LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Aufbruch der Jugend 
Nooruse võidukäik
eelmine järgmine


Muusika autor Paul Hindemith
Sõnade autor Ernst Wilhelm Lotz
Tõlge Heli Mattisen
Teose kataloogi- või oopusenumber: op9
Tervikteosest 3 Gesänge

Die flammenden Gärten des Sommers, Winde, tief und voll Samen,
Wolken, dunkel gebogen, und Häuser, zerschnitten vom Licht.
Müdigkeiten, die aus verwüsteten Nächten über uns kamen,
Köstlich gepflegte, verwelkten wie Blumen, die man sich bricht.

Also zu neuen Tagen erstarkt wir spannen die Arme,
Unbegreiflichen Lachens erschüttert, wie Kraft, die sich staut,
Wie Truppenkolonnen, unruhig nach Ruf der Alarme,
Wenn hoch und erwartet der Tag überm Osten blaut.

Grell wehen die Fahnen, wir haben uns heftig entschlossen,
Ein Stoß ging durch uns, Not schrie, wir rollen geschwellt,
Wie Sturmflut haben wir uns in die Straßen der Städte ergossen
Und spülen vorüber die Trümmer zerborstener Welt.

Wir fegen die Macht und stürzen die Throne der Alten,
Vermoderte Kronen bieten wir lachend zu Kauf.
Wir haben die Türen zu wimmernden Kasematten zerspalten
Und stoßen die Tore verruchter Gefängnisse auf.

Nun kommen die Scharen Verbannter, sie strammen die Rücken,
Wir pflanzen Waffen in ihre Hand, die sich fürchterlich krampft,
Von roten Tribünen lodert erzürntes Entzücken,
Und türmt Barrikaden, von glühenden Rufen umdampft.

Beglänzt von Morgen, wir sind die verheißnen Erhellten,
Von jungen Messiaskronen das Haupthaar umzackt,
Aus unsern Stirnen springen leuchtende, neue Welten,
Erfüllung und Künftiges, Tage, sturmüberflaggt!
Helklevad suvised aiad, tuuled, mis seemneid on täis,
pilved, mis tumedalt kaardus, ja majade valgusehelk.
Väsimus tühjadest öödest, mis vallanud meid,
hoolega hoitud, nüüd närtsinud on nagu nopitud nelk.

Uute päevade poole nüüd sirutame tugevad käed,
arutust naerust vappudes, nagu jõud, mis tulvil rammu,
nagu väekolonn, mis pasunaid kuuldes end teele seab,
kui kaua oodatud päev lõpuks idakaarest saabub.

Nii eredalt lehvivad lipud, me otsus on vankumatu,
meid läbistas sööst, me jõud pääses valla,
me linnade tänavaid läbime mässava tormihooga,
ja puhastustööd teeme rusudes maailma kallal.

Võim vangub me jõu ees ja troonidelt tõukame vanad,
Kõik kõdused kroonid me rõõmuga pakume müügiks.
On lõhutud vangikongide uksed, tee vabadusse on valla,
ja maatasa teeme ka süngete vanglate müürid.

Nüüd tulevad pagulashordid, nad seljad on löönud sirgu,
ka koletu pingega kramplikult relvi on hoidmas käed,
tribüünidel punastel vihane vaimustus virgub,
ja leegina levib, kui barrikaade kuhjavad väed.

Meid hommikukuld on pärjanud, me oleme valguse toojad,
kel noore Messiase kroon kaunistamas pead,
me laubal ilmutamas end on uue ilma loojad,
mis tehtud, tulemas, kõik möllus puhastunud päevad head.