LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Brünnhildes Schlussgesang
Brünnhilde lõpumonoloog
eelmine järgmine


Muusika autor Richard Wagner
Sõnade autor Richard Wagner
Tõlge Heli Mattisen
Teose kataloogi- või oopusenumber: WWV86D
Tervikteosest Götterdämmerung

Starke Scheite
schichtet mir dort
am Rande des Rheins zuhauf!
Hoch und hell
lodre die Glut,
die den edlen Leib
des hehresten Helden verzehrt.
Sein Roß führet daher,
daß mit mir dem Recken es folge:
denn des Helden heiligste
Ehre zu teilen,
verlangt mein eigener Leib.
Vollbringt Brünnhildes Wunsch!

Wie Sonne lauter
strahlt mir sein Licht:
der Reinste war er,
der mich verriet,
Die Gattin trügend,
treu dem Freunde, –
von der eignen Trauten
einzig ihm teuer
schied er sich durch sein Schwert.
Echter als er
schwur keiner Eide;
treuer als er
hielt keiner Verträge;
lautrer als er
liebte kein andrer:
und doch, alle Eide,
alle Verträge,
die treueste Liebe
trog keiner wie er! –
Wißt ihr, wie das ward?

O ihr, der Eide
heilige Hüter!
Lenkt euren Blick
auf mein blühendes Leid:
erschaut eure ewige Schuld!
Meine Klage hör’,
du hehrster Gott!
Durch seine tapferste Tat,
dir so tauglich erwünscht,
weihtest du den,
der sie gewirkt,
dem Fluche, dem du verfieles:
mich mußte
der Reinste verraten,
daß wissend würde ein Weib!
Weiß ich nun, was dir frommt? –
Alles, alles,
alles weiß ich,
alles ward mir nun frei!
Auch deine Raben
hörich rauschen;
mit bang ersehnter Botschaft
sendich die beiden nun heim.
Ruhe, ruhe, du Gott! –

Mein Erbe nun
nehmich zu eigen.
Verfluchter Reif!
Furchtbarer Ring!
Dein Gold fassich
und gebes nun fort.
Der Wassertiefe
weise Schwestern,
des Rheines schwimmende Töchter,
euch dankich redlichen Rat.
Was ihr begehrt,
ich gebes euch:
au, meiner Asches
nehmt es zu eigen!
Das Feuer, das mich verbrennt,
reinge vom Fluche den Ring!
Ihr in der Flut
löset ihn auf,
und lauter bewahrt
das lichte Gold,
das euch zum Unheil geraubt.

Fliegt heim, ihr Raben!
Raunt es eurem Herren,
was hier am Rhein ihr gehört!
An Brünnhildes Felsen fahrt vorbei!
Der dort noch lodert,
weiset Loge nach Walhall!
Denn der Götter Ende dämmert nun auf.
So werfich den Brand
in Walhalls prangende Burg.

Grane, mein Roß! Sei mir gegrüßt!
Weißt du auch, mein Freund,
wohin ich dich führe?
Im Feuer leuchtend, liegt dort dein Herr,
Siegfried, mein seliger Held.
Dem Freunde zu folgen wieherst du freudig?
Lockt dich zu ihm die lachende Lohe?
Fühlmeine Brust auch, wie sie entbrennt,
helles Feuer das Herz mir erfaßt,
ihn zu umschlingen, umschlossen von ihm,
in mächtigster Minne, vermählt ihm zu sein!
Heiajoho! Grane! Grüß’ deinen Herren!

Siegfried! Siegfried! Sieh!
Selig grüßt dich dein Weib!
Tugevaid halge
laduge seal
Reini äärde kuhja!
Kõrgele ja eredalt
leegitsegu tuli,
mis õilsaima sangari
väärika keha neelab.
Tooge siia tema ratsu,
et see koos minuga sangarile järgneks:
sest sangari kõige pühamat
au tahab jagada
minu enda keha.
Täitke Brünnhilde soov!

Nagu ere päike
nii kiirgab mulle tema valgus:
ta oli kõige vooruslikum,
kes mind reetis,
pettes abikaasat,
jäädes truuks sõbrale, –
oma armsamast,
ainsana talle kallis
lahkus ta oma mõõga läbi.
Ausamalt kui tema
ei vandunud keegi vannet;
truumalt kui tema
ei pidanud keegi leppeid;
puhtamalt kui tema
ei armastanud keegi teine:
ja ometi, kõik vanded,
kõik lepingud,
kõige truuma armastuse
pettis keegi nagu tema! –
Kas te teate, kuidas see juhtus?

Oo, teie, vannete
pühad valvurid!
Pöörake oma pilk
mu lõõmavale valule:
vaadake oma igavest süüd!
Kuula mu kaebust,
sa kõrgeim jumal!
Oma vapraima teo läbi,
mis oli sulle nii meelepärane,
määrasid sa mehele,
kes selle sooritas,
needuse, millesse sa langesid:
mind pidi
kõige õilsam reetma,
et naine sellest teada saaks!
Kas ma tean nüüd, mis on su meele järele?
Kõike, kõike,
kõike tean ma,
kõik sai mulle nüüd selgeks!
Sinu kaarnaidki
kuulen ma kisamas;
ärevalt oodatud sõnumiga
saadan ma nad nüüd koju.
Puhka, puhka, oo jumal! –

Minu pärandi
võtan nüüd omaks.
Neetud rõngas!
Kohutav sõrmus!
Su kulla haaran
ja annan selle nüüd ära.
Veesügavuste
targad õed,
Reini voogude tütred,
tänan teid ausa nõu eest.
Mida te ihkate,
ma annan teile:
võtke minu tuhast
see enda omaks!
Tuli, mis mind põletab,
puhastagu sõrmus needusest!
Jõe voogudes
lahustage see ära,
ja puhtalt hoidke
eredat kulda,
mis teile õnnetust tõi.

Lennake koju, kaarnad!
Andke teada oma isandale,
mida siin Rheini ääres kuulsite!
Mööduge Brünnhilde kaljust!
Ikka veel leekides,
juhib see Loget Valhallasse!
Sest lõppemas on jumalate aeg.
Nii süütan ma põlema
Valhalla hiilgava kindluse.

Grane, mu ratsu! Tervitan sind!
Kas sa ka tead, mu sõber,
kuhu su endaga viin?
Leekide säras seal lamab su isand,
Siegfried, mu õilis sangar.
Sõbrale järgnedes hirnud sa rõõmsalt?
Kas peibutavad sind naerused leegid?
Tunne ka kuidas mu rind võtab tuld,
eredalt leekima lööb minu süda,
emmates armsamat, armsama haardes,
heita hunnitus lembuses temaga ühte!
Nõõ! Grane! Tervita oma isandat!

Siegfried! Siegfried! Vaata!
Õndsalt tervitab sind sinu kaasa!