LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Don Basilio aaria La calunnia
Laimujutt
eelmine järgmine

1. vaatus, 8. stseen
Muusika autor Gioachino Rossini
Sõnade autor Cesare Sterbini
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest Il barbiere di Siviglia

Don Basilio nella casa di don Bartolo.

La calunnia è un venticello,
unauretta assai gentile
che insensibile, sottile,
leggermente, dolcemente,
incomincia a sussurrar.

Piano, piano, terra terra,
sottovoce sibilando,
va scorrendo, va ronzando;
nelle orecchie della gente
sintroduce destramente,
e le teste ed i cervelli
fa stordire e fa gonfiar.

Dalla bocca fuori uscendo
lo schiamazzo va crescendo;
prende forza a poco a poco,
vola già di loco in loco,
sembra il tuono, la tempesta
che nel sen della foresta
va fischiando, brontolando
e ti fa dorror gelar.

Alla fin trabocca e scoppia,
si propaga, si raddoppia
e produce unesplosione
come un colpo di cannone,
un tremuoto, un temporale,
un tumulto generale,
che fa laria rimbombar.

E il meschino calunniato,
avvilito, calpestato,
sotto il pubblico flagello
per gran sorte va a crepar.
Don Basilio aaria. Don Bartolo maja.

Laimujutt on tuuleke,
mõnus õhuliikumine,
märkamatult, õrnalt ta
kergelt tasa-tasa
hakkab sahisema.

Tasapisi, paigast paika
poolel häälel, sosiskledes
liigub ta ja kobrutab;
inimeste kõrvadesse
siseneb ta osavalt,
palju päid ning ajusid
keerab segi, paisutab.

Suust ta välja voolab
lärmiga, mis kohe paisub,
tasahaaval kogub jõudu,
lendab paigast paika,
sarnanedes piksele,
mis metsa põues sügavas
vuhiseb ja kõmiseb,
õudusest sind tarretab.

Lõpuks vallapääsnult plahvatab,
laialt lõugab, topeltjõuga tümitab,
mürtsumürina tekitab,
mis nagu kahurikõu
või maavärin või pikselöök,
või üleüldine möll ja kaos,
paneb kõmisema õhud.

Aga vaesel laimatud vennikesel,
kes alandet ja põrmustet
avaliku piitsa peksust,
jääb vaid üle heita hinge.