La ragion di Stato ha fatto sposare a Filippo II la fidanzata del principe suo figlio.
Don Carlo deve essere condannato a morte.
Filippo nel gabinetto immenso del re a Madride. E l’alba.
Ella giammai m’amò!...
No, quel cor chiuso è a me,
amor per me non ha!...
Io la rivedo ancor contemplar triste in volto
il mio crin bianco il dì che qui di Francia venne.
No, amor per me non ha!...
Ove son?... Quei doppier
presso a finir!... L’aurora imbianca il mio veron!
Già spunta il dì! Passar veggo i miei giorni lenti!
Il sonno, oh Dio! Sparì da’ miei occhi languenti!
Dormirò sol nel manto mio regal
quando la mia giornata è giunta a sera;
dormirò sol sotto la volta nera
là, nell’avello dell’Escurial.
Ah! Se il serto regal a me desse il poter
di leggere nei cor, che Dio sol può veder!...
Se dorme il prence, veglia il traditore;
il serto perde il Re, il consorte l’onore.
Dormirò sol nel manto mio regal
quando la mia giornata è giunta a sera;
dormirò sol sotto la volta nera
là, nell’avello dell’Escurial.’
|
Riigi huvide tõttu on kuningas Felipe II abiellunud oma poja kihlatuga.
Don Carlos peab valima surma.
Koidik. Kuningas Felipe II Madridis oma hiiglasuures kabinetis.
Ta pole mind eales armastanud!...
Ei, see süda mulle on suletud,
Minu jaoks pole tal armutundeid!...
Näen Elisabettat vaatamas kurvalt
mu halli pead päeval, mil tuli siia Prantsusmaalt.
Ei, minu jaoks pole tal armutundeid!...
Kus olen ma?... Need küünlad
on juba kustumas!... Koidik kuldab mu rõdu!
Juba alanud on päev! Näen aeglaselt möödumas elupäevi!
Uni, oh Jumal, on kadund mu närtsinud silmist!
Magan üksinduses kuningliku mantoo varjus,
kui mu elupäev jõuab õhtusse;
magan üksinduses tumeda võlvi all,
seal, Escuriali palee rüpes.
Ah, kui kuninga valitsuskepp annaks mulle väe
lugeda südameist seda, mida ainult Jumal näeb!...
Kui magab prints, on ärkvel reetur,
kaotab kuningas skeptri, kaasalt röövitakse au.
Magan üksinduses kuninglikus mantoos,
kui mu elupäev jõuab õhtusse;
magan üksinduses musta võlvi varjus
seal, Escoriali palee rüpes.
|
|