Cortigiana di lusso Violetta finalmente ama davvero,
ma deve sacrificarsi per la famiglia dell’amato Alfredo.
Violetta muore di tisi, circondata dagli amici. Arriva anche Alfredo.
Salotto in casa di Violetta.
E strano!... è strano... in core
scolpiti ho quegli accenti!
Saria per me sventura un serio amore?
Che risolvi, o turbata anima mia?
Null’uomo ancora t’accendeva... oh, gioia
ch’io non conobbi, essere amata amando!...
E sdegnarla poss’io
per l’aride follie del viver mio?
Ah, fors’è lui che l’anima
solinga ne’ tumulti
godea sovente pingere
de’ suoi colori occulti!...
Lui che modesto e vigile
all’egre soglie ascese,
E nuova febbre accese,
destandomi all’amor.
A quell’amor ch’è palpito
dell’universo intero,
misterioso, altero,
croce e delizia al cor.
A me fanciulla, un candido
e trepido desire
quest’effigiò dolcissimo
signor dell’avvenire,
quando ne’ cieli il raggio
di sua beltà vedea,
e tutta me pascea
di quel divino error.
Sentia che amore è palpito
dell’universo intero,
misterioso, altero,
croce e delizia al cor
Follie!... Follie!... delirio vano è questo!...
Povera donna, sola,
abbandonata in questo
popoloso deserto
che appellano Parigi,
che spero or più?... Che far degg’io?
Gioire, di voluttà nei vortici perire.
Sempre libera degg’io
folleggiar di gioia in gioia,
vo’ che scorra il viver mio
pei sentieri del piacer.
Nasca il giorno, o il giorno muoia,
sempre lieta ne’ ritrovi
a diletti sempre nuovi
dee volare il mio pensier.
|
Särav kurtisaan Violetta on esmakordselt tõeliselt armunud ja armastatud,
aga ta peab ohverdama oma tunde Alfredo perekonna pärast.
Violetta sureb, ta ümber on sõbrad. Saabub ka Alfredo.
Violetta oma salongis Pariisis
Imelik... imelik... mu hinge
tungisid ta sõnad!
Kas saab tõsisest tundest mu õnnetus?
Mida otsustad, mu häiritud süda?
Ükski mees pole sind sütitanud... oh, ei seda rõõmu
polegi tundnud, et oled armas ja armastad ise!...
Kas saab siis põlata kõike
mineviku meeletute kirgede pärast?
Võib olla ongi see tema,
keda üksildane hing piinatult
on maalinud unelmates
saatuslike värvidega!
Tema, nii häbelik ja tundlik,
astunud üle mu kurbuse läve
uue kirelõõma süütas,
kinkides mulle armastuse.
Sellise armastuse, mis on
kui universumi tukse,
nii müstiline, ülim on see
kui südame rist ja roos.
Neiupõlves oli mul
südamesoov puhas
ja õhinat täis,
selle kustutas isand tulevik.
Kui nüüd taevakiirt nägin
kauniduses säramas,
sai kogu mu olemus palsamit
sellest jumalikust eksitusest...
Tundsin, et armastus on
kogu universumi tukse,
nii müstiline, ülim on see
kui südame rist ja rõõm.
Hullus!... Hullus!... asjatu pete on kõik!...
Vaene naine üksinda,
mahajäetud on siin
rahvarikkas kõrbes,
mille nimeks Pariis.
Mida enamat loodan? Mida tegema pean?
Rõõme nautida võin, hukkuda ihakeeristes.
Ikka ja alati vabana pean
meeletuis rõõmudes keerlema,
tahan, et elu kulgema peaks
naudingumõnude seas.
Tõusku päev või loojugu ta,
rõõmuallikais end kosutan,
uute naudingute otsinguil
mu meel ja mõte lendab.
|
|