Abbandonata da Teseo, Arianna dispera.
Ma viene poi consolata da Bacco.
Arianna sopra uno scoglio presso l’isola di Nasso.
Lasciatemi morire
E chi volete voi che mi conforte
in così dura sorte,
in così gran martire?
Lasciatemi morire
O Teseo, o Teseo mio,
Sì che mio ti vo'dir, che mio pur sei,
benché t'involi, ahi crudo!
a gli occhi miei.
Volgiti, Teseo mio,
volgiti, Teseo, oh Dio!
volgiti indietro a rimirar colei
che lasciato ha per te
la patria e il regno,
e in queste arene ancora,
cibo di fere dispietate e crude,
lascerà l'ossa ingude.
O Teseo, o Teseo mio,
se tu sapessi, oh Dio!
se to sapessi, ohimè! come s'affanna
la povera Arianna.
forse, forse pentito
rivolgeresti ancor la prora al lito.
Ma con l'aure serene
tu te ne vai felice, ed io qui piango;
a te prepara Atene
liete pompe superbe, ed io rimango
chibo di fere in solitarie arene;
te l'uno e l'altro tuo vecchio parente
stringeran lieti, ed io
più non vedrovvi, o madre, o padre mio
Dove, dove è la fede
che tanto mi giuravi?
Così ne l'alta sede
tu mi ripon de gli avi?
Son queste le corone
onde m'adorni il crine?
Questi gli scettri sono,
queste le gemme e gli ori:
lasciarmi in abbandono
a fera che mi strazi e mi divori?
Ah Teseo, ah Teseo mio,
lascerai tu morire,
in van piangendo, in van gridando aita,
la misera Arianna
che a te fidossi, e ti diè gloria e vita?
Ahi, che pur non risponde!
Ahi, che più d'aspe è sorde a'miei lamenti!
O nembi, o turbi, o venti,
sommergetelo voi dentr'a quell'onde!
Correte, orche e balene,
e de le membra immonde
empiete le voragini profonde!
Che parlo, ahi! che vaneggio?
Misera, ohimè! che chieggio?
O Teseo, o Teseo mio,
non son quell'io
che i feri detti sciolse;
parlò l'affanno mio, parlò il dolore;
parlò la lingua sì, ma non già 'l core.
Misera! ancor do loco
a la tradita speme, e non si spegne,
fra tanto scherno ancor, d'amore il foco?
Spegni to, Morte, omai le fiamme indegne.
O madre, o padre, o de l'antico regno
superbi alberghi, ov'ebbi d'or la cuna,
o servi, o fifi amici (ahi Fato indegno!),
mirate ove m'ha scorto empia fortuna!
Mirate di che dual m'han fatto erede
l'amor mio, la mia fede, e l'altrui inganno.
Così va chi troppo ama e troppo crede
|
Arianna on meeleheitel, kuna Teseus on ta maha jätnud.
Hiljem lohutab teda Bacchus.
Arianna nutab ja kaebab seistes kaljul Naxose saare lähedal
Laske mul surra.
Kes teie arvates võiks mind lohutada
nii rängas saatuses,
nii suures piinas?
Laske mul surra.
Oh, Teseus, mu Teseus,
tahan öelda sulle, et oled minu arm,
sest minu oma sina oled ju,
kuigi läinud minust oled julmalt eemale.
Pööra ümber, mu Teseus,
pööra ümber, Jumala pärast!
Pööra ümber, et näha seda,
kes sinu pärast on jätnud
riigi ja kodumaa,
ning nendele väljadele siin
jätab saagiks ablastele kiskjaile
oma põrmu ja paljad kondid.
Oh Teseus, mu Teseus,
kui vaid teaksid, oh Jumal!
Kui sa vaid teaksid, kuis kannatab
vaene Arianna!
Võibolla kahetseksid siis
ja pööraksid laeva tagasi randa.
Aga nüüd hoogsa tuulega
lähed õnnelikult minema, mina nutma jään siia.
Sinule valmistab Ateena
olümposliku pulmapeo ja mina laman
kiskjate saagina üksildasel väljal,
sind kaisutavad rõõmsalt eakad vanemad
ja mina enam
ealeski ei näe oma ema-isa.
Kuhu jäänud on truudus,
mida tõotasid mulle?
Kas esivanemate troonile
nõnda soovisid mind tõsta?
Kas selline oligi kroon,
millega pärgasid mu pea?
Kas see on skepter
ja kalliskivid ning kullad,
kui mind oled jätnud nõnda üksindusse
kiskjate saagiks õgida?
Ah, Teseus, mu Teseus,
sa lasedki surra Ariannal
kes abi anub ja asjata nutab,
vaene Arianna, kes sind uskus
ja usaldas, sulle andis elu ja kuulsuse?
Ah, ei vasta mull‘ keegi!
Ah, maost kurdim on kõrv mu piinadele!
Oh, nümfid, keerised, tuuled!
Siis uputage ta neisse lainetesse!
Merekoletised ja vaalad, tormilainetes
viige ta alatu keha
sügaviku keerisesse!
Oh, mida küll räägin! Mida jampsin?
Viletsana ja põrmus, mida palun?
Oh Teseus, mu Teseus,
see ei ole mina,
kes nõnda lausus hirmsaid sõnu;
mu piin seda sõnab, mu valu
jah, mu keel samuti, ent mitte süda!
Olen õnnetu, petetud, aga lootust hellitan
ja see ei kustu, ikka sinust veel hoolin ma,
nii paljudest solvangutest armutuli hõõgub.
Kustuta sina, Surm, nüüd lõõm nii vääritu!
Kallid isa ja ema, vana kuningriigi
uhked paleed, kus ilmavalgust nägin,
mu teenrid ja truud sõbrad (oh õel Saatus!)
näete, siia fortuuna on mind paisanud!
Näete, et jäi valus pärand mulle
armuleegist, truudusest ja tema pettusest.
Nõnda kannatab ikka see, kes armastab ja lihtsameelselt usub.
|
|