ERSTER TEIL
1. Einleitung
Raphael
Im Anfange schuf Gott Himmel und Erde,
und die Erde war ohne Form und leer,
und Finsternis war auf der Fläche der Tiefe.
Chor
Und der Geist Gottes
schwebte auf der Fläche der Wasser,
und Gott sprach: Es werde Licht!
und es ward Licht.
Uriel
Und Gott sah das Licht, daß es gut war,
und Gott schied das Licht von der Finsternis.
2. Arie mit Chor
Uriel
Nun schwanden vor dem heiligen Strahle
des schwarzen Dunkels gräuliche Schatten,
der erste Tag entstand.
Verwirrung weicht, und Ordnung keimt empor.
Erstarrt entflieht der Höllengeister Schar
in des Abgrunds Tiefen hinab
Zur ewigen Nacht.
Chor
Verzweiflung, Wut und Schrecken
begleiten ihren Sturz.
Und eine neue Welt
entspringt auf Gottes Wort.
3. Rezitativ
RAPHAEL
Und Gott machte das Firmament,
und teilte die Wasser,
die unter dem Firmament waren,
von den Gewässern,
die ober dem Firmament waren,
und es ward so.
Da tobten brausend heftige Stürme;
wie Spreu vor dem Winde,
so flogen die Wolken,
die Luft durchschnitten feurige Blitze
und schrecklich rollten die Donner umher.
Der Flut entstieg auf sein Geheiß
der allerquickende Regen,
der allerverheerende Schauer,
der leichte, flockige Schnee.
4. Chor mit Sopran solo
Gabriel und Chor
Mit Staunen sieht das Wunderwerk
der Himmelsbürger frohe Schar,
und laut ertönt aus ihren Kehlen
des Schöpfers Lob,
das Lob des zweiten Tags.
5. Rezitativ
Raphael
Und Gott sprach:
Es sammle sich das Wasser
unter dem Himmel zusammen an einem Platz
und es erscheine das trockne Land,
und es ward so.
Und Gott nannte das trockne Land Erde
und die Sammlung der Wasser nannte er Meer.
Und Gott sah, daß es gut war.
6. Arie
Raphael
Rollend in schäumenden Wellen
bewegt sich ungestüm das Meer.
Hügel und Felsen erscheinen,
der Berge Gipfel steigt empor.
Die Fläche, weit gedehnt,
durchläuft der breite Strom
in mancher Krümme.
Leise rauschend gleitet fort
im stillen Tal der helle Bach.
7. Rezitativ
Gabriel
Und Gott sprach:
Es bringe die Erde Gras hervor,
Kräuter, die Samen geben,
und Obstbäume,
die Früchte bringen ihrer Art gemäß,
die ihren Samen in sich selbst
haben auf der Erde,
und es ward so.
8. Arie
Gabriel
Nun beut die Flur das frische Grün
dem Auge zur Ergötzung dar,
den anmutsvollen Blick
erhöht der Blumen sanfter Schmuck.
Hier duften Kräuter Balsam aus,
hier sproßt den Wunden Heil.
Die Zweige krümmt der goldnen Früchte Last,
hier wölbt der Hain zum kühlen Schirme sich,
den steilen Berg bekrönt ein dichter Wald.
9. Rezitativ
Uriel
Und die himmlischen Heerscharen
verkündigten den dritten Tag,
Gott preisend und sprechend:
10. Chor
Stimmt an die Saiten, ergreift die Leier,
laßt euren Lobgesang erschallen!
Frohlocket dem Herrn, dem mächtigen Gott,
denn er hat Himmel und Erde
bekleidet in herrlicher Pracht!
11. Rezitativ
Uriel
Und Gott sprach:
Es sei’n Lichter an der Feste des Himmels,
um den Tag von der Nacht zu scheiden
und Licht auf der Erde zu geben,
und es sei’n diese für Zeichen und für Zeiten
und für Tage und für Jahre.
Er machte die Sterne gleichfalls.
12. Rezitativ
Uriel
In vollem glanze steiget jetzt
die Sonne strahlend auf,
ein wonnevoller Bräutigam,
ein Riese stolz und froh,
zu rennen seine Bahn.
Mit leisem Gang und sanftem Schimmer
schleicht der Mond die stille Nacht hindurch.
Den ausgedehnten Himmelsraum
ziert, ohne Zahl, der hellen Sterne Gold.
Und die Söhne Gottes
verkündigten den vierten Tag
mit himmlischem Gesang,
seine Macht ausrufend also:
13. Chor mit Soli
Chor
Die Himmel erzählen die Ehre Gottes.
Und seiner Hände Werk Zeigt an das Firmament.
Gabriel, Uriel, Raphael
Dem kommenden Tage sagt es der Tag,
die Nacht, die verschwand, der folgenden Nacht.
Chor
Die Himmel erzählen die Ehre Gottes.
Und seiner Hände Werk Zeigt an das Firmament.
Gabriel, Uriel, Raphael
In alle Welt ergeht das Wort,
jedem Ohre klingend, keiner Zunge fremd:
Chor
Die Himmel erzählen die Ehre Gottes.
Und seiner Hände Werk Zeigt an das Firmament.
ZWEITER TEIL
14. Rezitativ
Gabriel
Und Gott sprach:
Es bringe das Wasser in der Fülle hervor
webende Geschöpfe, die Leben haben,
und Vögel, die über der Erde fliegen
mögen in dem offenen
Firmamente des Himmels.
15. Arie
Gabriel
Auf starkem Fittiche
schwinget sich der Adler stolz
und teilet die Luft Im schnellesten Fluge
zur Sonne hin.
Den Morgen grüßt der Lerche frohes Lied,
Und Liebe girrt das zarte Taubenpaar.
Aus jedem Busch und Hain
erschallt der Nachtigallen süße Kehle.
Noch drückte Gram nicht ihre Brust,
noch war zur Klage nicht gestimmt
ihr reizender Gesang.
17. Rezitativ
Raphael
Und die Engel rührten ihr’ unsterblichen
Harfen und sangen die Wunder
des fünften Tags.
19. Chor mit Soli
Gabriel, Uriel, Raphael, Chor
Der Herr ist groß in seiner Macht,
Und ewig bleibt sein Ruhm.
20. Rezitativ
Raphael
Und Gott sprach:
Es bringe die Erde hervor
lebende Geschöpfe nach ihrer Art,
Vieh und krichendes Gewürm
und Tiere der Erde nach ihren Gattungen.
22. Arie
Raphael
Nun scheint in vollem Glanze der Himmel,
nun prangt in ihrem Schmucke die Erde.
Die Luft erfüllt das leichte Gefieder,
das Wasser schwellt der Fische Gewimmel,
den Boden drückt der Tiere Last.
Doch war noch alles nicht vollbracht.
Dem ganzen fehlte das Geschöpf,
das Gottes Werke dankbar seh’n,
des Herren Güte preisen soll.
23. Rezitativ
Uriel
Und Gott schuf den Menschen
nach seinem Ebenbilde,
nach dem Ebenbilde Gottes schuf er ihn.
Mann und Weib erschuf er sie.
Den Atem des Lebens
hauchte er in sein Angesicht,
und der Mensch wurde zur lebendigen Seele.
24. Arie
Uriel
Mit Würd’ und Hoheit angetan,
mit Schönheit, Stärk’ und Mut begabt,
gen Himmel aufgerichtet steht der Mensch,
ein Mann und König der Natur.
Die breit gewölbt’ erhabne Stirn
verkünd’t der Weisheit tiefen Sinn,
und aus dem hellen Blicke strahlt
der Geist, des Schöpfers Hauch und Ebenbild.
An seinen Busen schmieget sich
für ihn, aus ihm geformt,
die Gattin, hold und anmutsvoll.
In froher Unschuld lächelt sie,
des Frühlings reizend Bild,
ihm Liebe, Glück und Wonne zu.
25. Rezitativ
Raphael
Und Gott sah jedes Ding,
was er gemacht hatte;
und es war sehr gut;
und der himmlische Chor
feierte das Ende des sechsten Tages
mit lautem Gesang.
26. Chor
Vollendet ist das große Werk,
Der Schöpfer sieht’s und freuet sich.
Auch unsre Freud’ erschalle laut,
des Herren Lob sei unser Lied!
27. Terzett
Gabriel, Uriel
Zu dir, o Herr, blickt alles auf,
um Speise fleht dich alles an.
Du öffnest deine Hand,
gesättigt werden sie.
Raphael
Du wendest ab dein Angesicht,
da bebet alles und erstarrt.
Du nimmst den Odem weg,
In Staub zerfallen sie.
Gabriel, Uriel, Raphael
Den Odem hauchst du wieder aus,
und neues Leben sproßt hervor.
Verjüngt ist die Gestalt der Erd’
an Reiz und Kraft.
28. Chor
Chor
Vollendet ist das große Werk,
des Herren Lob sei unser Lied!
Alles lobe seinen Namen,
denn er allein ist hoch erhaben!
Alleluja! Alleluja!
DRITTER TEIL
29. Rezitativ
Uriel
Aus Rosenwolken bricht,
geweckt durch süßen Klang,
der Morgen jung und schön.
Vom himmlischen Gewölbe
strömt reine Harmonie zur Erde hinab.
Seht das beglückte Paar,
wie Hand in Hand es geht!
Aus ihren Blicken strahlt
des heißen Danks Gefühl.
Bald singt in lautem Ton
ihr Mund des Schöpfers Lob.
Laßt unsre Stimme dann
Sich mengen in ihr Lied.
30. Duett mit Chor
Eva und Adam
Von deiner Güt’, o Herr und Gott,
ist Erd’ und Himmel voll.
Die Welt, so groß, so wunderbar,
ist deiner Hände Werk.
Chor
Gesegnet sei
des Herren Macht,
sein Lob erschall’
in Ewigkeit.
Adam
Der Sterne hellster, o wie schön
verkündest du den Tag!
Wie schmückst du ihn, o Sonne du,
des Weltalls Seel’ und Aug’!
Eva
Und du, der Nächte Zierd’ und Trost,
und all das strahlend’ Heer,
verbreitet überall sein Lob
in euerm Chorgesang.
Adam
Ihr Elemente, deren Kraft
stets neue Formen zeugt,
ihr Dünst’ und Nebel,
die der Wind versammelt und vertreibt.
Eva, Adam und Chor
Lobsinget alle Gott, dem Herrn,
groß wie sein Nam’ ist seine Macht.
Eva
Sanft rauschend lobt, o Quellen, ihn!
Den Wipfel neigt, ihr Bäum’!
Ihr Pflanzen duftet, Blumen haucht
ihm euern Wohlgeruch!
Adam
Ihr, deren Pfad die Höh’n erklimmt,
und ihr, die niedrig kriecht,
ihr, deren Flug die Luft durchschneid’t,
und ihr im tiefen Naß,
Eva, Adam, Chor
ihr Tiere, preiset alle Gott!
Ihn lobe, was nur Odem hat!
Eva und Adam
Ihr dunklen Hain’, ihr Berg’ und Tal’,
ihr Zeugen unsres Danks,
ertönen sollt ihr früh und spät
von unserm Lobgesang.
Chor
Heil dir, o Gott, o Schöpfer, Heil!
Aus deinem Wort entstand die Welt,
dich beten Erd’ und Himmel an,
wir preisen dich in Ewigkeit!
33. Rezitativ
Uriel
O glücklich Paar, und glücklich immerfort,
wenn falscher Wahn euch nicht verführt,
noch mehr zu wünschen als ihr habt,
und mehr zu wissen als ihr sollt!
34. Schlußchor
Chor mit Soli
Singt dem Herren alle Stimmen!
Dankt ihm alle seine Werke!
Laßt zu Ehren seines Namens
Lob im Wettgesang erschallen!
Des Herren Ruhm, er bleibt in Ewigkeit!
Amen!
|
I.
Sissejuhatus
Rafael:
Ja alguses lõi Jumal kõik taewa
ja maa; maa siis oli veel kujuta
ja tühi ja pimedus valitses sügavuse pinnal.
Koor:
Aga Jumala vaim oli lehvimas
vee peal. Ja Jumal ütles:
"Saagu valgus"
ja siis sai valgus.
Uriel:
Jumal vaatas valgust, et see
oli hää ja Jumal lahutas valguse pimedusest.
-
Nüüd kadusid
püha kiire eest kõik pimeduse
koledad vaimud. Esimene päev siis
sai. Nüüd segadus saab lõpettud
ja näikse kindlat korda. Tarretanult
põgeneb põrguvaimude kari.
Põhjata sügavusse igaveseks ööks.
Koor:
Meeleheitlik hirm ja viha neid
saatmas sügavas.
Ja ette tõuseb
siis uus ilm, mis Issand loond.
Rafael:
Ja Jumal lõi taevalaotuse
ja lahutas veed, mis laotuse alt nähti
nendest vetest, mis laotusest
kõrgemal nähti,
ja see sai nõnda.
Sääl mässasivad tuhanded tormid,
kui pihu tuule ees,
nii lendasivad pilved
ja õhus vilkusid tulised välgud
ja hirmsast mürises pikne pilves.
Ta käsu pääle tõusis laintest
soe vihm,
mis kosutab kõike,
ja kõike hävitav hoog;
ja kerge räitsakas lumi.
Gabriel:
Aukartes siin imetegu vaatavad
kõik taevaliste rõõmsad hulgad
ja andvad nende hääled siis
Loojal au ja tänu teise päeva töö eest.
Koor:
Ja laul siis kiitust kuulutab sel'
Loojale, ta teise päeva eest.
Rafael:
Ja Jumal ütles, et vesi saagu
ühte kokku taeva alla oma kohale,
see järele ilmugu siis kuiv maa;
ja see sai nõnda.
Jumal nimetas
kuiva maad: maaks, aga veekogu
nimetas tema: mereks.
Jumal vaatas - see oli hää. -
Armuta möölab meri, käib vahutavais
laintetes. Veeredes vahutavais
laintes nii möllab metslik
mere voog. Kaljud ja künkad ju
paistvad ja mäeladvad tõusvad.
Maa pinnal tasasel lai jõgi jookseb
mitmes kõveruses - rõõmsalt.
Tasa vulisedes jookseb all
vaikses orus hele oja.
Gabriel:
Jumal ütles:
"Maa tärgaku kõiksugu
rohtusid, taimi, mis seemet andvad,
viljapuid, mis vilja kandvad
oma viisi pääl
ja millel seeme
on iseenestes siin maa pääl,
ja see sai nõnda -
Me silmadele lõbustuseks
pakub värsket haljust aas:
ja ilust armast vaadet veel tõstab
õite veetlevus. Siin lehkavad rohud
balsamist, siit tuleb haavades
tervis. Puuoksi paenutab kuldse
viljade koorm; Siin vilu varju annab
lehkav kaasik ja äkilist mäge
kroonib tihe mets.
Uriel:
Taevaväe hulgad laulsid nüüd
kolmandamale päevale, Loojat
kiites ja hüüdes.
Koor:
Nüüd kostku kandlid ja tõstke
hääle ja laske kiidulaulu kuulda!
Jah hõisake tal me Jumalal! Sest
ta on taeva ja maailma ehtinud
võitmata aul, jah võitmata aul.
Uriel:
Ja Jumal ütles:
"Saagu laotuses
valgused paistma, ööd ja päevad
lahutagu - ja andku valgust
maa pääle ja olgu nemad sääl
aegade ja päevade ja aastate
märgiks, ta tegi niisama tähed. -
Nüüd täies ilus tõiseb päike üles
kiiredes kui peigmees
rõõmus, õnnelik -
kui kangelane sääl,
ta tahab rännata.
Ja kuldne kuu, kuis tasa
liigub ta vaiksel ööl nii õrnal paistusel.
Ja taevaruumi kaunistab
arvuta otsata hele tähte kuld -
Jumala lapsed rõõmsalt siis hüüdsid:
see on neljas päev,
ja rõõmsalt kõlas laul -
taeva väge kiites nõnda: -
Koor:
Kõik taevad nüüd kuulutavad Jehoova kiitust
ja kõik ta kätetöö suurt Looja vägevust.
Gabriel, Uriel, Rafael
Küll tuleval päeval kuulutab see päev -
öö andis ju maad, maad järgmisel ööl.
Koor:
Kõik taevad nüüd kuulutavad Jehoova kiitust
ja kätetöö suurt Looja vägevust.
II.
Gabriel:
Jumal ütles, et vesi sigitagu
rohkesti mitmest sugu loomi,
neil olgu elu,
ja linnud, need lendagu
vabas ilma ruumis üle mägede
taeva poole.
Vaat' tugevatel tiibadel
lendab kotkas, lendab kõrgele
ja uhkelt lõhub õhku kiiresti
päikese poole.
Ja hommikut tervitab
lõokese laul ja armastust häälitseb
õrn tuvipaar ja iga põõsa seest
ja igast metsast kõlab ööpikute
armas hääl. Mure ei muljunud veel
neid, kaebamiseks polnud määratud
nende kaunis laul.
Rafael:
Ja inglid liigutasid kandli keeli
ja rõõmsasti hüüdsid ja laulsid
viienda päeva tööst.
Gabriel, Uriel, Rafael:
Suur Issand on ja vägev ka, ta austus lõpmata.
Koor:
Suur Issand on ja tema töö ja ikka jääb ta au.
Rafael:
Jumal ütleb,
et maa põuest ilmugu
nüüd elavad loomad, lojuksed
ja ussid roomajad; ka teisi
loomasid sugu järel. -
Nüüd paistab täies hiilguses taevas;
nüüd hiilgab maa omas armsamas
ehtes. Ja õhku täidavad kerged
sulekandjad, vett pritsutab
kalade kari. Maa pinnal asub loomade
hulk. Ei olnud siiski valmis
kõik - veel puudus seal üks olevus,
kes loodust vaataks tänades
ja Looja heldust kiita võiks!
Uriel:
Ja Jumal lõi inimese
oma näo järel,
Jumala näo järel lõi ta neid.
Mees ja naine olid nad,
siis puhus ta elu
nende ninasse ja nii
sai inimene elavaks hingeks. -
Au, kõrgus, ilu, tugevus ja
julgus teda kaunistab nii taeva
poole seisab ta - üks mees, üks
mees, kes looduse kuningas. -
Lai kumer kõrge ots on tal, meil
selles tarkus avaldub. - ta
selgest vaatest paistab Looja vaim, ta
hinge õhk ja püha ilme. Ta
rinnale end toetab temale ja
temast loodud - ta abikaas nii
armas, nii aulik, nii armas. Ta rõõmsalt
süütalt naeratab nii kaunis
kevade pilt sääl armastus, sääl
armastus, õnn ja armastus.
Rafael:
Ja Jumal vaatas kõik,
mis temalt sai tehtud,
oli väga hää;
rõõmsalt taevalik koor
pühitses nüüd kuuenda päeva lõppu
ja laulsivad kõik:
Nüüd lõpetud suur ilma töö, ta
Looja temast rõõmustab, end
rõõmustab. Ka meie rõõm tal kostku
nüüd; ja meie laul t'ad kiitku nüüd.
Gabriel, Uriel, Rafael:
Su poole, Issand, vaatavad kõik
ja toidust paluvad su käest. -
Saavad oma käed
ja toidad kõiki.
Ülesse vaatab nende silm
ja toidust paluvad su käest,
sa avad oma käed
ja toidad kõiki.
Kui puhud elu õhku sa, uus elu tärkab
põrmu seest ja nooreks saab maa,
ta ilu ja jõud. Siis nooreks saab
maa, ta ilu ja ta jõud, kõik maa, ta ilu, jõud.
Koor:
Nüüd lõpetud suur ilma töö, ta
Looja temast rõõmustab. Ja meie
laul t'ad kiitku nüüd. Kiitke kõik
Jehoova nime, sest ainult ta võib
imet teha. Alleluja!
III.
Uriel:
Ju armsast kõlast äratud
ju kullates noor hommik koidab.
Nüüd taeva võlvist
voolab puhas kokku kõla
ja kaunistab maad.
Siin on üks õnnis paar,
käsi käes käib -
kuis nende vaatelt
paistab palava tänu tundmus.
Ja valjust laulvad
nad tänu Loojale.
Siis helisegu
nüüd meie tänulaul.
Adam, Eva:
Su heldusest, oh Jumal,
on maa ja taevas täis.
Maailm nii suur,
imelik on Sinu kätetöö.
Koor:
Jah õnnistud on tema töö, jah
õnnistud on tema töö, tal kiitus
kostku lõpmata, ja au tal andkem
igavest, tal igavest.
Adam:
Sa tähtist helgeim, oo, kuis järgneb
sulle kaunim päev. Su kaunist
paistest, päike sa, nüüd särab
terve ilm!
Eva:
Ja sa, kes meile ligem troost,
ning särav tähte koor, nüüd kandku
kõikjale siit kiitust ja au tal teie
koorilaul!
Adam:
Te elemendid, kelle jõud kõik
uued vormid loob; ja te, udupilved,
mida tuul siin kogub, laial
a'ab.
Adam, Eva ja koor:
Tal laulge kiidulaulusid. Vägev on
ta ja tema töö:
Eva:
Tal kiitust laulge, läted,
kummardage tuules puud. Ning taimed,
lilled, kiitust tal nüüd toogu teie
lõhn!
Adam:
Ja te kes õhus lendate, ja kõik,
kes rppmavad maas, kõik, kelle
käik on üleval mäel ja kõik, kes
merevees.
Adam, Eva ja koor:
Te loomad kiitke Issandat! Teda
kiitke kõik, kel elu on.
Adam, Eva:
Te metsad, mäed ja orud kõik,
kes tänu tunnete,
teilt vara, hilja kostku nüüd
tal kaunim kiidulaul.
Koor:
Au Jumalal, au Loojale.
Su sõna pääle tärkas ilm;
Sind maa ja taevas kummardab;
Sul kiitust toome igavest.
Uriel:
Oh õnnis paar, sa õnnis alati,
kui kuri mõte ei eksita teid enam
tahtma kui teil on ja enam teadma
kui te peate.
Lõpukoor
Laulgem Issandal kõik keeled.
Teda tänagu, mis temast loodud.
Tema nime auks kaskem kiitust
võidulaulus kuulda. Issanda au
jääb paistma igavest.
Amen!
|
|