LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Giulio Cesare in Egitto
Julius Caesar Egiptuses
eelmine järgmine


Muusika autor Georg Friedrich Händel
Sõnade autor Nicola Haym
Tõlge Rahvusooper Estonia
Teose kataloogi- või oopusenumber: HWV17

ESIMENE VAATUS

1. stseen
Caesar, Curio, Saatja

Seguito
Elagu meie Alkides!
Niilus rõõmustagu täna!
Ta kaldad naeratavad sangarile,
kogu kurbus on kadunud!

Caesar
Las kingib nüüd egiptimaa
oma palmioksad võitjale!
Curio, Caesar tuli, nägi ja võitis!
Võidetud Pompeius asjata palub
Egiptuse kuningalt sõdalasi
toeks oma vägedele.

Curio retsitatiiv
Isand, sa jõudsid siia õigel ajal,
et nurjata ta sepitsusi.
Aga kes siis sealt tuleb?

2. stseen
Caesar, Curio, Saatja, Cornelia, Sextus

Caesar
See on Cornelia.

Curio
Oh, mis faatum!
Su vaenlase Pompeiuse aulik kaasa?
Caesar, tema pärast olin kord valmis
ohverdama oma vabaduse.

Cornelia
Isand, Rooma on nüüd sinu!
Täna jagavad Jumalad sinuga võimu
ja nende tahe on, et universumi ränka koormat
Jupiter valitseks taevas, Caesar aga maa peal.

Caesar
Caesarilt mida soovid, Scipiote üllas võsu, aulik Cornelia?

Cornelia
Anna rahu relvadele!

Sextus
Kingi oda templile,
puhkust kehale ja käele!


Caesar
Üks suurmeeste voorus on andestada solvangud!
Pompeius tulgu, emmaku Caesarit
ning Marsi sõjaleek kustugu!
Las võidetu saab võitjaks võitja üle!

3. stseen
Caesar, Curio, Saatja, Cornelia, Sextus, Achillas

Achillas
Ptolemaios sullpuhkuseks pakub oma paleed,
võimas sangar, ja kingiks kõike, mida suudab
anda vasallriigi troon.

Caesar
Kõike, mida pakub Ptolemaiose üllas hing,
oskab Caesar hinnata!

Achillas
Et Itaalia õpiks sind jumaldama
ning oma sõpruse ja truuduse pandiks,
asetab Ptolemaios su jalge ette Pompeius Suure
pea, et sellest saaks su keisritrooni alus.

ks egiptlane avab nõu, millest
paistab Pompeiuse pea)

Caesar
Julius, mida silmitsed?

Sextus
Oo jumal! Mida ma näen?

Cornelia
Oh mind õnnetut! Mu mees, mu aare!

Curio
Milline jultumus!

Cornelia
Ptolemaios, reeturlik barbar! Ma nõrken,
suren...

Caesar
Aita, Curio, Corneliat,
Ta minestas!

Curio
Mida näen! Taevased!
Mu päiksekiir on kustunud!

Achillas
(See on Cornelia?
Oo milline ilu, kui kaunis pale!)

Sextus
Isa, Pompeius! Mu ema! Oo jumal!

Caesar
Et leida vääriline urn
Pompeiuse õilsale tuhale,
alles peab hoidma ta ülla pea!

Achillas
Oo jumalad!

Caesar
(Achillasele)
Ja sina, tee, et kaod!
Oma isandale ütle, et kuningate teod,
nii heas kui halvas,
on näidiseks alati teistele!

Sextus
Kuningas, kes on reeturlik julmur,
on nurjatus ise!

Achillas
Caesar, talitse raevu...

Caesar
Kao siit! Tulen veel täna paleesse
enne kui päike loojub!

Caesari aaria
Lurjus, korista end mu silme alt!
Sa oled julm metslane!
Ei ole kuninglik see süda, mis kalkust kannab
ja mille põues pole halastust.

(lahkub saatjaga; lahkub Achillas egiptlaste salgaga)


4. stseen
Curio, Sextus, Cornelia

Curio retsitatiiv
Juba Cornelia ärkab.

Sextus
Ema!

Curio
Cornelia!

Cornelia
(minestusest toibumas)
Oo, taevased!
Kas olen veel elus? Oh,
võtku see terav mõõk
mu süda rinnust.
(tahab haarata mõõga Sextuse küljelt,
Curio takistab teda)

Curio
Peatu! Asjata värvid sa
verega mõõga selles paigas.
Mina, Curio, jumaldan sind,
kaasaks sind kosida soovin
ja sinu heakskiidul oma mõõga
tõstan kättemaksuks sinu eest.

Cornelia
Sinu kaasaks?

Curio
Jah.

Cornelia
Vaiki.

Sextus
Sa vaenad Pompeiust ja oled nii söakas!

Scena quinta
Cleopatra, Nireno, Tolomeo

Curio
Cornelia, kui põlgad mind,
siis kaon su silmist;
Et sind mitte kurvastada,
on mu süda valmis tõotama,
et ei armastagi sind.
(lahkub)

Sextus
Ema!

Cornelia
Mu poeg!

Sextus
Mis saab meist siin, keisri vägede keskel,
sina kalli kaasata, mina ilma isata?

Cornelia
Mullpole jäänud mingit lohutust,
ka lootust surra mul, õnnetul, pole!
Mu süda, valudevaevas,
väsind on kannatamast,
ja surmgi ei võta mind vastu.
(lahkub)


Sextuse retsitatiiv
Kaebed on asjatud, Sextus,
aeg käes on isa eest tasuda!
Kättemaksuks ärgaku leige hing,
mis türanni solvanguid talub ja kasutult uinub!

Sextuse aaria
Ärgake, alandet südame fuuriad,
karm kättemaks ootab reeturit!
Mu surnud isa vari
tõuseb mu kaitseks
ja sõnab: „Poeg, karm karistus sinult ootab mõrtsukat!”.
(Lahkub)

Kleopatra retsitatiiv
Kleopatra valitsegu Egiptust!
Mu trooni ümber ülistades seisku
Araabia ja Süüria rahvas,
las kummardavad püha peavõru ees!
Üles, ustavad, kellel teist
on vaprust tõsta mind troonile,
vandugu siin igavest truudust.

Nirenus
Kuninganna, hirmsad sündmused!

Kleopatra
Mis on? Räägi siis!

Nirenus
Ptolemaios käskis pea raiuda...

Kleopatra
Oh häda, kellel?

Nirenus
Pompeius Suurel!

Kleopatra
Taevas! Mida ta räägib?

Nirenus
Oma trooni kindlustuseks
saatis ta Caesarile...

Kleopatra
Mille ta saatis?

Nirenus
elutu pea!

Kleopatra
Lahkuge, mu ustavad!
(Nirenole)
Sina jää siia!
Keisrikotta käsin end viia
Ja sina oled mu saatja.

Nirenus
Mida ütleb Ptolemaios?

Kleopatra
Ära karda!
Pilguga võin käskida Caesarit
rohkem kui suutis ta Ptolemaiose peaga.
Asjata ihkab ta trooni,
minu vend on ta,
aga mina olen kuninganna!


Ptolemaios
Või sina tahad valitseda,
kõrk ja ülbe naine?

Kleopatra
Mis on minu, kuulub mulle,
ja krooni, mis minu laubale määratud,
ma õigusega taotlen.

Ptolemaios
Mine siit, sõgedik,
tegele naisteasjadega,
võta kätte nõel või kedervars, mitte skepter!

Kleopatra
Ja sina, õrnuke armastaja,
võiksid õitsvas nooruses
valitsemise asemel armuasju ajada!

Kleopatra aaria
Ära heida meelt! Kes teab?
Kui valitsemisõnne sul pole,
veab ehk armastuses!
Leidnud sihikule kaunitari,
on su süda taas lohutet!
(Lahkub koos Nirenusega)

6. stseen
Ptolemaios, Achillas

Achillas
Majesteet, isand!


Ptolemaios
Achillas!
Kuidas Caesar Pompeiuse pea vastu võttis?

Achillas
Jälestas su tegu!

Ptolemaios
Mis ma kuulen?

Achillas
Nimetas sind lapsikuks ja tulipeaks!

Ptolemaios
Mida see nurjatu roomlane endale lubab?

Achillas
Võta kuulda mu nõu, Ptolemaios!
Caesar tuleb peatselt paleesse,
kättemaksuks Pompeiuse moodi lase ta tappa!

Ptolemaios
Ja kes seda teeks?

Achillas
Ma luban,
et viskan ülbe Caesari laiba su jalge ette,
kui lubad mulle tasuks
Pompeiuse naise.

Ptolemaios
On ta siis nii kaunis?

Achillas
Kiharad köidavad su tema külge.
Palge ilu lummus haavab.

Ptolemaios
Su nõu on mu sihiks.
Mine, mõtle sellele, siis tule tagasi.
(Achillas lahkub)

Ptolemaios
Caesar peab surema!
Ta ülbe pea saagu mu jalapingiks!
Rooma, mis ägab ta haardes, saagu vabaks!
Caesari surm kindlustab mu võimu
paremini kui ükski mõõk!

Ptolemaiose aaria
Nurjatu, truudusetu lurjus
tahab haarata mu kuningriigi,
ja häirida nii mu rahu!
Pigem surma ta mingu,
kui ta ahne süda
mu usalduse reedab!

Caesari laager, urn
Pompeiuse peaga asub keskel,
võidukad trofeed asetatud ümberringi.

7. stseen
Caesar, Curio, Kleopatra, Nirenus

Caesari ariooso
Pompeius Suure hing,
siin nähtamatult oma põrmu ümber hõljud!
Varjud on su võidud, varjuks saanud su suurus,
ja vari oled nüüd ise!
Nii lõpeb kord inimlik hiilgus.
Tema, kes eile elavana vallutas terve maailma,
on täna põrmuna vangistet urni.
Nii saab see olema me kõigiga, paraku!
Algus algab mullast ja lõpus on hauakivi!
Armetu elu, kuis oled sa habras!
Sinu loob üks hingetõmme,
sinu hävitab üks ohe.

Curio retsitatiiv
(siseneb Kleopatra ja Nirenuse seltsis)
Üks õilis neiu palub Rooma Caesarilt audientsi.

Caesar
Las tuleb sisse!

Kleopatra
Olen üks Kleopatra õuedaamidest,
mu nimi on Lidia,
Ja Egiptuse taeva all
olen sündinud õilsas peres.
Ptolemaios on barbaarselt minult röövinud kõik / Kuid Ptolemaios, see võimuanastaja,
Tahab võtta mu positsiooni!

Caesar
(Kui palju kaunidust on tema palgel!)
Kas Ptolemaios on siis selline röövel?

Curio
(Kui Cornelia mind põlgab, siis täna Lidia kauni palge
ja hinge poole sean ma oma pilgu)

Kleopatra
Sinu palge ees, Rooma ees,
õnnetuna, ahastades, nuttes palun õiglust!

Caesar
(Taevas, võib ära armuda!)
Õnnetu neid,
peagi lähen ma õukonda,
seal korraldan veel täna sinu saatuse.
(Kui kaunid kiharad!)

Curio
(Kui kaunis rind!)

Kleopatra
Isand, su soosing kütkestab mu hinge!

Caesar
Ja sinu juuksed sütitavad südameid!

Caesari aaria
Ei ole aasalillgi nii hurmavalt kaunis
kui sinu pale, mis nii veetlev ja õrn!
Lillele antud on vaid ühe õie ilu,
sinu palgeil särab kogu aprillikuu hurm!
(Lahkub koos Curioga)

Nirenuse retsitatiiv
Cleopatra, sa võitsid
Caesari südame,
Amor muutnud on tema
su võlglaseks, tema tahe nüüd sinust sõltub.

Kleopatra
Las Ptolemaios leiab oma vaevas
tee troonile,
minule aga kingib esivanemate riigi
heatahtlik armujumal.

Kleopatra aaria
Kõike suudab kaunis naine,
kui armunult, avab huuled või pöörab oma pilgu.
Iga silmakiir haavab südant,
kui armuvõim ta nooles on piisav.

(Kleopatra soovib lahkuda, aga Nirenus peatab ta)

Nirenuse retsitatiiv
Peatu, Cleopatra, vaata seda kurba
olevust,
kelle rõhuv samm ja pisarais nägu
siia toob.

Kleopatra
Kõnnak ja pale
suursugusele naisele omane;
Vaatame kõrvalt,
mis põhjus on ta valul
(tõmbuvad eemale)

8. stseen
Kleopatra, Nirenus, Cornelia, Sextus

Cornelia ariooso
Sinu põue, kallis urn,
on maetud mu aare.

Cornelia retsitatiiv
Kas alatu ja
hoolimatu oled, Cornelia!

Kleopatra
(Kas see on Pompeiuse kaasa Cornelia?)

Cornelia
Ei! Nende relvade seast
valin mõõga ja julgelt tõstan selle
Ptolemaiose vastu

(Haarab mõõga, aga Sextus tabab ta teolt)

Sextus
Peatu, ema, mis sa teed?

Cornelia
Las mul võtta need relvad:
Türanni vastu soovin ma minna
ja kätte maksta kaasa mõrva eest.

Sextus
Sextuse kohus on isa eest kätte maksta!

Cornelia
Oh kui magusad sõnad! Kallid huuled!
Nii vapper oled oma varases eas!

Sextus
Olen Sextus, Pompeiuse vaimne pärija.

Cornelia
Julgust, mu poeg!
Tulen koos sinuga!

Sextus
Kes meid reeturliku kuninga juurde juhatab?

Kleopatra
Kleopatra!

Nirenus
Ära paljasta end!

Kleopatra
Koos Lidiaga. Et langeks see lurjus,
kaitsevad ja aitavad nad sind!

Cornelia
Mis sunnib sind meile abi pakkuma, armas neiu?

Kleopatra
Türanni reetlikkus, ja minu õiglustunne!
Lidia nime all teenin ma Kleopatrat.
Kui sinu käsivarre toel Kleopatra tõuseb
troonile, saad sa tasu, ja saad teada, kes ma
päriselt olen.

Cornelia
Kes meid paleesse viib?

Kleopatra
(näitab Nireno peale)
Tema, kuninganna ustav teener.
Ta oskab targu juhtida teid üllas ettevõttes.

Sesto
Figlio non è,
chi vendicar non cura del genitor la morte.
Tõmban oma relva ja Egiptuse türann
põrmustatult karistuse saab!

Sextuse aaria
Magus lootus,
mis juba meelitab mu südant!
Näib, et taevas ise aitab mul
tasuda ülekohtu eest.

(Cornelia, Sextus ja Nirenus lahkuvad)

Kleopatra retsitatiiv
Vaata ette, mu vend, kuis pääseda:
Juba Caesari mõõk
on sinu poole pööratud
ka Sextuse ja Cornelia kättemaksu kandes;
ei saa ohtliku võitluseta keegi
pidada end Egiptuse valitsejaks.

Cleopatra aaria
Sa oled mu täht,
mu magus lootuskiir,
las mu soovidele
saada osaks naudingurõõm.
Kui mu süda kannab püsivat soovi
ja kui amor veidi hoolib.

Ptolemaiose palee eesruum

9. stseen
Ptolemaios, Achillas, Caesar

Ptolemaiose retsitatiiv
Caesar, helde saatus on heitnud
su käeulatusse kimbu skeptreid.

Caesar
Ptolemaios, sellise lahkuse peale
ei oskagi öelda, kellelt kumab säravam valgus,
kas koidupäikeselt taevaväravatel
või Ptolemaioselt siin maa peal.

Kuid tea, et halb tegu varjutab ka suure valguse!

Achilla
(Ptolemaiosele)
(Ta julgeb su kuningliku palge ees solvata!)

Ptolemaios
(Jultunud latiin!)

Caesar
(tean, et ta mõistab mind!)

Ptolemaios
Need uksed, mis avanevad sulle,
viivad valitseja ruumidesse.
(Lurjus, sa ise tulid surma haardesse!)

Caesar
(Märkan ta näol salakavalat teesklust!)

Caesari aaria
Hiilib hääletult ja vargsi
ihaldatud saagi järel
kurikaval jahimees.
See, kes plaanib kurja tegu,
ei taha, et märgataks
ta südame salakavalust.

10. stseen
Achillas, Ptolemaios, Cornelia ja Sextus

(Sisenevad Cornelia ja Sextus)

Achillas
Kõrgus, siin on Cornelia ja ta poeg Sextus.

Ptolemaios
(Milline pale!)

Cornelia
Tänamatu! Selsamal Pompeiusel,
kes su isale krooni pani pähe,
julgesid sa Rooma palge ees pea maha lüüa?

Sesto
Empio, ti sfido a singolar certame;
veder farò con generosa destra
aperto a questo regno
che non sei Tolomeo, che un indegno.

Tolomeo
Oh là! da vigil stuol sian custoditi questi Romani arditi.

Achillas
Aulik isand, andesta nende pime viha!

Ptolemaios
Piisab nüüd, kui sõge jõmpsikas
paleesse vangi viiakse!

(Valvuritele)

Ja naine, kes jultunult valitsevat majesteeti
teotas, las kasvatab karistuseks
mu haaremi aias lilli!

(Vaikselt Achillasele)

Ma hoian sinu jaoks seda hinge kaunist türanni.

Achillas
Milline õnn!

Ptolemaios
(Kui rängalt ta end petab!)

(Lahkub)

11. stseen
Achillas, Cornelia, Sextus

Achillase retsitatiiv
Cornelia, mu süda on aheldet
su silmade külge.
Kui vaatad mu armastust helgel pilgul
ja jagad minuga pulmavoodit,
saate vabaks, nii sina kui su poeg.

Cornelia
Barbar! Roomlanna naiseks
armetule egiptlasele?

Sextus
Sulle naiseks?
Oh ei, pigem surm!

Achillas
Valvurid! Täitke kuninga käsk ja viige see
ninatark jõmpsikas vangi!

Cornelia
Ma lähen koos oma armsa pojaga!

Achillas
Sina jääd siia!
Mõtle sellele, et su palved ei leia armu,
kui minu armastust sa vastu ei võta!

Achillase aaria
Sa oled mu südame süda,
oled mu aare, ära pahanda!
Vaid armu palun oma armastusele,
see on kõik, mida sinult soovin ma.
(Lahkub)

Sextus
Ema!

Cornelia
Mu elu!

Sextus
Jumalaga!

(Samal ajal, kui valvurid püüavad kaasa võtta Sextust, hoiab Cornelia tal käest kinni.)

Cornelia
Julmurid, kuhu viite mu poja?
Lurjused, laske vähemalt armsat poega
viimast korda suudelda! Oo piin!

Cornelia ja Sextuse duett
Olen loodud pisaraid valama/ohkama,
mu lohutuseks
on ikka pisarad.
Kui saatus on meid reetnud
Ei või eales loota, et näeb
helgeid rõõmupäevi.


ESIMESE VAATUSE LÕPP

TEINE VAATUS

Kaunis seedrisalu Parnassose mäe
perspektiiviga, millel asub Vooruse riik.

1. stseen
Kleopatra, Nirenus

Cleopatra
Kas viisid täide selle, mida soovisin, Nirenus?

Nirenus
Käsk on täidetud.

Kleopatra
Kas Caesar jõudis õukonda?

Nirenus
Ma juhtisin ta sinna,
ta peaks olema juba lävel.

Kleopatra
Aga ütle nüüd, kas kavatsetud stseen on valmis?

Nirenus
Pilvede vahelt kumab kõrge valitsejanna.
Aga mida sa kavatsed teha?

Kleopatra
Amor sisendas mullebatavalise mõtte:
otsustasin tundmatuna vallutada selle südame, kes minu südame röövis.

Nirenus
Kas ilmutad end temale?

Kleopatra
Pole veel õige aeg.

Nirenus
Mida saan mina teha?

Kleopatra
Oota Caesarit seal eemal!
Too ta siia, ja pärast etendust juhata minu ruumidesse!
Ütle talle veel, et põhjusel,
et arutada Ptolemaiose sepitsusi,
ootab Lidia teda veel enne päikseloojangut!

2. stseen
Nirenus, Caesar, Kleopatra

Nirenus
Kleopatralt, kes on Amori pühendunud õpilane,
võib õppida armastuse kavalusi ja nõkse!

Caesar
Nirenus, kus viibib mu armsam?

Nirenus
Lidia tuleb peagi siia, isand.

(Kuulduvad kaunid pillihelid)

Caesar
Tasa!

Nirenus
Mis on?

Caesar
Heldus, mis hurmav muusika taevastest kostub?

Nirenus
Peab olema kivist süda, mis sellest ei heldi!

Caesar
Giulio, mida sa näed?
Millal jumalad laskusid maa peale valgusvooga?

Kleopatra aaria
Teid jumaldan ma,
Amori noolest haavatud silmad!
Sädemed, mida pillute,
hurmavad mu südant!
Mu kurblik süda
anub teilt halastust,
ta hüüab teid ika ja alati,
kui armsaimat aaret.

Caesar
Ei ole Jupiteril taevas
nii kaunist viisi kui see laul.
Lenda, mu süda, lenda magusa võlu poole!

Mis nüüd?
Ah, Jumalad vist kadestavad mu õnne!

Nirenus
Isand, kas kuulsid, ja mis sa arvad Lidiast?

Caesar
Kas nii suuri andeid on Lidial?
Oh, kui ta juba nuttes vangistas mind relvade keskel, siis märkan ma, et ta kaunidus oma lauluviisiga mind köidab ja pisaraid valades laus haavab.

Nirenus
Isand, kui oled armunud, siis ära piina end:
Lidia on lahkus ise.
Kui sulle sobib see, siis ootab ta sind praegu oma ruumides.

Caesar
Kas Lidia soovib mind näha?

Nirenus
Ta viib su Kleopatra juurde.

Caesar
Vii mind mu armsama rinnale,
et muudaks ta magusaks piinad!

Caesari aaria
Kui idüllilisel õitsval aasal
linnuke end õite ja okste vahel peidab,
muutub nõiduseks ta laul.
Kui veetlev Lidia
laseb kuulda kauneid viise,
veel sulnimalt paneb ta armuma südamed.


Haruldaste ja metsikute loomade aed

3. stseen
Cornelia, Achillas

Cornelia
Nutke, oo kurvad silmad,
teil pole enam mingit lootust!

Achillas
Kaunitar, ära nuta!
Su karm saatus võib muutuda.

Cornelia
Kes on sündinud ohkama, nutab igavesti!

Achillas
Üksainus armastav sõna Achillasele
vabastab sind orjusest.

Cornelia
Mis! Ära enam kunagi minuga niimoodi räägi!

Achillas
Jumala pärast, kuula mind! Kuhu sa lähed?

Cornelia
Põgenen, et ma ei peaks sind enam nägema!

4. stseen
Cornelia, Achillas, Ptolemaios

(Samal ajal, kui Cornelia põgeneb, kohtab ta Ptolemaiost,
kes haarab tal käest kinni)

Ptolemaios
Kaunitar, vaigista oma viha!

Cornelia
Jäta mind rahule, nurjatu kuningas!

Achillas
Kõrgus, tulin, et pehmendada oma julma jumaldatu südant.

Ptolemaios
Vastas ta armulikult su sõnadele?

Achillas
Ta põlgab mind endiselt ja mina suren ahastusest!

Ptolemaios
(Milline kergendus!)
Kaunitar, ohjelda oma põlgust!

(Achillasele)
Sõber! Aga meie plaan?

Achillas
Isand, veel täna näed sa oma jalge ees Caesari laipa,
solvang saab tasutud, sinust saab ainuvalitseja!

Ptolemaios
Mine, vii plaan täide, ja looda!
Saad tasuks oma julma armastatu.
(Ta on hull, kui seda usub!)

Achillase aaria
Kui oled lahkemulle,
siis truu on sinule mu süda.
Kui ikka halastamatu oled,
siis ootab sind karm kättemaks.
(lahkub)

Ptolemaios
Kaunitar, kas sedavõrd vihkad meest, kes anub su armastust?

Cornelia
Reetur ei vääri armastust!

Ptolemaios
Nii karmilt? Kuid kui kuningas sind ihaldaks?

Cornelia
Muutuksin fuuriaks, et hirmutada ta südant!

Ptolemaios
On see võimalik, et nii kaunis nägu
ei tunne halastust?
Et selles rinnas...

(Asetab mõõga Cornelia rinnale,
kes pöörab põlglikult ümber)

Cornelia
Pöörane hing, taltsuta oma iharust!
Pea meeles, ma olen Cornelia, roomlanna!
(Lahkub)

Ptolemaios
Nii tõrges kuninga vastu? Nurjatu naine!
Ma kasutan jõudu, kui palved ei aita,
võin võtta vägisi selle, mida praegu mulle keelad!

Ptolemaiose aaria
Halastamatu, su karmus
äratab mu põues viha!
Et põlgad mu südant, reetlik naine,
saad maitsta mu mürki!
(Lahkub)

5. stseen
Cornelia, Sextus

Cornelia
Julgust, milleks venitada?
Nüüd, kui see kõlvatu on läinud,
päästku üllas vaprus mu au!
Koletiste lõugade vahele
heidan end siit müüridelt, kiskjate söögiks muutun,
aga tugev hing ei karda surma.

Jumalaga, Rooma! Jumalaga, Sextus!
Lähen surma!

Sextus
Pea! Mida sa teed?

Cornelia
Kes püüab mind peatada?

Sextus
Ema!

Cornelia
Ema? Mis ma näen? Poeg! Sextus, mu süda!
Kuidas sa siia said?

Sextus
Et päästa sind ihara valitseja küüsist,
tulin salaja siia Nirenuse saatel.

Cornelia
Hädaoht kindlasti on suur,
mu poeg, millesse astud.

Sextus
Kes ihkab kättemaksu,
see elust ei hooli.
Kas langen mina või langeb türann.

6. stseen
Cornelia, Sextus, Nirenus

Nirenus
Cornelia, halvad uudised!
Kuningas käskis sind viia oma haaremisse.

Cornelia
Oo Jumal!

Sextus
Jumalad, mis ma kuulen?

Nirenus
Ärge muretsege!
Ptolemaios ei kahtlusta mind veel.
Mõlemad tulete minuga sinna,
kus türann oma himudele andub,
seal saab Sextus oma ülla kättemaksu täide viia.
Ta üksi ja relvituna ei suuda end kaitsta.

Sextus
Võlgnen sulle väga palju.

Cornelia
Olgu taevas abiks nii õiglaselt teol

Cornelia aaria
Jäta ohked,
taevas pole igavesti õnnetute vastu karm,
ta toetab meie kättemaksu,
kuigi veidi hilja.
Kui meri on raevus,
ei kaota julgust madrus,
seepärast peab ta lõpuni vastu
ja täidab lubadust.
(Lahkub Nirenusega)

Sextus
See pole õige poeg,
kes ei hooli kättemaksust isa mõrva eest!
Julgust, ole valmis tasuma, tugev hing!
Aga enne kui sured, saada surma vaenlane!

Sextuse aaria
Madu, keda rünnatakse,
ei puhka enne,
kui ründaja verre on paisanud mürki.
Ka mu hing ei söanda
näidata end uhke ja suurena,
kuni pole välja rebinud selle lurjuse südant.
(Lahkub)


Rõõmude pesa

7. stseen
Kleopatra, Caesar

Cleopatra
Mu südame iidol, armastatud Caesar,
peaks varsti olema siin.
Ta teab, et siin teda ootab Lidia,
keda ta jumaldab,
et teada saada, kas süda on tal haavatud.
Teesklen magamist!
Mu kõrval uinub Amor, kes on pime!

Kleopatra aaria
Kaunis Veenus,
laena mull
hetkeks kõik
Amori võlud!
Sa tead,
et minu kaunidus
peab süütama armuleegi
kuninglikus südames.
(teeskleb magamist)

Caesar
Mis ma näen, oo Jumalad?
Mu kaunis päike uinub siin?
Hurmav Lidia, jumaldatu!
Kui tulekahjust, mis mu rinnas lõõmab,
su südamesse tungiks mõni säde,
siis võiksid loota, et su saatus
teeb ühel päeval sinust mu naise ja kaaslase.

Kleopatra
Sinu naise? Sind jumaldaksin surmani!

Caesar
Ohoo!

Kleopatra
Mis sind erutas?

Caesar
Üks neiu, Cleopatra teenijanna, on nii ambitsioonikas!

Kleopatra
Talitse raevu, Caesar!
Kuna avalikult mind põlastad,
pole sul armastust, ja mina lähen magama.


8. stseen
Caesar, Kleopatra, Curio

Curio
Caesar, oled reedetud!

Caesar
Reedetud?

Kleopatra
Mis ma kuulen?

Curio
Sellal, kui sinu ruumides ootasin sind,
mu isand, kuulsin inimeste hääli
ja relvade tärinat, üks hääl hüüdis:
Surm Caesarile, ja kohe lendasin ta poole
ja peatasin ähvardaja.

Caesar
Kas valitseb ebalojaalsus?
Olgu nii. On ebasoodsad need paigad meile.

Kleopatra
Pea, ära mine! Sa tapad mu!

Caesar
Jäta, Lidia!

Kleopatra
Mis Lidia?
Ma torman sinu kaitseks võitlusse!
Kleopatra sööstaks sinu eest ka kuristikku!
(Oh taevas, mis ma ütlesin?)

Caesar
Kleopatra?

Kleopatra
Jah.

Caesar
Kus ta siis on?

Kleopatra
Caesar, pööra mu poole
oma jumaldatud silmade valgus!
Olen Kleopatra,
mitte Lidia sinu sõjalaagrist.

Caesar
Kas sina oled Kleopatra?

Kleopatra
Küll need jultunud vandenõulased
mu kuningliku pilgu all peagi taltuvad!
Pane oma mõõk puusale tagasi, mu isand!
(Lahkub)

Caesar
Curio, see lugu paneb hämmastusest tarduma!

Curio
Olen rabatud!

Caesar
Mis ma kuulsin, mu süda?
Kas Lidia ongi Cleopatra?
Ja sa põlgasid teda? Oh taevas!

Kleopatra
(naaseb rutakalt)
Põgene, Caesar, põgene!
Oma ruumidest siia allikale
tormavad vandenõulased.

Caesar
Kuidas nii? Kas isegi Cleopatral
ei õnnestu peatada see jultunud rünnak?

Kleopatra
Kuninglik rüü ei takista olla reetur!

Caesar
Las nad tulla, mul on julgust.
Caesar pole eales teadnud, mis on hirm.

Kleopatra
Taevas! Sa purustad mu südame!
Päästa end, mu päike! Caesar, põgene!

Caesar aaria
Mõõga välkudes
maksab kätte mu sõdalase hing!
Et Mars, kes mu käele jõudu annab,
seda iial relvata ei jätaks!
(Lahkub koos Curioga)

Vandenõulaste koor
Surm Caesarile!

Kleopatra
Mis ma kuulen, oo taevas! Ka Kleopatra sureb!
Alatu hing, mida sa räägid! Vaiki!
Mul on kättemaksuks kauniduse kambris
sõjakas Marsi süda.
Aga teie, jumalad, seal taevas, kes valitsete,
Kaitske mu kallimat!
Sest minu südame lootus ja lohutus on tema.

Kleopatra aaria
Kui pole halastust sinul mu vastu,
õiglane taevas, siis ma suren!
Anna rahu mu piinadele
või hinge ma heidan.

9. stseen
Ptolemaiose ümber keerlevad soosikud
Ptolemaios, Cornelia, Sextus

Ptolemaiose aaria
Ka taevas ei sära kaunimalt
kui teie silmade kaksiktähed!
See on rahupaik, kus heidan kõrvale relva,
sest armastuses on mõõk vaid kasutu kaunistus.

Ptolemaiose retsitatiiv
See on rahupaik,
kus ma mõõga langetan,
sest kasutu sõjakaunistus
on uhkuseasi armuasjades.

Cornelia
(Jumalad, mis minust saab?)

Ptolemaios
Oledki siin Cornelia!
Võta see valge rätik,
see nagu mul tavaks, märgib naist,
kes jagab öösel minuga
kuninglikku aset.

Sextus
(On aeg, mu käsi!
Sama tera, mis tappis mu isa, torgaku nüüd lurjust!)

10. stseen
Ptolemaios, Cornelia, Sextus, Achillas

Achillas
Kõrgus, võta mõõk!

Ptolemaios
Mis lahti?

Sextus
Julm taevas!

Achillas
Haara relv,
pole aeg nüüd armulembusi nautida!
Jäta Veenused, tõtta Marsi juurde!

Ptolemaios
Mis vaenulik saatus...?

Achillas
Kui tahtsin Caesarit tappa,
sööstis ta meid ründama,
kuid meie salk
lõpuks võitis ta vapruse.
Ta põgenes koos Curioga,
viskudes rõdult merre,
nägin Curiot vee alla vajumas
ja eemal Caesari surnukeha.

Cornelia
(Caesar surnud?)

Sextus
(Oo Jumalad!)

Achillas
Nüüd kihutab Cleopatra roomlaste laagrisse,
laseb trompetitel rünnakusignaali hüüda
ja, kättemaksuks Caesari eest, laseb vägedel
su laagrile tormi joosta.

Ptolemaios
Nõrga naisterahva raev mind ei hirmuta!

Achillas
Nüüd jääb sul minule töö eest tasuda ja anda
Cornelia mulle naiseks.

Ptolemaios
Häbematu! Ilu, millele pole võrdset,
tahad tasuks reetmise eest?

Achillas
Kõrgus!

Ptolemaios
Jää vait ja kao! Olen kuningas,
ja tean, kuidas sulle tasuda!

Achillas
Ah säärane on tasu mu teenistuse eest?

Ptolemaios
Kao!

Achillas
Sellele, kel truudust pole, truudust ei võlgneta!
(Lahkub)

Ptolemaios
Minge oma ruumidesse!
Pea tulen võitjana teie juurde tagasi.
(Lahkub)

11. stseen
Sextus, Cornelia

Sextus
Kõik on kadunud,
kättemaksulootus haihtunud
Mõõk, sind näen ma kaitsetuna,
aga surma sinult palun, et lõpeks valu.

(tõmbab välja mõõga, et end surmata)

Cornelia
Asjata oli see hoop, asjata heida meelt, Sextus


Sextus
Nüüd, mil Caesar on surnud,
mida võime veel loota?

Cornelia
Ära heida meelt!
Nirenus avab sulle värava, mine laagrisse;
Seal näed sa nurjatut türanni
ja võid näidata talle julge südamega,
et suudad vastu astuda ja ei karda surma sa.
(lahkub)

Sextus
Käin tema kannul,
türanni ma jälitan,
kuni ta lõksu langeb ja
ta veri voolab,
ta langeb poja käe läbi, kelle isa ta surmas

Sextuse aaria
Seda õhku, mida hingab türann,
tema elu ei vääri.
Tema julm süda on minus tõstnud raevu,
mida ainult ta surm võib rahustada.

TEISE VAATUSE LÕPP

KOLMAS VAATUS

1. stseen
Achillas, Soldatid

Achillas
Nii tasub ta mu pika teenistuse,
mu ustavuse eest?
Barbarlik kuningas!
Sa veel kahetsed mu solvamist!
Lähme, vaprad vägilased, Cleopatrale vastu,
kingime talle oma relvad ja südame!

Achillase aaria
Tahan, et mu mõõga hiilgusest
läheks alanduses surma õel süda.
Ei pea enam taluma solvanguid see,
kes teenis truult kuningriiki.
(Lahkub)

2. stseen
Ptolemaios, Kleopatra, Kleopatra sõdalased,
Ptolemaiose salgad

(Sõjakate muusikahelide saatel toimub võitlus Cleopatra ja Ptolemaiose salkade vahel. Võidab Ptolemaios. Kui lõpeb muusika, siseneb Ptolemaios vangistatud Cleopatraga.)

Ptolemaios
Langesid võidetuna mu
kuninglikust välgust

Kleopatra
Ptolemaios ei võitnud mind!
Mind reetis pime jumalanna,
kes kaitses sind, türanni,
kel pole au, truudust ega õigust troonile!

Ptolemaios
Vaataks!
Või nii ülbitseb ta võitja kõrgeaulise palge ees?
Aheldage ta!

ks valvur paneb Cleopatra ahelaisse)

Kleopatra
Nurjatu julmur! Jumalad karistavad sind!

Ptolemaios
Viige paleesse mu vihatud
põlgusväärne õde!
Ma tahan, et oma jultumust häbenedes
põlvitaks ta mu trooni jalamil!

Ptolemaiose aaria
Ma taltsutan su ülbuse
Ja alandatult kohtlen,
sind, kes minu trooni põlgab.
Sa oled nagu Icaros, kes mässumeeles
soovib jõuda tähtedeni,
aga ma kärbin su tiivad
(lahkub sõdalastega)

3. stseen
Kleopatra, valvurid

Kleopatra aaria
Nii kaotangi ühe päevaga
kogu luksuse ja hiilguse!
Kuri saatus!
Caesar, mu kaunis jumalus, võib surnud olla!
Cornelia ja Sextus on kaitsetud ega saa mind aidata! Oo jumal!
Pole mingit lootust eluga pääseda!

Kleopatra aaria
Nutan oma saatuse pärast,
mis on nii halastamatult julm,
kuni mu rinnas tuksub veel elu.
Kuid pärast surma ümberringi,
nii ööl kui päeval,
vaimuna türanni hirmutan!
(Lahkub valvuritega)

4. stseen
Caesar, Achillas, Sextus, Nirenus

(Caesar ühelt poolt, siis Sextus, Nirenus ja lamav Achillas,
kes on surmavalt haavatud)

Caesari ariooso
Ohtlikest lainetest mind
tervena kaldale tõi
õnnelik saatus.
Ei veel taevane Parka
lõiganud läbi mu elulõnga!
Aga kuhu minna? Kes mind aitaks?
Kus on mu väed?
Kus on leegionid, kes mu võitudele teed rajasid?
Kas maailma valitseja peab üksi tühjas
liivakõrbes ekslema?

Caesari aaria
Tuuled, halastage,
puhuge lootust mu südamesse,
et tuua lohutust mu hingevalule!
Öelge mulle, kus viibib, mida teeb
mu südameõis,
mu armsam, mu kallim.
Ümberringi näen relvade
ja surnutega kaetud
segipööratud liivaluiteid,
mind täidab hirmus eelaimus!

(Sextus ja Nirenus astuvad sisse
sõjarüüs ja näokaitsega)

Sextus
Otsin asjatult Ptolemaiost, et kätte maksta,
aga kuri saatus varjab teda minu eest!

Achillas
Oled võitnud, oo saatus!

Sextus
Mis katkendlikud hääled!

Achillas
Taevased, oletegi võitnud!

Caesar
(Kas sõdalast?
Eemal on nende häält kuulda,
tahan näha, kes tungivad sisse)

Nirenus
See on Achillas, haav keset rinda.

Caesar
(Kas Achillas on suremas?)

Nirenus
Sõber! Sõber!

Achillas
Tundmatu rüütel,
kes sõbrahäälel
mu nime laususid,
oh, kui saatus sul kunagi laseb pajatada
kaunile Corneliale, Rooma päikesekiirele,
siis ütle talle, Rooma päikesele,
et Achillas, kes lasi
mõrvata suure Pompeiuse….

Sextus
(Sa nurjatu!)

Caesar
(Sa alatu!)

Achillas
kes, et Corneliat endale saada,
sepitses vandenõud Caesari vastu...

Sextus
(Reetur!)

Caesar
(Vääritu!)

Achillas
Ainult seetõttu, et ühel päeval tasub kätte
kuningas Ptolemaiosele,
...heitis hinge tänaöises lahingus.
Võta see pitsat!
Seal, lähimas koopas,
on sada relvastatud sõdalast,
kes seda märki nähes kuuletuvad sulle.
Nende abil saad maa-alust käiku mööda
tungida paleesse ja päästa Cornelia Ptolemaiose käest,
nii maksad kätte minu eest
ja ma võin rahus surra.
(annab pitsati Sextusele je heidab hinge)

Nirenus
Lurjus on surnud!

Sextus
Viska selle reeturi
surnukeha vette!

5. stseen
Caesar, Sextus, Nirenus

Caesar
Anna pitsat siia!

Sextus
Oo jumalad!

Caesar
Mis ma näen!

Sextus
Isand!

Caesar
Sina, Sextus?

Sextus
Kuidas sa elusa ja tervena
Parka käest pääsesid, Caesar?

Caesar
Ujusin kaldale läbi lainete.
Ära muretse, ma lähen paleesse,
see pitsat avab mulle tee.
Sina tuled järele koos Nirenusega,
mina päästan Cornelia
ja Kleopatra, või suren!

Caesari aaria
See kosk, mis tormab alla mäest,
lammutab kõik, mida kohtab.
Nõnda minagi toimin vaenlasega,
kes minu mõõga läbi põrmuks saab.

6. stseen
Sextus, Nirenus

Sextus
Meil on veel lootust, Caesar elab!

Nirenus
Sextus, mine talle järele!

Sextus
Achillas on surnud!
Jah, nüüd hakkab taevas
soosima mu kättemaksu,
mu süda ütleb, jah ütleb seda,
et ihaldatud au on käes!

Sextuse aaria
Õiglusel on kättemaksunool
vibul juba valmis,
et karistada reeturit.
Kui viivitab nool,
ootab veel julmem karistus seda,
kel vääritu on süda.
(Lahkub Nirenusega)

Kleopatra eluruumid

7. stseen
Kleopatra valvuritega, egiptlannadega
Caesar solatitega

Kleopatra
Teie, kes kord olite mu ustavad teenijad,
asjatu on nüüd teie nutt, enam ei kuulu te mulle.
Julm vend,
kes röövis minult kuningriigi,
võttis minult ka teid, ja minult võtab elu.
(Kuuldub relvatärinat)
Mis relvatärinat sealt kostab?
Jah! Te pole enam minu teenijad,
peagi näete Kleopatrat hinge heitmas.

Caesar
Võitlesin vabaks tee, et sind päästa, mu kallim!

Kleopatra
Kas oled Caesar või tema vaim?

Caesar
Nonii, lahkuge, nurjatud salasepitsejad
Caesari soovile te kuuletuge kähku!

Kleopatra
Tunnen su ära, mu kallis,
sinu tugeva käe abil.
Caesar! Armastatud Caesar!

Caesar
Kallis, las ma surun sind südamele!
Meie saatus on pöördunud!

Kleopatra
Kuis küll elusalt sind näen?

Caesar
Leian aja, et sulle rääkida
kõigest varjatust mu elus.
Nüüd oled vaba, mine sadamasse
ja kogu ühte hajutatud salgad;
Seal kohtad mind taas;
Mars kutsub mind
seda maad lõplikult vallutama!
Mitte ainult Egiptuse, vaid kogu maailma
vallutamiseks jätkub vaprust mu südames!
(Lahkub)

Kleopatra
Kui tormidest räsitud laev
turvaliselt sadamasse jõuab,
ei oska ta rohkemat soovida.
Nii ka süda, pärast kannatusi ja pisaraid
lohutust leidnuna,
laseb hingel puhata õndsuses.

Ptolemaiose kuningakoda

8. stseen
Ptolemaios, Cornelia

Ptolemaios
Cornelia, heida armu kuningale,
kes armastusest närtsib!

Cornelia
Asjata loodad minult kaastunnet!
Kuidas võiksin ma unustada
oma abikaasa kelle tappis türann?

Ptolemaios
Teist abikaasat sulle pakub Egiptuse valitseja!
Kallis, tule, las ma surun sind rinnale!

Cornelia
Hoia eemale, häbitu!
Pea meeles, et Cornelia on roomlanna!

Ptolemaios
Mul pole enam midagi karta!
Caesar on surnud,
Kleopatra põrmustatud,
nüüd kuulan ma ainult iseenda tahet!

Cornelia
Kui sa kedagi ei karda,
siis karda vähemalt seda relva,
sest nüüd tuleb mul üksi
oma surnud abikaasa eest kätte maksta!

9. stseen
Ptolemaios, Cornelia, Sextus

(Sellal, kui Cornelia ründab Ptolemaiost,
jõuab kohale Sextus paljastatud mõõgaga)

Sextus
Peatu, ema! Minu juurde, türann!

Ptolemaios
Olen reedetud, oo jumalad!

Sextus
Tea, nurjatu koletis, et sinu õnnetuseks
päästsid jumalad reedetud võitmatu
Caesari eluga.
Ta vabastas Kleopatra ahelatest ja tuleb siia.
Ruttasin temast ette, et nõuda verd,
mida Sextusele võlgned.

Ptolemaios
Sa veel kahetsed oma sõgedat julgust!

(Võitlevad, Ptolemaios saab haavata,
langeb maha)

Cornelia
Nüüd tunnen su ära,
Pompeius Suure poeg, ja emban sind!

Sextus
Türann lebab surnult mu jalge ees!
Nüüd, isa, ehkki võidetud, oled lõpuks võitnud!
(Lahkub)

Cornelia aaria
Mu hing, saanud oma kättemaksu,
ei karda enam midagi,
lõpuks võib ta õnnelik olla!
Saan jälle vabalt hingata!
Tahan, et mu piinad muutuksid rõõmuks,
sest kaebed on asjatud,
kui taevas lootust sisendab!
(Lahkub)

Alexandria sadam

10. stseen
Caesar, Kleoptra, Nirenus, Sextus, Cornelia, Curio, roomlased, egiptlased, paazh

(Kõik eelmised. Kõlab muusika, mis lõpeb.
Sisenevad Curio, Nirenus, seejärel Sextus ja Cornelia,
siis veel paazh, kes kannab Ptolemaiose skeptrit ja krooni.)

Nirenus
Curio võitis lahingu, Egiptus on nüüd sinu!
Siin kõrbeliivade maal,
Caesar, ülistavad sind kõik
kui maailma isandat ja Rooma imperaatorit!

Caesar
Nirenus saab teenete eest väärilise tasu!
Curio, sinu võimsa käsivarre
vaprust tunnevad nüüd kõik!
Aga sina ka siin, Cornelia?

Sextus
Isand, Cornelia ja Pompeiuse
poeg on su jalge ees.
Ta maksis kätte
Suure alanduse ja reetmise eest
Ja oma verega
saatis surma Ptolemaiose.

Caesar
Kas Ptolemaios on surnud?

Cornelia
Kui Sextus minu kaitseks
poleks kohale jõudnud,
oleks Cornelia au olnud ohus.

Caesar
Isa eest kätte maksta
on poja kohus.
Tõuse üles, Sextus,
sind ma sõbrana emban
Sextus
Ja sulle oma truuduse kingin.
(embavad)

Cornelia
Siin on surnud türanni kuninglikud
sümbolid, annan need sulle!

Caesar
Kauneim Kleopatra,
see diadeem kuulub sulle,
pärgan sellega su kiharad,
Egiptuse kuninganna!
Nüüd anna rahvaile korrareeglid,
ja seadused troonile!

Kleopatra
Caesar, see riik on sinu oma,
võidetud kuningannana jumaldan sind,
Rooma imperaator!

Caesar
(Amor, kes on iial näinud kaunimaid kiharaid?)

Kleopatra
Kallim!

Caesar
Mu kaunitar!

Kleopatra ja Caesari duett
Ei leia midagi kaunimat
sinu palgest.
Minus ei sära
arm ega truudus,
kui seda pole valla päästnud sina.

Caesar
Las naudib Egiptus
rahustaatuses
oma esimest vabadust. Caesari soov
on, et riigi ühest otsast teise
suure roomlase nimi kannaks ta kuulsust.

Saatja
Naasku me südameisse
kaunis rõõm ja rahu,
rind on vabanenud valust,
kõiki haarab õnnevoog!

Kleopatra ja Caesar
Helge rõõm juba tärkab mu rinnas,
kui sa jääd mulle alati truuks.
Kibe valu on lahkunud südamest,
sinna jäänd vaid armastus, truudus ja usk.

Saatja
Naasku me südameisse
kaunis rõõm ja rahu,
rind on vabanenud valust,
kõiki haarab õnnevoog!

OOPERI LÕPP



ATTO PRIMO

Scena Prima
Cesare, Curio, Saatja

Seguito
Viva, viva il nostro Alcide!
Goda il Nilo di questo dì!
Ogni spiaggia per lui ride,
ogni affanno già spari.

Aria di Cesare
Presti ormai l'egizia terra
le sue palme al vincitor!
Curio, Cesare venne, e vide e vinse;
già sconfitto Pompeo invan ricorre
per rinforzar de' suoi guerrier lo stuolo
d'Egitto al re.

Recitativo Curio
Tu qui, signor, giungesti
a tempo appunto, a prevenir le trame.
Ma chi ver' noi sen' viene?

Scena seconda
I detti, Cornelia, Sesto

Cesare
Questa è Cornelia.

Curio
Oh sorte,
del nemico Pompeo l'alta consorte?
Cesare, a questa un tempo
sacrai la libertade.

Cornelia
Signor, Roma è già tua.
Teco han gli deioggi diviso il regno,
ed è lor legge che del grand'orbe al pondo
Giove regoli il ciel, Cesare il mondo.

Cesare
Da Cesare che chiedi, gran germe de' Scipioni, alta Cornelia?

Cornelia
Dà pace all'armi!

Sesto
Dona l'asta al tempio,
ozio al fianco,
ozio alla destra.

Cesare
Virtù de' grandi è il perdonar le offese.
Venga Pompeo, Cesare abbracci,
e resti l'ardor di Marte estinto:
sia vincitor del vincitore il vinto.

Scena terza
I detti, Achilla

Achilla
La reggia Tolomeo t'offre in albergo,
eccelso eroe, per tuo riposo, e in dono
quanto può donare un tributario trono.

Cesare
Ciò che di Tolomeo offre l'alma
regal Cesare aggrade.

Achilla
Acciò l'Italia ad adorarti impari,
in pegno d'amistade e di sua fedequesta
del gran Pompeo superba testa di base
al regal trono offre al tuo piede.

(Uno degli Egizii svela un bacile,
sopra il quale sta il capo tronco di Pompeo)

Cesare
Giulio, che miri?

Sesto
Oh dio, che veggio?

Cornelia
Ahi lasso! Consorte! Mio tesoro!

Curio
Grand'ardir!

Cornelia
Tolomeo, Barbaro traditor! Io manco,
io moro...

Cesare
Curio, su, porgi aita
a Cornelia, che langue!

Curio
Che scorgo? Oh stelle!
il mio bel sole esangue!

Achilla
(Questa Cornelia?
Oh, che beltà! che volto!)

Sesto
Padre, Pompeo! mia genitrice! Oh dio!

Cesare
Per dar urna sublime
al suo cenere illustre,
serbato sia il nobil teschio.

Achilla
Oh dei!

Cesare
(Ad Achilla )
E tu involati, parti!
Al tuo signore di che l'opre de' regi,
sian di ben o di mal,
son sempre esempio.

Sesto
Che non è re, chi è re fellon,
che è un empio.

Achilla
Cesare, frena l'ire...

Cesare
Vanne! Verrò alla reggia,
pria ch'oggi il sole a tramontar si veggia.

Aria Cesare
Empio, dirò, tu sei, togliti a gli occhi miei,
sei tutto crudeltà.
Non è da re quel cuor, che donasi al rigor,
che in sen non ha pietà.

(parte con seguito; parte Achilla con stuolo di Egizii)


Scena quarta
Curio, Sesto, Cornelia

Recitativo Curio
Già torna in se'.

Sesto
Madre!

Curio
Cornelia!

Cornelia
(che ritorna in se')
Oh stelle!
Ed ancor vivo? Ah! tolga
quest'omicida acciaro
il cor, l'alma al sen.
(vuol rapire la spada dal fianco di Sesto
per isvenarsi, e Curio la frastorna)

Curio
Ferma! Invan tenti
tinger di sangue in quelle nevi il ferro.
Curio, che ancor t'adora,
e sposa ti desia, se pur t'aggrada,
vendicarti saprà con la sua spada.


Cornelia
Sposa a te?

Curio
Sì.

Cornelia
Ammutisci!

Sesto
Tu nemico a Pompeo, e tanto ardisci?

5. stseen
Kleopatra, Nirenus, Ptolemaios

Curio
Cornelia, se m'aborri,
m'involerò al tuo aspetto;
sol per non molestarti,
giurerà questo
cor di non amarti.
(parte)

Sesto
Madre!

Cornelia
Viscere mie!

Sesto
Or che farem tra le cesaree squadre,
tu senza il caro sposo, io senza il padre?

Cornelia
Priva son d'ogni conforto,
e pur speme di morire per me misera non v'è.
Il mio cor, da pene assorto,
è già stanco di soffrire,
e morir si niega a me.
(parte)


Recitativo Sesto
Vani sono i lamenti; è tempo, o Sesto,
ormai di vendicar il padre;
si svegli alla vendetta l'anima neghittosa,
che offesa da un tiranno invan riposa.

Aria Sesto
Svegliatevi nel core, furie d'un alma offesa,
a far d'un traditor aspra vendetta!
L'ombra del genitore
accorre a mia difesa,
e dice: a te il rigor, Figlio si aspetta.
(parte)

Recitativo Cleopatra
Regni Cleopatra;
ed al mio seggio intorno
popolo adorator arabo e siro
su questo crin la sacra benda adori;
su, che di voi, miei fidi,
ha petto e cor di sollevarmi al trono,
giuri su questa destra eterna fede.

Nireno
Regina, infausti eventi!

Cleopatra
Che fia? che tardi?

Nireno
Troncar fe' Tolomeo il capo...

Cleopatra
Ohimè! di chi?

Nireno
... del gran Pompeo.

Cleopatra
Stelle! costui che apporta?

Nireno
Per stabilirsi al soglio
a Cesare mandò fra' doni involto...

Cleopatra
Che gli mandò?

Nireno
... l'esanimato volto.

Cleopatra
Su, partite, miei fidi,
(a Nireno)
E tu qui resta;
alle cesaree tende son risolta portarmi,
e tu, Nireno mi servirai da scorta.

Nireno
Cosa dirà Tolomeo?

Cleopatra
Non paventar; col guardo
meglio ch'egli non fece
col capo di Pompeo,
Cesare obbligherò;
invan aspira al trono,
egli è il germano,
e la regina io sono.

Tolomeo
Tu di regnar pretendi,
donna superba e altera?

Cleopatra
Io ciò chmio contendo;
e la corona dovuta alla mia fronte
giustamente pretendo.

Tolomeo
Vanne, e torna omai, folle,
a qual di donna è l'uso,
di scettro invece a trattar l'ago e il fuso!

Cleopatra
Anzi tu pur, effeminato amante,
va dell'età sui primi albori,
di regno invece a coltivar gli amori!

Aria Cleopatra
Non disperar, chi sa?
se al regno non l'avrai,
avrai sorte in amor.
Mirando una beltà
in essa troverai a consolar un cor.
(parte con Nireno)

Scena sesta
Tolomeo, Achilla

Achilla
Sire, Signor!


Tolomeo
Achilla!
Come fu il capo tronco da Cesare gradito?

Achilla
Sdegnò l'opra.

Tolomeo
Che sento?

Achilla
T'accusò d'inesperto e troppo ardito.

Tolomeo
Tant'osa un vil Romano?

Achilla
Il mio consiglio apprendi, oh Tolomeo!
Verrà Cesare in corte;
e in tua vendetta cada costui, come cadde Pompeo.

Tolomeo
Chi condurrà l'impresa?

Achilla
Io ti prometto
darti estinto il superbo al regio piede,
se di Pompeo la moglie in premio a
me il tuo voler concede.

Tolomeo
E' costei tanto vaga?

Achilla
Lega col crine.
E col bel volto impiaga.

Tolomeo
Amico, il tuo consiglio è la mia stella;
vanne, pensa e poi torna.
(parte Achilla)

Ptolemaios
Muora Cesare, muora,
e il capo alterobsia del mio piè sostegno.
Roma, oppressa da lui, libera vada,
e fermezza al mio regno
paremini kui üksi mõõk.sia la morte di lui più che la spada.

Aria Tolomeo
L'empio, sleale, indegno
vorria rapirmi il regno,
e disturbar così la pace mia.
Ma perda pur la vita,
prima che in me tradita
dall'avido suo cor la fede sia!

Quartieri nel campo di Cesare con l'urna nel mezzo,
ove sono le ceneri del capo di Pompeo,
sopra eminente cumulo di trofei

Scena settima
Cesare, Curio, Cleopatra, Nireno

Arioso Cesare
Alma del gran Pompeo,
che al cenere suo d'intorno invisibil t'aggiri,
fur'ombre i tuoi trofei, ombra la tua grandezza,
e un'ombra sei.
Così termina al fine il fasto umano.
Ieri che vivo occupò un mondo in guerra,
oggi risolto in polve un'urna serra.
Tal di ciascuno, ahi lasso!
il principio è di terra, e il fine è un sasso,
Misera vita! oh, quanto è fral tuo stato!
Ti forma un soffio,
e ti distrugge un fiato.

Recitativo Curio
(entra, introduce Cleopatra e Nireno)
Qui nobile donzella chiede chinarsi al Cesare di Roma.

Cesare
Se n' venga pur.

Cleopatra
Tra stuol di damigelle io servo a Cleopatra,
Lidia m'appello,
e sotto il ciel d'Egitto
di nobil sangue nata;
ma Tolomeo mi toglie, barbaro usurpator,
la mia fortuna.

Cesare
(Quanta bellezza un sol sembiante aduna!)
Tolomeo sì tiranno?

Curio
(Se Cornelia mi sprezza, oggi a Lidia rivolto
collocherò quest'alma in sì bel volto).

Cleopatra
Avanti al tuo cospetto, avanti a Roma,
mesta, afflitta e piangente chieggio giustizia.

Cesare
(Oh dio! che innamora!)
Sfortunata donzella,
in breve d'ora deggio portarmi in corte,
oggi colà stabilirò tua sorte.
(Che bel crin!)

Curio
(Che bel sen!)

Cleopatra
Signor, i tuoi favori legan quest'alma.

Cesare
E la tua chioma i cori.

Aria Cesare
Non è sì vago e bello il fior nel prato,
quantvago e gentile il tuo bel volto.
D'un fiore il pregio a quello solo vien dato,
ma tutto un vago aprile è in te raccolto.
(parte con Curio)

Recitativo Nireno
Cleopatra, vincesti;
già di Cesare il core
tributario al tuo volto amor ti rende,
e tutto il suo voler da te dipende.

Cleopatra
Cerchi pur Tolomeo con empietà
di cor le vie del trono,
che a me d'avito regno
farà il Nume d'amor benigno dono.

Aria Cleopatra
Tutto può donna vezzosa,
se amorosa non v'ha quel che scocca il dardo.
scioglie il labbro, o gira il guardo.
Ogni colpo piaga un petto, se difetto.

(mentre Cleopatra vuol partire, vien ritenuta da Nireno)

Recitativo Nireno
Ferma, Cleopatra, osserva,
qual femmina dolente
con grave passo e lacrimoso ciglio
quivi si porta.

Cleopatra
Al portamento, al volto
donna volgar non sembra;
osserviamo in disparte
la cagion del suo dolo.
(si ritirano)

Scena ottava
Cleopatra, Nireno, Cornelia, Sesto

Arioso Cornelia
Nel tuo seno, amico sasso
sta sepolto il mio tesoro.

Recitativo Cornelia
Ma che! vile e negletta
sempre starai, Cornelia?

Cleopatra
(E' Cornelia, costei, la moglie di Pompeo?)

Cornelia
Ah no! tra questi arnesi
un ferro sceglierò, con mano ardita
contro il Tolomeo dentro la reggia...

(Non sì tosto Cornelia ha preso una spada fuori degli arnesi di guerra che Sesto sopraggiunge)

Sesto
Madre, ferma; che fai?

Cornelia
Lascia quest'armi:
voglio contro il tiranno uccisor del mio sposo,
tentar la mia vendetta.

Sesto
Questa vendetta a Sesto sol si aspetta.

Cornelia
Oh dolci accenti! oh care labbra! dunque
sull'alba de' tuoi giorni hai tanto cor?

Sesto
Son Sesto, e di Pompeo erede son dell'alma!

Cornelia
Animo, oh figlio, ardire!
Io coraggiosa ti seguirò.

Sesto
Ma, oh dio! chi al re fellone ci scorterà?

Cleopatra
Cleopatra

Nireno
Non ti scoprir!

Cleopatra
E Lidia ancor, per ché quell'empio cada,
ti saran scudo, e t'apriran la strada.

Cornelia
E chi ti sprona, amabile donzella,
oggi in nostro soccorso offrir te stessa?

Cleopatra
La fellonia d'un re tiranno, il giusto.
Sotto il nome di Lidia io serbo Cleopatra;
se in virtù del tuo braccio ascende al trono,
sarai felice, e scorgerai qual sono.

Cornelia
Chi a noi sarà di scorta?

Cleopatra
(accennando a Nireno)
Questi, che alla regina è fido servo,
saprà cauto condurvi all'alta impresa.

Sextus
See pole õige poeg,
kes ei ihka kätte maksta isa surma eest!
Armerò questa destra, e al suol trafitto
cadrà punito il gran tiran d'Egitto.

Aria Sesto
Cara speme, questo core
tu cominci a lusingar.
Par che il ciel presti favore
i miei torti a vendicar.

(partono Cornelia, Sesto e Nireno).

Recitativo di Cleopatra
Vegli pur il germano alla propria salvezza:
che già gli mossi
di Cesare la spada,
di Sesto e Cornelia il giusto sdegno;
senza un certo periglio
non creda aver solo d'Egitto il regno.

Aria di Cleopatra
Tu la mia stella sei,
amabile speranza,
e porgi ai desir' miei
un grato e bel piacer.
Qual sia di questo core la stabile costanza,
e quanto possa amore, s'ha in breve da veder.

Atrio nel palagio de' Tolomei

Scena nona
Tolomeo, Achilla, Cesare

Recitativo Tolomeo
Cesare, alla tua destra stende fasci di scettri
generosa la sorte.

Cesare
Tolomeo, a tante grazie
io non so dir, se maggior lume apporti,
mentre l'uscio del giorno egli diserra,
il sole in cielo o Tolomeo qui in terra.

Ma sappi, ogni mal'opra ogni gran lume oscura.

Achillas
(a Tolomeo)
(Sin al real aspetto egli t'offende?)

Tolomeo
(Temerario Latin!)

Cesare
(So che m'intende).

Tolomeo
Alle stanze reali questi che miri t'apriran le porte,
e a te guida saranno.
(Empio, tu pur venisti in braccio a morte).

Cesare
(Scorgo in quel volto un simulato inganno).

Aria Cesare
Va tacito e nascosto,
quand'avido è di preda,
l'astuto cacciator.
E chi è mal far disposto,
non brama che si veda
l'inganno del suo cor.

Scena decima
Achilla, Tolomeo, Cornelia e Sesto

(Cornelia e Sesto entrano)

Achilla
Sire, con Sesto il figlio questa è Cornelia.

Tolomeo
(Oh che sembianze, Amore!)

Cornelia
Ingrato, a quel Pompeo, che al tuo gran padre
il diadema reale stabilì sulla chioma,
tu recidesti il capo in faccia a Roma?

Sextus
Lurjus, kutsun sind kahevõitlusele!
Tõestan oma suursuguse mõõgaga
kogu kuningriigi ees,
et pole sa väärt Ptolemaioste nime kandma!

Ptolemaios
Valvurid! Võtke need jultunud roomlased vahi alla!

Achilla
Alto signor, condona il lor cieco furor!

Tolomeo
Per or mi basta ch'abbia garzon sì folle
di carcere la reggia.

(accenna alla guardie)

Costei, che baldanzosa vilipese il rispetto
di maestà regnante, nel giardin del serraglio abbia
per pena il coltivar i fiori.

(piano ad Achilla)

Io per te serbo questa dell'alma tua bella tiranna.

Achilla
Felice me! Õnn on minuga!

Tolomeo
(Quanto costui s'inganna! Kuis petab ta end!)

(parte con seguito)

Scena undicesima
Achilla, Cornelia, Sesto

Recitativo Achilla
Cornelia, in quei tuoi lumi
ta legato il mio cor.
Se all'amor mio giri sereno il ciglio
e i talami concedi,
sarà la madre in libertà col figlio.

Cornelia
Barbaro, una Romana sposa
ad un vil Egizio?

Sesto
A te consorte?
Ah no! pria della morte....

Achilla
Oh là: per regal legge orma si guidi
prigionier nella reggia così audace garzon.

Cornelia
Seguirò anch'io l'amata prole, il caro figlio mio.

Achilla
Tu ferma il piede e pensa
di non trovar pietade acciò che chiedi,
se pietade al mio amor pria non concedi.

Aria di Achilla
Tu sei il cor di questo core,
sei il mio ben, non t'adirar!
Per amor io chiedo amore,
più da te non vo' bramar.
(parte)

Sesto
Madre!

Cornelia
Mia vita! Mu elu!

Sesto
Addio!

(mentre le guardie vogliono condur via Sesto, Cornelia corre a ritenerlo per un braccio)

Cornelia
Dove, dove, inumani, l'anima mia guidate?
Empi, lasciate, che al mio core, al mio bene
io porga almen gli ultimi baci. Ahi pene!

Duetto Cornelia e Sesto
Son nata/o a lagrimar/sospirar,
e il dolce mio conforto
ah, sempre piangerò.
Se il fato ci tradì,
sereno e lieto dì
mai più sperar potrò.


FINE PRIMO ATTO

ATTO SECONDO

Deliziosa selva di cedri con il monte Parnaso nel prospetto,
il quale contiene in se' la reggia della Virtù.

Scena prima
Cleopatra, Nireno

Cleopatra
Eseguisti, oh Niren, quanto t'imposi?

Nireno
Adempito è il comando.

Cleopatra
Giunto è Cesare in corte?

Nireno
Io ve'l condussi,
ed ei già a queste soglie il piè rivolge.

Cleopatra
Ma dimmi: è in pronto la meditata scena?

Nireno
Infra le nubi l'alta regina sfavilla;
ma che far pensi?

Cleopatra
Amore già suggerì all'idea stravagante pensier:
ho già risolto, sotto finte apparenze far prigionier d'amor ch'il cor m'ha tolto.

Nireno
A lui ti scoprirai?

Cleopatra
Non è ancor tempo.

Nireno
Io che far deggio?

Cleopatra
Attendi Cesare qui in disparte;
indi lo guida in questi alberghi, e poi lo guida ancora colà nelle mie stanze e a lui dirai,
che per dargli contezza di quanto dal suo re gli si contende,
pria che tramonti il sol Lidia l'attende.

Scena second
Nireno, Cesare, Cleopatra

Nireno
Da Cleopatra apprenda
chi è seguace d'amor l'astuzie e frodi.

Cesare
Dov'è, Niren, dovl'anima mia?

Nireno
In questo loco in breve verrà Lidia, signor.

(Qui s'ode vaga sinfonia di vari strumenti)

Cesare
Taci!

Nireno
Che fia?

Cesare
Cieli, e qual delle sfere scende armonico suon, che mi rapisce?

Nireno
Avrà di selce il cor chi non languisce.

Cesare
Giulio, che miri?
e quando con abisso di luce scesero i Numi in terra?

Aria di Cleopatra
V'adoro, pupille,
saette d'amore,
le vostre faville
son grate nel sen.
Pietose vi brama
il mesto mio core,
ch'ogn'ora vi chiama
l'amato suo ben.

Cesare
Non ha in cielo il tonante
melodia che pareggi un sì bel canto.
Vola, mio cor, al dolce incanto...

... e come?
Ah! che del mio gioir invido è il Nume!

Nireno
Signor, udisti, e che ti par di Lidia?

Cesare
Virtù cotanta da Lidia possiede?
Ah! Che se già piangente mi saettò tra le armi,
io ben m'aveggio che bellezza sì vaga cantando lega, e lagrimando impiaga.

Nireno
Signor, se amor t'accese, non affligger, no, no; Lidia è cortese.
Anzi, se non tgrave, ella t'attende
nelle sue stanze oror.

Cesare
Lidia mi brama?

Nireno
Ed ella a Cleopatra anche ti scorterà.

Cesare
Guidami tosto in seno al mio tesoro,
acciò che dolce rendo il mio martoro.

Aria Cesare
Se in fiorito ameno prato
l'augellin tra fiori e fronde
si nasconde, fa più grato il suo cantar.
Se così Lidia vezzosa
spiega ancor notti canore,
più graziosa fa ogni core innamorar.


Giardino del serraglio, dove corrisponde quello delle fiere

Scena terza
Cornelia, Achilla

Cornelia
Deh. Piangete, oh mesti lumi,
già per voi non vpiù speme.

Achilla
Bella, non lagrimare!
Canterà il tuo destin le crude tempre.

Cornelia
Chi nacque a sospirar piange per sempre.

Achilla
Un consenso amoroso, che tu presti ad Achilla,
può sottrarti al rigor di servitù.

Cornelia
Olà! Così non mi parlar mai più.

Achilla
Oh dio! ascolta; ove vai?

Cornelia
Fuggo da te per non mirarti mai.

Scena quarta
Cornelia, Achillas, Tolomeo

(mentre Cornelia fugge, incontra Tolomeo,
che la prende per la mano)

Tolomeo
Bella, placa lo sdegno!

Cornelia
Lasciami, iniquo re!

Achilla
Sire, qua mi portai, per ammollir questa crudel, che adoro.

Tolomeo
Fu pietosa a' tuoi detti?

Achilla
Ella mi sprezza ognor, ed io mi moro.

Tolomeo
(Respiro, oh ciel!)
Bella, lo sdegno ammorza!

(tira da parte Achilla)
Amico, e ben?

Achilla
Signor, oggi vedrai Cesare estinto al suolo,
re vendicato, e regnator tu solo.

Tolomeo
Parti, eseguisci, e spera;
vrai in mercede la tua crudel.
(Folle è costui se'l crede).

Aria Achilla
Se a me non sei crudele,
ognor sarà fedele a te questo cor.
Ma se spietata sempre per me
non cangi tempre,aspetta sol rigor!
(parte)

Tolomeo
Bella, cotanto aborri chi ti prega d'amar?

Cornelia
Un traditore degno non è d'amor.

Tolomeo
Tanto rigore? Ma se un re ti bramasse?

Cornelia
Sarei una furia in agitargli il core.

Tolomeo
Possibil che in quel volto
non alberghi pietà?
che in questo seno...

(stende la destra al seno di Cornelia,
che sdegnosa si ritira)

Cornelia
Freni l'anima insanalo stimolo del senso:
pensa che son Cornelia, e son Romana.
(parte)

Tolomeo
Tanto ritrosa a un re? perfida donna!
Forza userò, se non han luogo i prieghi,
e involarti saprò ciò ch'or mi nieghi.

Aria Tolomeo
Sì, spietata, il tuo rigore
sveglia l'odio in questo sen,
Giacché sprezzo questo core,
prova, infida, il mio velen!
(parte)

Scena quinta
Cornelia, poi Sesto

Cornelia
Su, che si tarda?
or che partì il lascivo,
un generoso ardir l'onor mi salvi;
tra le fauci de' mostri mi scaglierò da queste eccelse mura,
cibo sarò di fiere;
non paventa il morir un'alma forte.

Addio Roma, addio Sesto!
Io corro a morte.

Sesto
Ferma! che fai?

Cornelia
Chi mi trattiene il passo?

Sesto
Madre!

Cornelia
Madre? che veggio? Figlio, Sesto, mio core!
Come qui ne venisti!

Sesto
Io, per sottrarti al regnante lascivo
di Niren con la scorta quivi occulto mi trassi.

Cornelia
Troppo è certo il periglio
in cui, figlio, t'esponi.

Sesto
Chi alla vendetta aspira
vita non cura, oh madre.
Sì cadrà Sesto, o cadrà il tiranno.

Scena sesta
Cornelia, Sesto, Nireno

Nireno
Cornelia, infauste nove. Il re m'impone,
che tra le sue dilette io ti conduca.

Cornelia
Oh dio!

Sesto
Numi, che sento?

Nireno
Non vi turbate, no:
unqua sospetto a Tolomeo non fui;
ambi verrete là dove il re tiranno
è in preda alle lascivie;
colà Sesto nascoso in suo potere avrà l'alta vendetta;
egli solo ed inerme far non potrà difesa.

Sesto
Molto, molto ti devo.

Cornelia
Assista il cielo una sì giusta impresa!

Aria Cornelia
Cessa omai di sospirare!
Non è sempre irato il cielo
contro i miseri; suol fare
benché tardi, le vendette.
Il nocchier, s'irato è il mare,
mai non perde la speranza,
onde avvien che la costanza
la salute a lui promette.
(parte con Nireno)

Sesto
Figlio non è, chi vendicar non cura
del genitor lo scempio.
Su dunque alla vendetta ti prepara, alma forte,
e prima di morir altrui dà la morte!

Aria Sesto
L'angue offeso mai riposa,
se il veleno pria non spande
dentro il sangue all'offensor.
Così l'alma mia non osa
di mostrarsi altera e grande,
se non svelle l'empio cor.
(parte)


Luogo di delizie

Scena settima
Cleopatra, Cesare

Cleopatra
Esser qui deve in breve
l'idolo del mio sen, Cesare amato;
ei sa che qui l'attende
Lidia sua, che l'adora;
per discoprir, se porta il sen piagato,
fingerò di dormir, porterò meco,
mascherato nel sonno, Amor chcieco.

Aria Cleopatra
Venere bella, per un istante,
Deh, mi concedi
le grazie tutte
del dio d'amor!
Tu ben prevedi
ch'il mio sembiante
dee far amante
d'un regio cor.
(finge di dormire)

Cesare
Che veggio, oh Numi?
il mio bel sol qui dorme?
Vaga Lidia, adorata,
ah! se di tanto incendio che mi bolle nel seno,
ti penetrasse al cor qualche scintilla,
ben potresti sperar dalla tua sorte
d'essermi forse un dì sposa e consorte.

Cleopatra
Sposa? t'adorerò fino alla morte.

Cesare
Olà!

Cleopatra
Che ti conturbi?

Cesare
Una donzella, serva di Cleopatra a tanto aspirar?

Cleopatra
Cesare, frena l'ire!
Giacché desta m'aborri,
perché m'abbi ad amar, torno a dormire.


Scena ottava
Cesare, Cleopatra, Curio, dopo congiurati

Curio
Cesare, sei tradito.

Cesare
Io tradito.

Cleopatra
Che sento?

Curio
Mentr'io ver le tue stanze,
signor', t'attendo, odo di genti e spade
ripercosso fragor, ed una voce
gridar: Cesare mora, ed improvviso
a te ne volo, ad arrecar l'avviso.

Cesare
Così dunque in Egitto regna la fellonia?
Bella, rimanti; sono infausti per noi cotesti lidi.

Cleopatra
Fermati, non partir, che tu m'uccidi.

Cesare
Lascia, Lidia!

Cleopatra
Che Lidia?
Io volerò al conflitto in tua difesa,
sino agli stessi abissi scenderia Cleopatra.
(ohimè, che dissi?)

Cesare
Cleopatra?

Cleopatra
Sì.

Cesare
Dov'è?

Cleopatra
Cesare, volgi in questo seno, e non altrove,
il lampo di quegli occhi che adoro:
Son Cleopatra,
e non più Lidia in cambio.

Cesare
Sei Cleopatra?

Cleopatra
In breve de' congiurati il temerario ardire
questo aspetto regal farà che cada;
torna al fianco, signor, quella tua spada!
(parte)

Cesare
Curio, a sì strani eventi resto immobile sasso.

Curio
Stupido son.

Cesare
Che udisti mai, cor mio?
Lidia è Cleopatra?
e la spregiasti? Oh dio!

Cleopatra
(che frettolosa ritorna)
Fuggi, Cesare, fuggi!
Dalle regie tue stanze a questa fonte
volano i congiurati.

Cesare
Come! nemmen Cleopatra
valse a frenar sì perfido ardimento?

Cleopatra
La porpora reale scudo non è bastante al tradimento.

Cesare
Vengano pure, ho core.
Cesar non seppe mai che sia timore.

Cleopatra
Oh dio! tu il mio cor mi struggi;
salvati, o mio bel sol! Cesare, fuggi!

Aria Cesare
Al lampo dell'armi
quest'alma guerriera vendetta farà.
Non fia che disarmi
la destra guerriera che forza le dà.
(parte con Curio)

Coro di Congiurati
Mora Cesare, mora!

Cleopatra
Che sento? Oh dio! Morrà Cleopatra ancora.
Anima vil, che parli mai? Deh taci!
Avrò, per vendicarmi, in bellicosa parte, di Bellona in sembianza
un cor di Marte.
Intanto, oh Numi, voi che il ciel reggete,
difendete il mio bene!
Ch'egli è del seno mio conforto e speme.

Aria Cleopatra
Se pietà di me non senti,
giusto ciel, io morirò.
Tu da pace a' miei tormenti,
o quest'alma spirerò.

Scena nona
Tolomeo circondato dalle sue favorite,
Cornelia, Sesto

Aria Tolomeo
Belle dee di questo core,
voi portate il ciel nel volto,
non ha il ciel più bel splendore
di quel ch'avete in doppie stelle accolto.

Recitativo Tolomeo
Questo è luogo di pace,
onde il ferro depongo,
che inutile ornamento
ora è questo in amor fiero stromento.

Cornelia
Numi! che fia di me?)

Tolomeo
Ma qui Cornelia?
Questo candido lin tu prendi in segno,
secondo il mio costume,
di colei che destino
al regio letto, alle notturne piume.

Sesto
(Ora è il tempo, oh mia destra!
il proprio ferro che uccise il genitore, l'empio trafigga).

Scena decima
I detti, Achilla

Achilla
Sire, prendi!

Tolomeo
Che fia?

Sesto
Stelle crudeli!

Achilla
Arma la man che non è tempo, o Sire,
di star fra vezzi in amorosa parte;
queste Veneri lascia, e vola a Marte!

Tolomeo
Qual nemica la fortuna...

Achilla
Mentre io cerco di Cesare la strage,
s'avventa egli fra i nostri,
ma il numero di molti
alla virtù d'un solo al fin prevale;
fugge con Curio,e da balcon sublime
si scaglia d'improvviso in mezzo al porto,
ed io miro in un punto Curio sommerso,
e Cesare già morto

Cornelia
(Cesare morto?)

Sesto
(Oh Numi!)

Achilla
Or Cleopatra vola al campo romano,
e delle trombe ai bellicosi carmi,
di Cesare in vedetta, corre co' suoi
contro il tuo campo all'armi.

Tolomeo
D'una femmina imbelle non pavento i furori.

Achilla
A te sol resta che in premio di tant'opra
in isposa costei tu mi conceda.

Tolomeo
Temerario! Beltà che non ha pari
d'un tradimento in guiderdon pretendi?

Achilla
Sire...

Tolomeo
Ammutisci e parti!
Son re, e saprò premiarti.

Achilla
Il mio servir questa mercé riceve?

Tolomeo
Olà!

Achilla
A chi fede non ha, fe' non si deve.
(parte)

Tolomeo
Ciascuna si ritiri;
dopo breve soggiorno vittorioso fra voi farò ritorno.
(parte con le favorite)

Scena undicesima
Sesto, Cornelia

Sesto
Ecco in tutto perduta
la speme di vendetta!
Ferro, inerme ti vedo;
io per non più soffrir morte a te chiedo.

(tira la spada per uccidersi)

Cornelia
Fermo? che fai? se perverso il destino
fè vano il colpo, invan disperi, oh Sesto.

Sesto
Or che Cesare è estinto
che più sperar possiamo?

Cornelia
Animo, ardire!
Niren già t'apre il passo; al campo vanni;
colà tu rivedrai l'empio tiranno,
e a lui fa poi mirar con alma forte,
che incontrar sai, non paventar la morte.
(parte)

Sesto
Seguirò tanto con ignoto passo
ogn'orma del tiranno,
finché nel suo periglio
farò che cada esangue
del padre l'uccisor per man del figlio.

Aria Sesto
L'aure che spira tiranno e fiero
egli non merta di respirar.
Mi sveglia all'ira quel cor severo,
sua morte solo mi può placar.

FINE ATTO SECONDO

ATTO TERZO

Scena prima
Achilla con seguito di soldati

Achilla
In tal' modi si premia
il mio lungo servir, la fede mia?
Barbaro re! ti pentirai fra breve
d'avermi offeso.
Andiamo, prodi campioni, e a Cleopatra avanti
offriam le nostre insegne, offriamle il core.

Aria Achilla
Dal fulgor di questa spade vo' che cada
umiliato un empio cor.
Già non dee soffrir l'offese
che difese il suo regno col valor.
(parte)

Scena seconda
Tolomeo, Cleopatra, soldati di Cleopatra,
soldati e guardie di Tolomeo

(Al suono d'una bellica sinfonia segue la battaglia tra soldati di Cleopatra e di Tolomeo, e questi ultimi hanno la vittoria; finita la sinfonia, entra Tolomeo con Cleopatra prigioniera)

Tolomeo
Vinta cadesti al balenar di questo
mio fulmine reale.

Cleopatra
Tolomeo non mi vinse;
mi tradì quella cieca,
che, tiran, ti protegge,
senz'onor, senza fede, e senza legge.

Tolomeo
Olà!
sì baldanzosa del vincitor al riverito aspetto?
S'incateni costei.

(Una guardia incatena Cleopatra)

Cleopatra
Empio crudel! ti puniranno gli dèi.

Tolomeo
Costei, che per germano aborro e sdegno,
si conduca alla reggia; io colà voglio
che, ad onta del suo ardire,
genuflessa m'adori a piè del soglio.

Aria di Tolomeo
Domerò la tua fierezza
ch'il mio trono aborre e sprezza,
e umiliata ti vedrò.
Tu qual Icaro ribelle
sormontar brami le stelle,
ma quell'ali io ti tarperò.
(parte con i soldati)

Scena terza
Cleopatra, con guardie

Cleopatra
E pur così in un giorno
perdo fasti e grandezze?
Ahi fato rio!
Cesare, il mio bel nume, è forse estinto;
Cornelia e Sesto inermi son, né sanno darmi soccorso. O dio!
Non resta alcuna speme al viver mio.

Aria Cleopatra
Piangerò la sorte mia,
sì crudele e tanto ria,
finché vita in petto avrò.
Ma poi morta d'ogn'intorno
il tiranno e notte e giorno
fatta spettro agiterò.
(parte con le guardie)

Scena quarta
Cesare, Achilla, Sesto, Nireno

(Giulio Cesare, da una parte, poi Sesto dall'altra con Nireno, ed Achilla, steso sul margine del porto mortalmente ferito)

Arioso Cesare
Dall'ondoso periglio
salvo mi porta al lido
il mio propizio fato.
Qui la celeste Parca
non tronca ancor lo stame alla mia vita!
Ma dove andrò? e chi mi porge aita?
Ove son le mie schiere?
Ove son le legioni, che a tante mie vittorie il varco apriro?
Solo in queste erme arene
al monarca del mondo errar conviene?

Aria Cesare
Aure, deh, per pietà
spirate al petto mio,
per dar conforto, oh dio!
al mio dolor.
Dite, dov'è, che fa l'idol del mio sen,
l'amato e dolce ben di questo cor.
Ma d'ogni intorno i' veggio
sparse d'arme e d'estinti
l'infortunate arene,
segno d'infausto annunzio al fin sarà.

(Entrano Sesto e Nireno,
in veste bellica e con visiera chiusa)

Sesto
Cerco invan Tolomeo per vendicarmi,
e il mio destino spietato a me l'asconde.

Achilla
Hai vinto, oh fato!

Sesto
Quai tronche voci?

Achilla
Avete vinto, oh stelle!

Cesare
(Due guerrieri? in disparte
de' loro accenti il suono
udir io voglio, e penetrar chi sono. )

Nireno
E' questi Achilla, in mezzo al sen piagato.

Cesare
(Achilla è il moribondo?)

Nireno
Amico, amico!

Achilla
Oh cavalier ignoto,
che con voci d'amico
articoli il mio nome,
deh, se dia mai che ti conceda il fato
di favellar un giorno
alla bella Cornelia, al sol di Roma,
digli che quell'Achilla,
che consigliò di Pompeo la morte....

Sesto
(Ah, scellerato! )

Cesare
(Ah, iniquo!)

Achilla
Che per averla in moglie,
contro Cesare ordì l'alta congiura...

Sesto
(Ah, traditor!)

Cesare
(Fellone!)

Achilla
Sol per cagion di vendicarsi un giorno
contro il re Tolomeo
giunse in tal notte a spirar l'alma in guerra.
Questo sigil tu prendi;
nel più vicino speco
centro armati guerrieri
a questo segno ad ubbidir son pronti;
con questi puoi per sotterranea via
penetrar nella reggia, e in breve d'ora
torre all'empio Cornelia,
e insieme far che vendicato io mora.
(dà il sigillo a Sesto e spira)

Nireno
Spirò l'alma il fellon.

Sesto
Tu scaglia intanto il cadavere indegno
del traditor nell'onde.

Scena quinta
Cesare, Sesto, Nireno

Cesare
Lascia questo sigillo.

Sesto
Oh dèi!

Cesare
Che veggio!

Sesto
Signor!

Cesare
Tu Sesto?

Sesto
E come vivo, Cesare, e illeso
ti sottrasti alla Parca?

Cesare
Io fra l'onde nuotando al lido giunsi
non ti turbar; mi porterò alla reggia,
e m'aprirò con tal sigil l'ingresso.
Teco Niren mi siegua:
o che torrò alla sorte Cornelia
e Cleopatra, o avrò la morte.

Aria Cesare
Quel torrente, che cade dal monte,
tutto atterra ch'incontro lo sta.
Tale anch'io, a chi oppone la fonte,
dal mio brando atterrato sarà.

Scena sesta
Sesto, Nireno

Sesto
Tutto lice sperar, Cesare vive.

Nireno
Segui, oh Sesto, i suoi passi.

Sesto
Achilla estinto?
or sì che il ciel comincia
a far le mie vendette,
sì, sì, mi dice il core
che mio sarà il desiato onore.

Aria Sesto
La giustizia ha già sull'arco
pronto strale alla vendetta,
per punire un traditor.
Quanto è tarda la saetta,
tanto più crudele aspetta
la sua pena un empio cor.
(parte con Nireno)

Appartamento di Cleopatra

Scena settima
Cleopatra con guardie, damigelle egizie,
Cesare con soldati

Cleopatra
Voi che mie fide ancelle un tempo foste,
or lagrimate invan, più mie non siete.
Il barbaro germano
che mi privò del regno,
a me vi toglie, e a me torrà la vita.
(S'ode strepito d'armi nella scena)
Ma qual strepito d'armi?
Ah sì! più mie non siete,
spirar l'alma Cleopatra or or vedrete.

Cesare
Forzai l'ingresso a tua salvezza, oh cara!

Cleopatra
Cesare o un'ombra sei?

Cesare
Olà, partite ormai, empi ministri
Cesare così vuol, pronti ubbidite!

Cleopatra
Ah! ben ti riconosco,
amato mio tesoro, al valor del tuo braccio!
Ombra, no, tu non sei, Cesare amato.

Cesare
Cara, ti stringo al seno;
Ha cangiato vicende il nostro fato.

Cleopatra
Come salvo ti vedo?

Cesare
Tempo avrò di svelarti
ogni ascosa cagion del viver mio.
Libera sei, vanne fra tanto al porto,
e le disperse schiere in un raduna;
colà mi rivedrai;
Marte mi chiama all'impresa
total di questo suolo.
Per conquistar, non che l'Egitto, un mondo,
basta l'ardir di questo petto solo.
(parte con i soldati)

Aria Cleopatra
Da tempeste il legno infranto,
se poi salvo giunge in porto,
non sa più che desiar.
Così il cor tra pene e pianto,
or che trova il suo conforto,
torna l'anima a bear.

Cambiamento Sala reggia di Tolomeo

Scena ottava
Tolomeo, Cornelia

Tolomeo
Cornelia, è tempo omai
che tu doni pietade a un re che langue.

Cornelia
Speri invano mercede.
Come obliar poss'io
l'estinto mio consorte ?

Tolomeo
Altro ten'offre il regnator d'Egitto;
Cara, al mio sen ti stringo...

Cornelia
Scostati, indegno, e pensa
che Cornelia è Romana.

Tolomeo
Non ho più da temer;
Cesare estinto,
Cleopatra umiliata, or non ascolto
che il mio proprio volere.

Cornelia
Se alcun non temi,
temi pur questo ferro,
che a me sola s'aspetta
far del morto consorte or la vendetta!

Scena nona
Tolomeo, Cornelia, Sesto

(Mentre Cornelia corre alla vita di Tolomeo,
sopraggiunge Sesto con spada nuda in mano)

Sesto
T'arresta, o genitrice! a me, oh tiranno!

Tolomeo
Io son tradito, oh Numi!

Sesto
Sappi, perfido mostro, e per tua pena:
Salvo i Numi serbar' dai tradimenti
Cesare invitto, e Cleopatra ei sciolse
dall'ingiuste catene; ei qui sen' viene;
io lo precorro, e questo
chiede quel sangue chdovuto a Sesto.

Tolomeo
Del folle ardir ti pentirai ben presto.

(Si battono, e Tolomeo vien ferito,
e cade morto in scena)

Cornelia
Or ti riconosco,
figlio del gran Pompeo, e al sen ti stringo.

Sesto
Giace il tiranno estinto;
or padre sì, tu benché vinto, hai vinto.
(parte)

Aria Cornelia
Non ha più che temere
quest'alma vendicata,
or sì beata, comincio a respirar.
Or vo' tutto in godere
si cangi il mio tormento,
chvano ogni lamento,
se il ciel mi fa sperar.
(parte)

Porto di Alessandria

Scena ultima
Cesare, Cleopatra, Nireno, Sesto, Cornelia,
Curio, seguito di Romani e di Egizii, un paggio

(Cesare, Cleopatra e seguito con trombe e timpani.
Finita la sinfonia entrano Curio e Nireno e poi Sesto e Cornelia,
con un paggio che porta lo scettro e la corona di Tolomeo)

Nireno
Qui Curio vincitor, qui tuo l'Egitto;
in questo ondoso piano
Cesare ognun acclama
Signor del mondo e imperator romano.

Cesare
Del suo fido servir premio condegno avrà Nireno;
Curio, già del tuo forte braccio
si conosce il valor.
Ma qui Cornelia?

Sesto
Signor, ecco a' tuoi piedi
e di Cornelia e di Pompeo il figlio;
egli la grande offesa
del tradimento enorme
vendicò con suo brando,
e tolse a Tolomeo l'alma col sangue.

Cesare
E morì Tolomeo?

Cornelia
Se Sesto in mia difesa
pronto non accorrea,
di Cornelia l'onor era in periglio.

Cesare
La vendetta del padre
è ben dovuta al figlio;
Sorgi, Sesto,
ed amico al sen t'accolgo.
Sesto
Ogni affetto di fede in te rivolgo.
(si abbracciano)

Cornelia
Dell'estinto tiranno
ecco i segni reali, a te li porgo.

Cesare
Bellissima Cleopatra,
quel diadema che miri, a te s'aspetta;
io te ne cingo il crine;
Regina dell'Egitto
darai norma alle genti,
e legge al trono.

Cleopatra
Cesare, questo regno è sol tuo dono,
tributaria regina
Imperator t'adorerò di Roma.

Cesare
(Amor, chi vide mai più bella chioma?)

Cleopatra
Caro!

Cesare
Bella!

Duetto Cleopatra e Cesare
Più amabile beltà
mai non si troverà del tuo bel volto.
In te/In me non splenderà Sinus/
né amor né fedeltà
da te/da me disciolto.

Cesare
Goda pur or l'Egitto
in più tranquillo stato
la prima libertà. Cesare brama,
dall'uno all'altro polo
ch'il gran nome roman spanda la fama.

Seguito
Ritorni omai nel nostro core
la bella gioia ed il piacer;
sgombrato è il sen d'ogni dolor,
ciascun ritorni ora a goder.

Cleopatra e Cesare
Un bel contento il sen già si prepara,
se tu sarai costante ognor per me;
così sortì dal cor la doglia amara,
e sol vi resta amor, costanze e fè.

Seguito
Ritorni ormai nel nostro core
la bella gioia ed il piacer;
sgombrato è il sen d'ogni dolore,
ciascun ritorni ora a goder.

FINE DELLOPERA