigliato!…
Ah, la testa in confusione….
Giulia
Tu sei causa bestia matta!….
Pria si sente, pria s’intende….
Per te ognuno e’ in convulsione.
Sempre ben non si comprende….no, no.
Giulia, Dorvil, Blansac, Germano:
Ah la testa in confusione…
traballare or qui mi fa, si’…
SCENA VIII
Blansac, Dorvil
Blansac
Va la’, presto, va la’! del mio trionfo riempi tutto Parigi.
Te ne spiace?
Dorvil
Io….Anzi ne ho gusto,
e corro sul momento a darti lode.
(O gelosia, o tormento!)
SCENA IX
Blansac, Lucilla
Ora andiamo dal tutor…
Vaga Lucilla voi qui?
Lucilla
Credea trovarvi mia cugina…io vado.
Blansac
Deh! Un istante. Mi sembrate molto piu’ bella.
Lucilla
Oh adesso mi burlate!
Blansac
Parlo da senno.
Lucilla
E mia cugina?
Blansac
E come vicino a voi d’altra belta’ si puote rammentare o parlar?
Lucilla
Che dite mai? Forse mia cugina?…
Blansac
Essa e’ adorabile, ma non e’ sola in cui belta’ s’accolga.
V’e’ qualch’altra…
Lucilla
Signore, arrossir voi mi fate.
Blansac
Ebben, piu’ cara vi rende quel rossor.
Lucilla
Cara! A chi mai? Priva di merti,
io temo che la vostra eccedente bonta’
a riguardo mio ingannare vi possa.
Blansac
O quanto mai felice si’
saria arrivando a piacervi!
Lucilla
Veramente, non ho crudele il core,
ne’ mi duole goder l’altrui favore.
Aria di Lucilla
Sento talor nell’anima un dolce movimento,
che lusinghiero e tenero mi va parlando in sen,
Allor se un caro sposo avessi al fianco mio,
quanto nel cor desio saria compito appien…
SCENA X
Blansac
Bellissima! Il casetto e’ proprio nuovo!
Cerco una bella, e due qui ne ritrovo!
Cosa vuoi?
Germano
Signore, la compagnia e’ gia rientrata nel salone.
Blansac
Han gia’ detto che ad avertir mi venga?
Germano
Signor, no: non importa. Allor che si sta solo si prova noia….ma…oh si’, si’…
vicino, alla signora Giulia…mi capite…e’ vero?
si sta bene, anzi benone.
Blansac
Ah bravo! Hai dello spirito.
Vedete come si vanno calunniando gli uomini!
Dicono che sei sciocco!
Germano
Oh signor mio!…
Grazie….voi siete buono…
Blansac
Addio, addio.
SCENA XI
Germano
E ognun mi dice sciocco!
E anche Tognetta se fo all’amor con lei…me ne dispiace
Oh finiamo le ciarle. Si fa notte.
Chiudiam porte e finestre…(sbadiglia).
Ho bevuto un pochetto…
Cominciamo da questo gabinetto.
SCENA XII
Giulia
Sollecitiam perche’ Blansac si sposi domani a mia cugina.
E quel Dorvil qui trattenersi?
Ah perche’ un sol momento, almeno alla sfuggita,
non potei favellargli!
Ma appieno il torto suo conoscera’,
e per forza perdon mi chiedera’.
Germano
Qui ancor la padroncina…
Giulia
Ma no potra’ ottenere se non a mezzanotte…
or sotto il mio balcon forse m’attende.
Germano
(Sotto il balcon!)
Giulia
Sarei troppo crudel, se a lui negassi il randevu’.
Germano
(Il randevu’! Picciole bagatelle!)
Giulia
Egli e’ geloso, e’ vero,
ma d’un amor sincero quest’e’ prova fedel…
ma vicina e’ gia’ la mezzanotte.
Germano
(La mezzanotte!)
Giulia
Al punto egli e’ gia’ di venir.
Dunque attachiamo la nostra scala sul balcon(e) e andiamo
(s’incammina al buro’ poi si ferma con riflessione)
E il povero Blansac!
Germano
Blansac?…ah! intendo. E l’amico aspettato…
ora capisco tutto.
Giulia
Ma se mai, ora che il mio tutore e’ in si’ gran
movimento o sospetta o discopre…
Ah! qual cimento!
Il mio ben sospiro e chiamo,
vita e speme a questo core;
e fra l’ombre del timore son costretta a palpitar…
Ma si vada…
Qui che fai? Vai a chiuder?…
Ti dispenso…
Vien qualcun… Chi sara’ mai?…
E il tutor sicuramente!…Gli dirai…
Tu va’ pur…tu va’ pur…si’, si’.
Giulia
(Quanto pena un’alma amante!
Quanto costa un vero amar!…
(Confusa, incerta, io mi sento vacillar...)
SCENA XIII
Germano
Brava: vada, si serva…che grand’uom che son io!
Scoperto ho il tutto. E chiaro, e’ indubitabile, e’ sicuro.
Qui il signor di Blansac deve venire a mezzanotte! Buono!
Un randevu’! va bene. Vengano adesso a dirmi che son sciocco?
E’ un randevu’ al signor Blansac, si’, si’,…
E la causa di tutto questo…(pensa un poco)
Bravo, Germano! Ho ben capito il resto!
Aria di Germano
Amore dolcemente tu prima accendi il core,
Poi crescer fai l’ardore, e a delirar si va,
poi crescer fai l’ardore e a delirar si va….
Percio’ la padroncina…
Che sonno!…stamattina…volea
pensia…pensiamo un poco…
che io facessi il gioco...se l’altro … che si sa.
Il gioco…si’, il gioco…il gioco che si sa!
Blansac
Giulia dov’e’?
Oh colui seduto li’ che fa?
Germano
Si…la signora Giulia…Ha dato…il randevu’!……a Blansac….stanotte.
Blansac
Che? Il randevu’!…A me!…..E che? Sogna?
E’ finzione? Sappiamo? …Germano!…
Germano
Chi, chi va la’?
Germano
Ah, voi…e’ presto ancora, si’, si’, e’ presto ancora.
Blansac
Che dici in tua malora!
Germano
Eh nulla…sono un sciocco…
Blansac
Via, parla, parla, allocco!…
Germano
Io allocco!…io allocco!
Attento, attento e ve la spiffero tal quale, tal quale la sara’,
Germano
Quando suona, quando suona la mezzanotte
voi dovete venir qua.
E una scala, una scala, una scala la padrona
per salir vi calera’!
Poi entrato che sarete poi direte,
poi farete, direte, farete…
io non cerco , io non cerco i fatti vostri, e sara’ quel che sara’!
Su via, ditemi bravissimo,
su via ditemi bravissimo, argutissimo…!
Della vostra bella sorte
mi consolo in verita’, si’, si’,…
Sono bravissimo! Sono acutissimo! …
SCENA XIV
Blansac
Cosa? Come? A me Giulia un randevu’?
e non mel dice?…ora capisco!…brava!
che donnesca finezza!
Perche’ n’ha certo un poco di timore
me lo fa dire dal suo servitore.
Ma che vorra’ mai dirmi?
Ah che certo l’e’ nato qualche gran accidente…
Vien mezzanotte! Io sono impaziente.
Dormont
Perche’ spariste?
Gia’ s’e’ riritirato Dorvil l’amico vostro. Un poco troppo perseguitate Giulia.
Lucilla
E quest’e’ vero.
Blansac
Io l’ho cercata invano.
Dormont
Eh, eh, la troveremo, e il contratto doman
soscriveremo.
Dormont
Ritiriamoci tutti.
Lucilla
Immantinente.
Blansac
Bella Lucilla addio.
(A mezzanotte! O qual ardore e’ il mio!
Dormont
Tu seguimi o Germano.
Lucilla
Cos’e’ successo?
Germano
Servo.
Gran novita’!
Germano
Vostra cugina in questo appartamento a mezzanotte ha dato un randevu’…
Lucilla
A chi?
Germano
Al signor Blansac.
Lucilla
Come!
Germano
Ma zitto! Fate com’io, tacete, o nascera’,
o nascera’ quel diavol…
Dormont
Germano!
Germano
Son qua.
Lucilla
Qui per Giulia Blansac!
Sentir potessi!…
Lucilla
Faccio per imparare…Ho una smania …
vien gente…ascondiamoci li’ dentro prestamente.
SCENA XV
Germano
Buono! Non c’e’ persona. Un randevu’:
e s’io piglio Tognetta per la mano
mi regala per solito un schiaffone?
Eh! Il signor di Blansac mi puo’ insegnare il mestiere,
e da lui voglio imparare.
Qui bisogna nascondersi…ma dove?
Gnaffe! Sotto la tavola. Che gusto sara’ il mio!
Imparero’, e doman vo’che Tognetta trovi
caro e carino il suo Germano…
Apron la porta…a noi.
Sotto, pian piano.
FINALE
SCENA XVI
Giulia
Dorme ognuno in queste soglie, ma qualcun veglia in giardino.
Il momento e’ gia’ vicino, si’, si’, e la scala vo’ calar, …
Germano
(S’incomincia per mia fe’, s’incomincia per mia fe)
Giulia
Perche attendere si’ fa? Perche? Zitto!
e’ desso…
siete voi?
Dorvil
Si, son io…si, son io.
Germano
(Cominciamo, cominciamo.
Or a scuola ce ne andiamo.)
Dorvil
Posso alfine…
Giulia
In pria, in pria chiudete.
Germano
(Come! Come! Qui il signor Dorvil!
Veh! Veh! Due randevu’! due randevu’!)
Dorvil
Di vedervi io tutto ardea, di vedervi…
Giulia
Uomo ingrato, uomo ingrato, e core aveste di suppor ch’io fossi rea,
di suppor che io fossi rea!
Dorvil
Ma se intesi….
Giulia
E che intendeste? Finsi alor…
Ciel!…
Dorvil
Fu battuto!
Germano
(Va benone, va benone!
Vien l’altro amico.)
Giulia, Dorvil
Ascoltiamo.
Giulia
Si batte ancora!
Che brutto intrico
Dorvil
Si batte ancora!…
Che vuol dir?
Germano
(O che scuola io vado a far …)
Blansac
E mezzanotte!…Oggetto amabile
deh vien quest’anima a consolar; E mezzanotte!…
Dorvil
E Blansac!
Giulia
Quale imprudenza!
Dorvil
Vo’ punir la sua insolenza!…
Giulia
Qui celatevi un istante…
Dorvil
Voi volete!…
Giulia
Lo dovete…
Blansac
E mezzanotte!…oggetto amabile.
Giulia
Entrate.
Dorvil
E mi posso o ciel frenar!…
Giulia
Puo’ sentirlo il mio tutore,
Che vicina ha qui la stanza…
Qui ci vuole ardire e core, convien tutto,
convien tutto cimentar.
Germano
(O che scuola, che lezione,
quanto vado ad imparar!)
Blansac
Che fortuna impreveduta! Tanto osato, tanto osato non avrei…
Giulia
Qual ragion v’ha qui guidato! Io saperlo ben vorrei!
Blansac
Resto assai maravigliato, resto…
Giulia
Su, parlate.
Blansac
Io…io ne vengo al randevu’.
Giulia
Chi vel diede!
Blansac
Bella! Voi!
Germano
(Oppur io.)
Giulia
Freneticate, freneticate!
Blansac
Per la voce di Germano….
Giulia
Di Germano, di Germano
Germano
(Ahi!)
Blansac
Vi calmate, vi calmate e quel tenero pudore
Giulia
Oh finiamla signore,
Chi vi rese si’ insolente?
Blansac
Chi? La scala ivi pendente.
Giulia
(Ah, levarla m’ho scordato!)
Blansac
Deh, poiche fui qui chiamato,
oltraggiarmi e’ crudelta’, si’, si’…
Giulia
Qui nessuno v’ha chiamato,
del destino e’ crudelta’, si’, si’,…
Dorvil
(Qui nessuno l’ha chiamato...)
Germano
(Ah quell’altro era chiamato! Ho sbagliato come va, ho sbagliato, ecc.)
SCENA ULTIMA
Giulia
Finir convien la scena, sbrigatevi, sbrigatevi e scendete…
Dormont
Oh lode al ciel ci sono!…
Blansac
Zitto e non temete.
Giulia
Ah!….Oh ciel! oh ciel!
Dormont
Ah, ah! stupite.
non era atteso, no, e’ vero?
Giulia
Signor…
Dormont
Non serve fingere.
La scala e il canterino scoperta han ogni cosa.
(in gran collera apre la porta con griglia ov’e’ rinchiusa Lucilla)
Fuori costui!
Lucilla
Son qui.
Giulia
Oh bella! Chi puo’ intenderla?
Dormont, Germano
Oh bella! Chi puo’ intenderla?
Dormont
Estrema e’ la mia collera!
Altri ci debbon essere…
Vediamo un po’
Blansac
Son qui.
Dormont
E che garbuglio e’ questo? Che garbuglio e’ mai questo?
Lucilla
Io seppi da Germano, che quivi a mezzanotte
seguiva un randevu’,
e venni ad imparar, e venni ad impararar.
Germano
(Ahi! Che son fritto!)
Dormont
Un randevu’! benissimo!
Ora sposarlo subito vorrete voi medesima.
Dormont
Tiriamo innanzi il tavolo!…
Giulia, Dorvil, Blansac
Germano!
Germano
Ahi! Che ci son!
Dormont
Un altro. Li’ che fai? Li’ che fai?
Sapea, sapea che qui dovea seguire un randevu’, e venni ad imparar.
Dormont
I conti avremo a fare!
Si, avremo a fare
Frattanto soscriviamo.
Giulia
Il signor...
Dormont
Vostro marito senza ritardo….
Dorvil
E qui.
Dormont
Un altro! In quanti siamo! In quanti siamo!
Blansac
Ah! Ah! quest’e’ un portento!
Un randevu’ in duecento!
Dorvil
Di Giulia sono il marito…
Dormont
Spiegatevi.
Dormont
Voi, voi!
Giulia
Perdono, o mio tutore, causa di tutto e’ amore.
La buona zia per lettera il nodo ci ha permesso.
(cava una lettera e la da’ a Dormont
che la scorre e la ritiene)
“Sposar chi non amava non erami concesso.
Voi troppo fiero…ah, voi dovete perdonar.
Dormont
L’ardire eccede
E lui?
Blansac
Lucilla io sposero’ e tutto aggiustero’.
Dormont
Lucilla.
Lucilla
Ah., si’! Perdon!
Giulia, Dorvil
Perdon!
Blansac
Vedete!
Germano
Perdon!
Dormont
Quel che volete; non serve piu’ gridar, non serve piu’ gridar!
Giulia, Lucilla, Dorvil, Dormont, Blansac, Germano
Quando amor si fa sentire,
troppo egli e’ nei cor possente;
Si’, contrasta inutilmente ,
vince ognora il so poter.
FINE |
ESIMENE VAATUS
ESIMENE STSEEN
Sissejuhatus
Lava kujutab Giulia korterit. Uks nähtaval lava sügavuses, kaks tuba mõlemas küljes. Lava eesosas olev klaasuks viib terrassile. Vastaspoolel võreuks avaneb ühte suuremasse ruumi. Need kaks ust peaksid olema vaatajatele nähtavad ja teineteise vastas. Veel on üks linaga kaetud laud, üks kirjutuslaud ja toolid.
Giulia (rahutult)
Mine, sõgedik, ära tüüta mind,
tahan üksi jääda.
Sinu käest ei soovi ma midagi.
Kas said aru?
Va ohmuke? Kas said aru?
Sinu käest ei soovi ma midagi.
Germano (flegmaatiliselt)
Tsipake kannatust, laske mul sõna sekka öelda.
Rahu, rahu!
(kiiksuga naeru ja kavala ilmega)
Olen taibanud, et varsti mehele läe’te,
kulla emand, natuke tõmblemist on sellega,
muidugist, saan aru.
Omalt poolt mina
tahan teile
tsipake õpetust
jagada.
Giulia (muutudes järjest rahutumaks)
Mitte midagi ei taha ma kuulda!
Germano (sammub tema järel)
Üks vana habemega tark mees…
on nõnda lausund tuhat aastat tagasi…,
et need, kes paari heidavad,
endale kaela saavad kõik mured ja hädad!
Ärge minge tigedaks,
kohe, kohe ma lõpetan jutu.
Giulia
Sa oled häbematu! Sõge peast!
Ära tüüta mind! Jää vait!
Giulia
See, mida kuulsin, et ütlesid, on minule tühi null.
Ära aja mind tigedaks, kao siit,
ära tüüta mind enam!…Ära…
Germano
Noh, ärge minge tigedaks, lõpetan, lõpetan
Giulia
Kao siit, sõge, ära tüüta mind…Ära…
Giulia
Üksi nüüd jäin, lõpuks vabalt saan hingata.
Kaugel, oh kaugel oled, kallike.
Amor, oh, kui sul on halastav süda, võiksid siis kroonida õrna armuleeki!
Amor, oh, kui sul on halastav süda, võiksid siis kroonida õrna armuleeki!
(Suundub kambrisse paremal pool. Tuleb Lucilla, tema häält kuuldes Giulia taandub kiiresti)
Veel üks nuhtlus!
Lucilla
Kuziine, kuziine!
Giulia
Tulen, tulen, minge teie ees.
Lucilla
Eestkostja saadab sõna, et tuleksite saali.
Germano (saabub joostes)
Emand, emand, härra isand saatis mind…
Giulia
Siin on veel üks arulage!…
Kuulsin juba, tulen kiirelt.
Enne pean aga kiirelt ühe asja korda ajama.
Minge teie ees, tulen kohe, kas te ei saanud aru?
Minge, lõpetage jutt, lähen juba närvi!.
(Taevake, süda hüppab rinnus)
Lucilla. Germano
Lähme. Lähme.
Lucilla
Jätke asi pooleli, pärast lõpetate.
Germano
Jätke asi pooleli, pärast lõpetate.
Giulia
Minge nüüd. Tulen kohe, kas te ei saanud aru?
Lucilla
Lähme koos, küllap saate teada tähtsaid uudiseid, jajah.
Kohe lahkume viisakalt, ärge tõstke häält.
(Need sõnad ja tulesäde silmis toovad kahtluseussi mu hinge…)
Tulge, kutsusin teid!
Germano
Lähme koos, küllap saate teada tähtsaid uudiseid, jajah.
Kohe lähme viisakalt minema, ärge tõstke häält.
(Need sõnad ja see tulesäde silmis toob kahtluseussi mu hinge...jah….)
Giulia
Minge ees, lõpetage jutt, lähen juba närvi…
(oh, süda puperdab)
Tulen teie järel.
Enne pean kiirelt lõpetama ühe asja.
Minge nüüd.
Viisakalt lahkuge…
(Lucilla ja Germano lahkuvad lava sügavuses olevast uksest, Giulia sulgeb ukse hoolikalt)
TEINE STSEEN
(Giulia on sulgenud ukse, avab kirjutuslaua laeka, võtab sealt siidiredeli,
läheb kambrisse ja sinna tuleb ka Dorvil)
Giulia
Oleme siin turvaliselt. Tulge välja.
Kallis Dorvil, te peate kiiresti lahkuma.
Kas tõesti on liiga lühike aeg see, kui veedame päeva koos?
Dorvil
Taevake! Nii ruttu! Üks hetk…
Giulia
(Ulatab talle siidiredeli, siis läheb avab klaasukse)
Nonii, kinnitage nagu alati redel rõduserva külge,
selle abil saate siis tulla üles juurde.
Aga nüüd lahkuge kiiresti!
Dorvil
Oh, mis piin!
Giulia
Miks nii?
Dorvil
Iga hetk on tulemas Blansac, kelle tuutor on valind te kaasaks
Giulia
Kui olen te kaasa,
ei saa ta mind mehele panna.
Dorvil
Kui ainult mõelda,
mis armuavaldusi ta teile külvab…
Giulia
Ja siis? Ikka olete armukade?
Kas te sellest ei saa kuidagi priiks?
Kas sellest ei piisa, et me salaja altari ees oleme paari pandud?
Saabub varsti me lahke tädi, kelle soovitusel läksin teiega salaja altari ette.
Tema mõjul leebub tuutor
ja kõik lõpeb kenasti.
Dorvil
Aga vahepeal?
Giulia
Südaöösel nagu tavaks,
ronite siia redeli abil ja koidu a’al lahkute.
Tänase päeva olen teid hoidnud siin enda juures,
kartsin, et tuutor kõike märkab.
Praegu kutsub ta mind,
minge, minge nüüd kahtluseta, südaöösel tulge siis jälle.
Dorvil
Kuulan sõna, aga kell pole veel kuus…
Giulia (elavalt-ägedalt)
Iga asja tahad sa ära rikkuda?
Dorvil
(Läheb rõdu suunas, kinnitab redeli ja laskub alla)
Ei, ei, seda küll mitte, lähen minema, mu kallis kaasa.
KOLMAS STSEEN
(Giulia on eemaldanud verandalt siidiredeli, asetab ta uuesti laualaekasse, sulgeb klaasukse)
Giulia (läheb avama)
Nüüd on ta läinud…hingan kergendatult!
Teeme ukse lahti.
Ta lahkus õigel ajal.
Ongi tuutor kohal.
Dormont
Pagana pihta! Kogu päeva
olete end lukustanud kambrisse, miks?
Kas te ei mõtle sellele, et iga hetk
on saabumas Blansac, kes määratud te kaasaks?
Lucilla (elavalt)
Ja kui kena ta on, ilus, lahke, shikk, lõbus…
Dormont
Aitab juba, ega ma teid pane mehele…
Lucilla
Kahjuks tean seda isegi!
Giulia (väga nördinult)
Palun südamest, härra, liig kiirelt olete asjad paigale seadnud…
Dormont
Vastupidi, asi olgu korda aetud kähku!
NELJAS STSEEN
Germano (rutakalt lava sügavusest)
Isand, härra, härra isand….
Dormont
Mis on?
Germano
Seal on härra, kuidas pagan ta nimi oligi? Oodake, lähen uurin järele…
Dormont (hoiab teda tagasi)
See on kindlasti Blansac
Germano
Härra, jah, nimi…äkki… jah, Blansac.
Dormont
Arulage!
Lucilla
Oh, mis rõõmus uudis!
Giulia
(Oh, mis täbar hetk!)
Dormont
Lähen talle vastu.
Te kindlasti mõtlete astuda väärikalt väljavalitu ette.
Lucilla
(Lähen piilun teda diskreetselt ja osavalt)
Germano
Mina lähen ka. Teie teener ju mina…
Giulia
(Giulia on segaduses, tahab rääkida Germanoga, aga nagu hajameelne olles, räägib endamisi)
Pea kinni, kuuled!
Germano
Olen siin.
(Jalutab Germano suunas, läheb tema järel, takseerib Germanot)
(Et vabaneda sellest määratud kaasast, peab ühe tärganud mõtte ellu viima)
Germano
Mis nüüd, emand?
Giulia
(Blansac. Mõistan, et kusiinele meeldib hirmsasti Blansac)
Germano
Ma ei taibanud sellest ütlusest ööd ega mütsi…
Giulia
(Kui saaksin teda suunata nõnda, et ta abielluks minu asemel…
Selle teenri arupuudus vist saab mind aidata…)
Germano
Kas räägite minu või seinaga?
Giulia (teeseldult)
Mu musike, Germano!
Germano
Kallike, oh nii suur heldus kohe!
Nii et, kui on vaja…
Giulia
Kuula mind nüüd!
Giulia
Tean, et süda sul on hea,
et sa minust hoolid
ja selle armu
pandiks soovin sinult…
Germano
Kallis emand, kui armupanti nõuate minult,
oh, nõnda palju, kui soovite, jaksan seda teil’ anda…
Giulia
(Muideks, nüüd vaja on arukust ja kannatlikku meelt!)
Germano
(Ei leia kohe sõnu, nii suur asi see südameasi!
Kui ta mõtleb seda, mida mina,
siis see on mu saatusetipp, kui tema endale saan!…)
Giulia
(Kui tema saab Lucilla,
on see minu saatusetipp!)
Germano (elavalt)
Öelge nüüd selgelt ja otse…
Giulia (teeseldud kõhklusega)
Mul ei jätku julgust…
Oled sa valmis?
Germano
Noh, öelge nüüd selgelt ja otse...
Olen siin, kamandage mind. Olen kuuldel.
Giulia
Oled valmis? Kuuldel?
Germano
Oh, ikka, küps ja väga kuuldel.
Giulia
(tõmbab Germanot enda poole ja räägib talle väga usaldaval moel)
Sinult palun ma tähelepanu,
nimelt külalise suhtes,
ja kui minu kusiine tahab segada kaardipakki,
et temaga semmida,
siis sina annad sellest mull’ teada.
Oled minu nunnu…
Germano (väga puudutatult)
Mina!
Tänud, tänud, asi klaar! Seda tahategi või? Ma lootsin, et hoopis…
(arvasin, et mulle on praetükk serveeritud, aga, võta näpust,
tuli kõuts ja krahmas kõik endale)
Germano (elava tundelisusega)
Mis siis ikka, olen nutikas mees, lähen, kuulen ja vaatan ja siis laon kõik ette…
Giulia
Oh, kui tänulik olen, nii hea süda on sul! Vastutasuks saad armutõendeid minu käest.
Germano
Oh, kui tänulik olen, nii hea süda on sul. Vastutasuks saan armutõendeid…jah, jah, ….
(Giulia astub kambrisse)
Germano lahkub lavasügavuses asuvast uksest.)
VIIES STSEEN
Blansac
Oh, mis me tseremoonitseme, … kogu südamest, tänan…
aga kus on mu kaasa?
Dormont
Giulia on kindlasti peegli ees,
kohe jõuab ta siia.
Blansac
Maakohas pole mingit peegeldamist vaja.
Siia tuleb keegi,
kas tunnete Dorvilit, head sõpra, keda tahan esitleda?
Dormont
(Vahetab viisakaid kummardusi Dorviliga)
Ta nimi on mul teada.
Blansac
Leidsin ta siit uitamas ja tunnistajaks soovin teda lepingule.
Dorvil
(Tore)
Blansac
Homme olgu see tehtud.
Dormont
Ja homme tehaksegi asi ära.
Lähen annan korraldused ja Giulia peab kiirustama.
Blansac (tundeliselt)
Teid palun seda teha!
Dormont
Kõik saab korda, võite olla kindel.
KUUES STSEEN
Dorvil
(Pean eemale tirima ta sellest pulmakavatsusest)
Mida nüüd? Hakkad naist võtma või?
Blansac
On see mõni uudis või!
Dorvil
Tean, et su süda kõigub siia-sinna.
Blansac
Tahan seada ta paigale, minust saab siis truu ja õrn abikaasa.
Dorvoil
Kuula nüüd suurt saladust! Teed hullusti, kui kosid Giulia!
Blansac
Miks siis?
Dorvil
On põhjust arvata nõnda.
Blansac
Mis saladuslik hääletoon see on?
Dorvil (Väga usaldusväärse ilmega)
Pariisis käib kumu,
et Giulia tuleb seetõttu sulle, et on kuulekas tuutorile,
ei tunne ta mingit austust ega armulõõma su vastu.
Blansac
Pagana pihta! See torkab mind! (elavalt)
Kas ta ei armastagi mind?
Kas ma ei suuda ta südant siis vallutada?
Näed seda ise peatselt ja otsustad!
Dorvil
Miks (sa seda teed)?
Blansac
Et minu hiilguse ja triumfi tunnistajaks sa siin saaksid olla!
Dorvil
(See on ju super!)
Blansac
Aga kui Giulia peaks heituma sinu juuresolekust,
…siis…peaks leidma abivahendi…
(avab võreukse)
ja vaatama seda asja…
Dorvil (segreta salajase raevuga)
(Minupoolne abivahend õnnestub niisiis väga!)
Blansac
Priimalt!
Mine siia taha peitu, sealt võid kõike näha ja üllatuda.
Dorvil
Kas tahad?
Blansac
Mine kähku. Siis saad vaadata ja nautida.
Dorvil
Noh, jäta…
Blansac
Miks sa tõrgud?
Dorvil
(Nojah, siis õpime Giulia südant põhjalikult tundma)
Blansac
Noh, mis sa arvad?
Dorvil
Täidan su soovi, täidan…
Dorvili aaria
Saab näha,
mis võlujõud peitub naisterahva südames,
mis õhutab meelitavat leeki
või mõnda uut kiindumust….
(Ihkan näha seda hetke, aga kardan seda!)
See asi on päris põnev
aga sellele mõeldes tuleb hirmuvärin peale)
Arvan, et oled päris vägev, jah,
vägev, sinu triumfi
imetlev tunnistaja ma siin olen.
(Oh, arm, kui sina oled mind sütitand,
siis ära reeda mind…)
(lahkub võreukse kaudu)
SEITSMES STSEEN
Blansac
Kas ma ei oska siis võita naiste südameid?
Mina, Blansac! Pole võimalik!
(tuleb Germano, teda ei märgata, ta peatub ja jälgib seltskonda ühe kambri juurest)
Germano
(Siin ta mul on, jälgime teda ja hakkame teenima südamedaami)
(astub kambrisse ja näitab end teistele õigel momendil)
Blansac
Mind miski torkab, vaatame seda asja.
Giulia (tuleb Giulia; on mõtteisse vajunud)
(Jah, nõnda, tahan, et Blansac kosiks Lucilla, nõnda juhin ohu endast kõrvale)
Dorvil
(avab end pisut Blansacile, kes on ta kõrval)
Ta näib olevat sügavais mõtteis.
Blansac (Vaadates Dorvili)
(Vaiki)
Germano
(Pärgli pihta, veel üks on seal putkas peidus!)
Giulia
(Vaatame kõigepealt, kas on ta väärt, et teha kedagi õnnelikuks)
(ennast ilmutades)
Blansac
Oh kaunis Giulia, kas tohin teie ees aulikult kummardada,
mu hing on teist hurmatud!
Blansac
Miks peidate end oma võludega selle eest, kes teid jumaldab?
Giulia
Arvate niisis, et olete õrn armastaja!
Blansac
Õrnemaist õrnem!
Giulia
Teie lahkel loal ei usu ma teid!
Blansac
See näib olevat küll alusetu solvang!
Giulia
Teie ihkate meeldida paljudele naisolevustele,
aga päris tõtt rääkides mind te ei suuda küll köita.
Dorvil
(Hästi)
Germano
(Miks see teine siis ajab hirmu nahka?)
Blansac
Mu daam!
Giulia
Igaüks peab teid kergemeelseks.
Blansac
Oh, enam ma seda pole.
See muutlik meel on olnud ealine iseärasus,
nüüd on mõistus mu korrale kutsunud.
Kui olin vaba mees, jooksin kaunitaride suunas,
aga kombeka ja truu kaasa kõrval,
ma vannun, jumaldan teda turteltuvina elu lõpuni….
Giulia
Ah nõnda räägite siis! Mulle näib, et sel on võlu…
Germano
(Appi! Mida see nüüd tähendab?)
Germano
(Mida paganat! Üks hookus-pookus!)
Giulia
(Paistab, et tal on tõsi taga, heakene küll,
siis on Lucillal saatusetipp!)
Blansac
(Ta näib võtvat tuld!)
Giulia
Olete kindel?
Blansac
Mis kahtlus see veel on? See solvab mind!
KVARTETT
Blansac
Jah, just nii, koos armsa kaasaga saan olema truu,
koos…
Dorvil
(Ränk katsumus on üles seatud kallile südamele…)
Giulia
Oh, mina kardan, et siiralt ei kõla see armuavaldus…
Germano
(Siin on küll peidus üks sigadus, siin on peidus üks paha…)
Blansac
Teile olen ma truu.
Giulia
Alati truu!
Blansac
Alati armastav…
Dorvil
(Kui see nõnda jätkub, jään päris narriks!)
Giulia
Kas tõotate?
Blansac
Vannun seda, et kõigist kaasadest olen ma parim!
Giulia
Selline tõotus, õrnuseavaldus, rõõm, naudingud, õnnejoobumus!
See asi õnnestab igat südant! Jah!
Blansac, ka Giulia
Selline tõotus, õrnuseavaldus, rõõm, naudingud, õnnejoobumus!
Oh, see õnnestab igat südant! Jah!
Dorvil
(Tubli paar, edendavad oma asja, naudivad oma võlusid,
siis tulen mina ja lasen kogu kupatuse õhku!)
Germano
(Nüüd on päris segane lugu, soojaks kõik on köetud,
siin on jälle midagi peidus, tahan puntra harutada lahti…)
Germano
(seab end Giulia kõrvale, näitab Dorvili)
Emand, ta on seal.
Ei, ei, mitte seal,…hoopis seal.
Giulia (vaadates Blansaci)
Ta on seal. (kiirustades)
Kes on seal? Oled sa hull?
(Blansac avab ukse, tuleb Dorvil. Suur üllatus kõigile.
Blansac pöördub triumfiaalselt Dorvili poole.)
Blansac
Oled juba paljastatud. Astu edasi. Räägi mulle, kellel on šansid?
Dorvil (irooniliselt)
Teiega, mu armuline daam, mu hing saab rahu.
Te mahedad südameõrnused naudinguid kingivad.
Te süda truuduse
musternäidisena…..
Giulia
Milline söakus! Hullumeelne julgustükk ja risk!
(Selle peab lõpetama)
Giulia (Blansacile)
Kuidas tema siia sattus?
Blansac (nagu eelpool)
Ma ise tõin ta siia, et ta oleks
mu õnnetipptunni tunnistajaks, jajah, tahtsin…
Dorvil
(Kõik püüavad Germanot enda poole pöörata, viimane on kimbatuses)
Jultunud tegelane, kes sulle ütles,
et olen seal peidus, kes? Kes?
Germano
Armu, halastust, mu härra,
mina ise olen kaasasündinud teadatahtmise loomuga…
Blansac
Ütle mulle siiski, kes käskis sul minu asjadesse oma näppe toppida?
Germano
Kinnitan teile, et tegin seda, et teile head meelt teha,
ainult sellepärast…
Giulia
Mis see puutub minusse,
kui igaüks tunneb end sinu poolt solvatuna, sest, sest…?
Germano
Kulla emand, andke andeks, võibolla valesti mõistsin…
Dorvil
Jultunud tegelane.
Germano
Armu, halastust! Kannatust, kulla emand, härrased…
põrguvärk!…kohe räägin…
ma jahtisin prisket jootraha,
oh, kõik on sassis mu peas…kõik keerleb…
Giulia
See ei puutu minusse!
Blansac
Räägi lähemalt
Dorvil (Germanole)
Sa oled kokku keeranud käki,
jobukakk niisugune!
Sain kõigest aru!
Pea on täis segadust, sinu pärast! Kõik on sassis!…
Germano
Kannatust, mu härrad, põrguvärk, jah.
Räägin teile kohe, kuidas asjalood on…Jootraha…oh,
kõik on sassis mu peas…
kõik keerleb…
Giulia
Sa oled kokku keeranud paraja supi!
Kuulame su ära ja klaarime asja!
Sinu tõttu on kõigile paras puder kokku keedetud!
Alati ei saa kohe kõigest arugi…
Giulia, Dorvil, Blansac, Germano
Kõik keerleb…
Kõik on sassis!…
KAHEKSAS STSEEN
Blansac ja Dorvil
Blansac (elavalt)
Mine teata kõigile Pariisis minu triumfist!
Kas oled nõus?
Dorvil (lahkub lavasügavusse)
Mina…ojaa, mulle see on vägagi meelepärane,
jooksen kohe laulma sulle kiidulaulu!
(Oh, mis armukadedus, on alles piin!)
ÜHEKSAS STSEEN
Blansac ja Lucilla
Lähme nüüd eestkostja juurde
Kaunis Lucilla on siin!
Lucilla
Arvasin, et leian eest oma kuziine, lähen nüüd…
Blansac
Oodake, üks hetk. Te olete väga kaunis!
Lucilla
Te teete nalja!
Blansac
Räägin tõsiselt.
Lucilla
Aga minu kuziine?
Blansac
Kui teie olete siin, kuidas võib mõnd teist kaunidust meenutada või sellest rääkida?
Lucilla
Mida te ometi räägite? Võibolla mu kuziine…
Blansac
Ta on jumalik, aga tema ilu ei haara mind nõnda kui teie oma.
Keegi teine hoopis…
Lucilla
Härra, te panete mind punastama.
Blansac
Ehee, see punastamine muudab teid veel armsamaks.
Lucilla
Armsamaks? Mida ma kuulen!
Ma ei vääri seda, kardan,
et teie suur heldus minu vastu toob pettumust teile.
Blansac
Oh kui õnnelik võiksin olla,
kui ma saaksin teile meeldida!
Lucilla
Oh, tõesti, mu süda pole nii julm, naudin seda,
kui olen võitnud te soosingu.
Lucilla aaria
Olen tundnud mõnikord südames armukutset,
see meelitab mind õrnalt ja paitab mu hinge…
Ja kui siis mõelda, et kallis kaasa oleks mu kõrval,
siis salasoov täide läeb mul…
KÜMNES STSEEN
Blansac
Tore lugu! Täiesti uus segane värk!
Otsisin üht kaunitari, nüüd on neid mul kaks!
(Tuleb Germano)
Mis sa tahad?
Germano (asetab lambi kirjutuslauale)
Härra, seltskond on juba koos salongis.
Blansac
Kas öeldi, et tuleksid mind kutsuma?
Germano
Härra, pole tähtis. Noh, kui olla üksi, on ju nii igav, oh…ah, eks…(kiiksuga naer)
Kaunikese Giulia lähedal, taipate…
eks, on nii hea olla, niiväga hea olla.
Blansac
Tubli, tubli! Sul on nutikust!
Näed sa, kuidas laimujutt alavääristab nutikaid!
Räägitakse, et oled üsna ohmu!
Germano (võtab totakal ilmel vastu komplimendi)
Mu härra, aituma,
olete nii hea…
Blansac (naerab)
Hüvasti. (lahkub lavasügavusse)
ÜHETEISTKÜMNES STSEEN
Germano
Kõik peavad mind totakaks!
Ka Tognettake, kui teen talle kalli-kalli, oh kui kurb!
Lõpetame lobajutu. Öö on käes.
Sulgeme uksed ja aknad…(haigutab).
Jõin tsipake…
Alustame sellest kambrist.
(Ta siseneb kambrisse vasakul pool, lambi jätab lauale)
KAHETEISTKÜMNES STSEEN
Giulia
Tuleb kiirustada, et homme kosiks Blansac mu kuziine.
Ja kuidas Dorviliga asjad selgeks teha?
Oh, miks ma küll hetkekski ei saanud kasvõi möödaminnes
talle kõike seletada?
Aga noh, loodame, et kui ta saab aru eksitusest,
palub ta minult andestust vale käitumise pärast.
Germano
(Tuleb lavale, hoiab pisut kõrvale, räägib endamisi.
Giulia ei märka teda, ta räägib ka endamisi, oma segaseid mõtteid valjusti arutades)
Siin on ka kulla emand ise…
Giulia
Aga ta ei saa seda niisama lihtsalt, kui südaöösel…
või siis minu rõdu alla ilmudes ja mind seal oodates…
Germano
(Rõdu all!)
Giulia
Kas oleks minu poolt väga julm tegu, kui keelduksin randevuust?
Germano
(Randevuu! Peenikesed mängud!)
Giulia
Dorvil on armukade, teadagi,
aga tõsiseid armutundeid on see katsumus väärt…
ongi lähenemas südaöö…
Germano
(Südaöö!)
Giulia
Peaks olema käes tund, mil ta tuleb.
Kinnitame siis redelikese rõdu külge ja lahkume siit
(Suundub kirjutuslaua poole ja peatub mõtteisse jäänult)
Ja vaene Blansac!
Germano
Blansac või? Taipan! See on oodatud sõbrake!
Nüüd saan kõigest aru!
Giulia
Aga kui…nüüd on mu eestkostja elevil ja tegutsemas,
kahtlustab ja avastab…
Oh, küll on ikka piin!
Oma kallikese järele igatsen ja teda hüüan,
mu südame elu ja lootus;
aga kartusepiinades väriseb mu süda...
(Märkab Germanot, kes teeb näo, nagu astuks ta teise kambrisse)
Oled sa minemas…
Mida sa siin teed? Sulged uksi-aknaid?
Sa oled vaba.
(Vaatab lavasügavuses oleva ukse poole)
Keegi tuleb…Kes see võiks olla?
Kindlasti on eestkostja ise. Sa ütle talle…
(kimbatus kasvab)
Sa ütle talle…Mine siis, jah, mine…
(olen segaduses ja rahutu, olen piiramisseisus)
Giulia
Kui palju piina kannatab armastav hing!
Kui kallist tasu on väärt tõeline armastus!)
(Segaduses olen ja rahutu, ma kukun ja kõigun...)
(Astub vasemal pool asuvase kambrisse ja sulgeb ukse)
KOLMETEISTKÜMNES STSEEN
Germano
Tubli, tubli, teenimiseks olen valmis, igati väärt mees ma olen!
Sain kõigele jälile! Kõik on selge, kahtlusi pole, kõik on paigas!
Siia peab tulema härra Blansac südaöösel. Tore!
Randevuu! Tore! Tuldagu nüüd mulle ütlema, et olen ohmu!
See randevuu on härra Blansaciga!…jajah…
Ja kogu selle asjaloo taga on….(mõtiskleb)
Tubli oled, Germano! Taipasid kõike!
Germano aaria
Amor, sa õrnalt ja tasa süütad südame,
siis kasvatad mõõtmatu kuumaleegi,
mis joovastusest tulvab…
Seetõttu mu kulla emand
Olen nii unine…
tänahommikul avaldas soovi mõtleme, mis see oligi?
Et ma mängiksin, et see teine…teada puha!
Mängiksin, jah, teada puha!
(poolenisti magama jäänult)
Blansac
Kus on Giulia?
(Peatub natuke tagapool, püüab kuulatada ja paigale seisma jääda)
Kes see säärane siin istub ja mida ta teeb?
Germano (poolenisti unesegane)
Jah,…emand Giulia…korraldas…randevuu…Blansaciga…täna öösel.
Blansac
Misasja?...Randevuu?…Minuga?…Miks?…
Kas sa näed und? (raputab teda)
Germano (ärkab rutuga ja hirmunult)
Kes seal on?
Germano
Ah see olete teie, veel on vara, mu härra, veel on vara, jajah.
Blansac
Mida sa siin sonid, tood häda endale kaela?
Germano (naerdes ja teda rahustades)
Ei miskit…olen ju ohmu…
Blansac
Lase tulla, räägi, öösorr!
Germano (puudutatult)
Ah et olen öösorr!
Pange tähele, et kuulete säärast lugu, mida veel pole kuuldud…
Germano (Blansac on üsna hämmeldunud)
Kui kõlab südaöökell,
peate tulema siia
Siis ühe redeli emand kukutab alla,
et saaksite üles ronida!
Siis astute tema juurde tuppa,
siis lausute üht, siis teete teist,
mina ei katsugi teie asju üles lugeda, olgu mistahes!…
Noh, öelge mulle nüüd,
et olen supertubli ja hüpernutikas!
Teid ootab ilus saatusepai, ausõna,
see teeb mulle rõõmu, jajah!
Olen supertubli! Olen hüpernutikas!
NELJATEISTKÜMNES STSEEN
Blansac
Mida ma kuulen! Kuidas nii? Giulial on minuga randevuu?
Ja mulle pole midagi lausunud? Mõistan! Tubli,
milline naiselik kavalus!
Kuna ta häbeneb mind natuke,
laseb teenril mull’ sõna saata.
Aga mida tahab ta mull’ öelda?
Ah kindlasti on tal midagi juhtunud…
Öö on käes. Olen juba kannatamatu.
(Tulevad Dormont ja Lucilla)
Dormont
Miks te lahkusite?
Ka Dorvil, teie sõber, kadus kuhugi. Giulia vist miskipärast jälitas teda.
Lucilla
See on tõsi.
Blansac
Otsisin Giuliat tulutult.
Dormont
Nonoh, küll me ta üles leiame. Homme kirjutame
siis abielulepingule alla.
Dormont
Lähme nüüd laiali.
Lucilla
Kohe, kohe.
Blansac
Kaunis Lucilla, hüvasti!
(Südaöö jõuab kätte! Mis leek mind põletab!)
Dormont (lahkub lavasügavusse)
Saada mind, Germano!
Lucilla (järgneb Blansacile)
Mis on lahti?
Germano
Teie teenistuses, härra.
(Lucillale)
Suured uudised!
Germano
Teie kuziine korraldab selles majas südaöösel randevuu!
Lucilla
Kellega?
Germano
Härra Blansaciga.
Lucilla
Kuidas nii!
Germano
Kuss! Tsst! Tehke minu moodi, vait nagu sukk!
Ja siis koorub munast saatan!…
Dormont
Germano!
Germano (jookseb minema)
Tulen, tulen.
Lucilla
Siis Blansac on siia tulnud Giulia pärast!
Kes oleks võinud küll arvata?
Lucilla
Pean õppetunni üle mõtlema…Tundub aga, et…
keegi tuleb, peidame end siia kiiresti
(astub võreukse taha ja sulgeb ukse)
VIIETEISTKÜMNES STSEEN
Germano üksinda
Tore! Pole kedagi! Säh siis, randevuu, randevuu:
mina vaeseke, kui ainult puudutan
Tognettakese kätt, kõrvakiilu saan...
Ohh! Härra Blansac võiks mull’ õpetada külgelöömise kuntsi,
temalt on, mida õppida!
Siia peaks nüüd peitu pugema. Aga kuhu?
Hei hopsti! Laua alla. Siin saan maitse suhu!
Saan õppetunni ja homme näitan Tognettale,
kuidas peab ta Germanokest kalliks ja armsaks pidama.
Uks läheb lahti, siia tullakse.
Kähku alla, tasa-tasa!
(peidab end laua alla)
FINAAL
KUUETEISTKÜMNES STSEEN
(Kõik on end peitnud. Giulia tuleb kambrist, siis tuleb Dorvil, seejärel Blansac.
Giulia sulgeb lavasügavuses oleva ukse.)
Giulia
Kõik on une rüpes siin majas, keegi on siiski valvamas all aias.
Ongi lähedal see tund, mil…jah, jah, tahan redeli alla saata….
(Tõmbab laekast välja redeli ja läheb seda kinnitama rõdu külge)
Germano
(Näitab end laua tagant pealtvaatajatele)
(Ausõna, nüüd läheb asi tuliseks)
Giulia
Miks ta laseb end oodata? Miks nõnda? Tsst!
(rõdu suunas), see on tema…
(hüüdes) Kas see olete teie?
Dorvil (väljast)
Jah, mina olen siin.
Germano
(Nüüd hakkab peale.
Nüüd saame õppetunni!)
Dorvil (ilmub nähtavale ja astub lavale)
Kas ma tohin lõpuks…
Giulia
Kõigepealt sulgege uks. (Dorvil sulgeb klaasukse)
Germano
(Kuidas nii, et härra Dorvil tuli siia?
Hmm, Hmm kaks randevuud siis!)
Dorvil
Mul lõõmab süda, nii tahtsin teid näha!
Giulia
Tänamatu, kuis oli teil südant oletada,
et mina võiksin olla truudusetu!
Dorvil
Aga ma sain aru, et…
Giulia
Mismoodi te saite aru? Ma ju teesklesin…
(Klaasuksele koputatakse väljastpoolt)
Taevake
Dorvil
Keegi koputas
(Mõlemad pöörduvad ümber ja kuulatavad)
Germano
(Küll on tore, küll on tore,
veel üks sõbrake tulemas…)
Giulia, Dorvil
Kuulame (koputus kordub)
Giulia
Keegi koputab veel! (väga erutatult)
Jube lugu!
Dorvil
Keegi koputab veel!
Mida see tähendab? (täiesti närvis olles)
Germano
(Oioi, mis õppetunni täna saan,…)
Blansac (väljast)
On südaöö, mu lembelind,
lenda lohutama närtsind südant, on südaöö!
Dorvil (suundub raevunult klaasukse poole)
See on Blansac!
Giulia
Kui häbematu!
Dorvil
Tahan karistada tema jultumust!
Giulia (näitab talle kambrit vasemal pool)
Peitke end korraks sinna.
Dorvil
Kas te tahate?…
Giulia
Te peate tegema nõnda,
(Giulia sunnib Dorvilit peituma)
või muidu läheb meil päris käest kõik.
Blansac (nagu varem)
On südaöö, mu lembelind!
Giulia
Tulge sisse!
Dorvil
Ja mina pean end vaos hoidma
(Astub vastu punnides kambrisse)
Giulia
Minu eestkostja võib meid kuulda,
ta tuba on siin kõrval.
Nüüd peab jätkuma julgust ja kindlat südant,
et hädaoht mööda saaks
(Avab klaasukse, see jääbki avatuks. Blansac astub tuppa)
Germano
(Oi, misuke kool, misuke õppetund,
mis õppust ma küll siit võin saada!)
Blansac (säravalt)
Missugune ootamatu õnn! Poleks julgenud niipalju loota!…
Giulia (väga puudutatult)
Mis asjaolud teid siia saatsid? Seda tahaks väga kuulda!
Blansac
Olen üllatunud, imestunud…
Giulia
Rääkige siis!
Blansac
Mina tulin randevuule!
Giulia
Kes teile sellest rääkis?
Blansac
Tore lugu! Teie ise!
Germano
(Või mina)
Giulia
Pidage nüüd!
Blansac
Germano käest…
Giulia
Germano käest…!
Germano
(Oioi!)
Blansac
Rahunege nüüd ilusti, see õrn häbelik…
Giulia
Lõpetage see, öelge,
kes muutis teid nii jultunuks?
Blansac
Kes? Seal ju redel rippumas…
Giulia
(Oh, unustasin redeli üles tõmmata)
Blansac
Nojah, kuna olin siia kutsutud,
siis väga julm on teist mind nii solvata…
Giulia
Keegi pole teid siia kutsunud,
saatuse karm…
Dorvil
(Keegi pole teda siia kutsunud, …).
Germano
Ah sa mait, hoopis teine oli sihikul! Sain valesti aru, oh!)
VIIMANE STSEEN
(Kõik eelmised tegelased, Dormont tuleb öömüts peas rõdu poolt ja astub tuppa)
Giulia
On aeg lõpetada mäng, tehke kiiresti, kaduge alla.
Dormont
Tänu taevale, et ma siin olen lõpuks!
Blansac (peidab end teise kambrisse)
Tstt, ärge kartke!
Giulia
(hirmust minestamas, kui kuuleb Dormonti häält)
Taevake, taevake!
Dormont
Ahaa, olete üllatunud?
(Sardooniliselt) Kas mind ei oodatudki? Või mis?
Giulia
Härra...
Dormont
Ei maksa teeselda enam.
Redel ja linnukese sirin on kõik paljastanud.
(Avab vihaselt võreukse, mille taga on peidus Lucilla)
Tule välja!
Lucilla (jookseb häbelikult välja)
Mina olen siin.
Giulia
Armas aeg! Kes oleks võinud arvata?
Dormont, Germano
Armas aeg! Kes oleks võinud arvata?
Dormont
Olen tõesti marus!
Seal peab olema teisi…
Vaatame seda asja
(Avab kambri ukse ja sealt väljub Blansac)
Blansac
Mina olen siin.
Dormont (Lucillale)
Ja mis kombineering siin toimub?
Lucilla
Sain teada Germanolt, et südaöösel
randevuu siin toimub
ja tulin asja uurima.
Germano
(Atsaa, nüüd olen omadega otsas!)
Dormont
Randevuu! Vägagi tore!
Nüüd jalamaid peate ise abiellu heitma!
Dormont
Tõmbame lauda siiapoole.
(Tõmbab lauda ja avastab Germano, kes põlvitab ja on poolenisti mattunud laudlinasse)
Giulia, Dorvil, Blansac
Germano!
Germano
Mina olen jah.
Dormont
Veel üks seal! Mis sa seal teed?
(Germano tõuseb alandlikult, värisedes)
Sain teada, et siin on randevuu ja tulin üht-teist õppima.
(Sätib laudlina paigale)
Dormont
(Ähvardavalt Germano ja Lucilla suunas)
Meil on teiega veel vaja rääkida.
Jah, meil on tegemist
(Võtab paberi ja paneb lauale)
Vahepeal kirjutame siia alla.
Giulia (Nüüd peab küll sõna võtma)
Härra…
Dormont (otsustavalt Giuliale)
Teie abikaasa otsekohe…
Dorvil (väljub hoogsalt ja astub Giulia kõrvale)
On siin!
Dormont
Veel üks ilmus! Palju meid siis on?
Blansac
See on küll üks saaga,
randevuu kahesajaga!
Dorvil (väga kindla väärikusega)
Mina olen Giulia kaasa…
Dormont (Dorvilile väga vihaselt)
Andke seletust!
Dormont
Teie seal.
Giulia
Andestust, kallis eestkostja, kõige põhjus on armastus.
Hea tädi oma kirjas andis meile õnnistuse.
(Võtab kirja välja ja annab selle Dormontile,
viimane haarab selle ja loeb)
Abielluda sellega, keda ei armasta, pole õige.
Te olete nii üllas ja andestate meile.
Dormont
(Näidates Blansaci) Julge saab võidu!
Aga tema?
Blansac (säravalt)
Lucilla kosin mina ja kõik ajan korda ma.
Dormont
Lucilla.
Lucilla (paluvalt)
Jah, nõnda, andestust!
Giulia, Dorvil
Andestust!
Blansac (Dormontile näidates Lucilla poole)
Näete nüüd!
Germano
Andestust!
Dormont
Teeme, nagu soovite, ärge tehke nii suurt kisa-kära!
Giulia, Lucilla, Dorvil, Dormont, Blansac, Germano
Kui amor endast märku annab,
siis võidu toob ta südamel,
Kes vaevleb ja vastu tahab panna,
on armuvägi temast ikka üle!
LÕPP |
LA SCALA DI SETA SIIDIREDEL
Farss ühes vaatuses
Esietendus 9. mai, 1812*. a. Veneetsias, San Moise’ teatris
Ooperi kirjutamisest ja selle sisu
Rossini kirjutas viis farsizhanris lühiooperit Veneetsia väikestele teatritele (teatavasti oli 19. sajandil Veneetsias mitukümmend teatrit nii sõna- kui muusikaetenduste esitamiseks. Etendusi nautisid linnaelanikud, aga veelgi rohkem sissesõitnud maailmarändurid ja meremehed.)
“Siidiredelil” oli tagasihoidlik edu mitmetele kordusetendustele vaatamata. Ooper vajus pikaks ajaks unustusse, alles Teise Maailmasõja järel lavastati ooper uuesti. (Muuseas, ooperi avamängu, sümfooniat, on kontsertidel sageli esitatud).
Salvestused on tehtud alates 1962.-st aastast (Rooma orkestriga), 1988. aastal Bologna orkestriga (Lucilla osas Cecilia Bartoli, Giulia partiid laulis Luciana Serra.) Ricordi plaadifirma on selle salvestise teinud elavast esitusest. 1990. aasta salvestusel osales Stuttgardi raadioorkester ja 1992. aastal Inglise kammerorkester. Viimases etenduses laulab ka Ramon Vargas.
Ooperi tegelased on keele järgi otsustades nn keskklassi või maa-aadli noored ja vanad (mõned neist vaesustunud). Teenri keelekasutus ja rohmakad kavalused viitavad talupoeglikule päritolule.
Giulia on vana Dormonti hoolealune, protezhee. Ta on salaja abiellunud kena Dorviliga, nende paariminekut on soosinud ja toetanud väärikas vanatädi. (Pole vihjeid, aga küllap Dormonti suguvõsast pärit). Dormont pole midagi kuulnud ega näinud, ta ei kahtlustagi salasepitsust. Nutikas leiutis siidiredel on noorpaari salajaste kohtumiste tähtis vahendaja…
Asjaolud muutuvad keeruliseks, kui Dormont on leidnud Giuliale tulevase abikaasa jõuka Blansaci näol. Aga tüütu uudishimulik sekeldaja buffoteener Germano on ka salaja Giuliasse armunud. Giulia onutütar (või täditütar, sest kusiine tähendab it. keeles mõlemat sugulast!) Lucilla on elevil ja uudishimulik, soovides endale kena rikast meest!
Giulia on mures, sest Dorvil on sellise elulaadi tõttu armukade. Ta heietab mõtet, kuidas Blansac panna armuma Lucillasse, kelle tunded kena noormehe ja rikkuse vastu on löönud lõõmama. Giulia plaanid on valmis, aga Germano oma tüütu uudishimuga rikub Giulia mänguskeemi.
Giulia ja Dorvil kavatsevad südaöösel siidiredeli kaudu kohtuda, sinna saabuvad aga ootamatult Blansac ja Germano. Lucilla on ka kohal, peidupaigas ja jälgib intriigi. Dormont saab kõigest teada ja armastajad peavad tunnistama täit tõde, neid päästab salarelv: vanatädi kiri! Dormont andestab neile, ta näeb, et ka Blansac ja Lucilla on teineteist leidnud. Dormont õnnistab mõlemat paari.
Tegelased
DORMONT Eestkostja, protektor
GIULIA Protezhee, hoolealune, silmatera
LUCILLA Giulia onu-/täditütar
DORVIL
BLANSAC
GERMANO Dormonti teener, buffo
TEENER Miim
Tegevus toimub Pariisi lähedal maakohas, Dormonti majas
|