LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Jago monoloog Credo in un Dio crudel
Usun julma jumalat
eelmine järgmine

2. vaatus, 2. stseen
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Arrigo Boito
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest Otello

Otello crede alle calunnie di Jago deluso nella carriera,
e uccide Desdemona.
Alla fine apprende il vero e succide.

Jago tutto solo nella sala del castello

Credo in un Dio crudel che mha creato
simile a sé, e che nellira io nomo.
Dalla viltà dun germe o dun atomo
vile son nato.
Son scellerato
Perché son uomo,
e sento il fango originario in me.
Sì! Quest’è la mia fe’!
Credo con fermo cuor, siccome crede
la vedovella al tempio
che il mal chio penso e che da me procede
per mio destino adempio.
Credo che il giusto è un istrion beffardo
e nel viso e nel cuor
che tutto è in lui bugiardo:
lagrima, bacio, sguardo,
sacrificio ed onor.
E credo luom gioco diniqua sorte
dal germe della culla
al verme dellavel
Vien dopo tanta irrision la Morte.
E poi? – La Morte è il Nulla
E vecchia fola il Ciel.
Otello usub karjääris pettunud Jago laimu
ja tapab armukadedusest oma kaasa Desdemona.
Kui selgub tõde, surmab Otello ka enda.

Jago on üksi lossisaalis.

Usun julma jumalat, kes on mind loonud
endasarnasena, teda vihahoos ma kutsun.
Ühest nurjatust seemnest või aatomist
alatuna olen sündinud.
Olen kurjategija,
sest olen mees,
kes tunneb endas kandvat räpast alget.
Jah, see on mu usk!
Usun täie meelega, nagu usub
lesknaine templis,
et see halb, millest mõtlen ja mis minust johtub,
täidab mu enda saatuse.
Usun, et õiglus on kui irvitav kloun,
sest näol ja südames
on temas kõik võlts ja valelik:
nutupisarad, suudlused, pilgud,
ohvrimeelsus ja au.
Ja usun, et inimene on alatu
saatuse mängukann
seemnest hauani.
Kogu elu naeruväärset mõnitust kroonib Surm.
Ja siis? Surm on Mittemiski.
Ja Taevas vaid ürgvana kiim.