Tancredi che Clorinda un uomo stima,
vol ne l'armi provarla al paragone.
Va girando colei l'alpestre cima
ver altra porta, ove d'entrar dispone.
Segue egli impetuoso; onde, assai prima
che giunga, in guisa avvien che d'armi suone,
ch'ella si volge e grida: O tu, che porte,
correndo sì? - Rispose: - E guerra e morte.
- Guerra e morte havrai, disse; io non rifiuto
darlati, se la cerchi e fermo attendi. -
Ne vuol Tancredi, ch'ebbe a piè veduto
il suo nemico, usar cavallo, e scende.
E impugna l'una e l'altro il ferro acuto,
ed aguzza l'orgoglio e l'ire accende;
e vansi incontro a passi tardi e lenti
quai due tori gelosi e d'ira ardenti.
Notte, che nel profondo oscuro seno
chiudesti e nell'oblio fatto sì grande,
degne d'un chiaro sol, degne d'un pieno
teatro, opre sarian sì memorande.
Piacciati ch'indi il tragga e'n bel sereno
a le future età lo spieghi e mande.
Viva la fama lor', e tra lor gloria
splenda dal fosco tuo l'alta memoria.
Non schivar, non parar, non pur ritrarsi
voglion costor, ne qui destrezza ha parte.
Non danno i colpi or finti, or pieni, or scarsi;
toglie l'ombra e'l furor l'uso de l'arte.
Odi le spade orribilmente urtarsi
a mezzo il ferro; e'l piè d'orma non parte:
sempre il piè fermo e la man sempre in moto;
né scende taglio in van, ne punta a voto.
L'onta irrita lo sdegno a la vendetta,
e la vendetta poi l'onta rinova;
onde sempre al fenir, sempre a la fretta
stimol novo s'aggiunge e piaga nova.
D'hor in hor più si mesce e più ristretta
si fa la pugna, e spada oprar non giova;
dansi co' pomi, e, infelloniti e crudi,
cozzan con gli elmi insieme e con gli scudi.
Tre volte il cavalier la donna stringe
con le robuste braccia ed altre tante
poi da que' nodi tenaci ella si scinge,
nodi di fier nemico, e non d'amante.
Tornano al ferro, a l'un e l'altro il tinge
di molto sangue: e stanco e anelante
e questi e quegli al fin pur si ritira,
e dopo lungo faticar respira.
L'un l'altro guarda, e del suo corpo essangue
su'l pomo della spada appoggia il peso.
Già de l'ultima stella il raggio langue
sul primo albor ch'è in oriente acceso.
Vede Tancredi in maggior copia il sangue
del suo nemico e se non tanto offeso.
Ne gode e insuperbisce. Oh nostra folle
mente ch'ogn'aura di fortuna estolle!
Misero, di che godi? Oh quanto mesti
fiano i trionfi e infelice il vanto!
Gli occhi tuoi pagheran (s'in vita resti)
di quel sangue ogni stilla un mar di pianto.
Così tacendo e rimirando, questi
sanguinosi guerrier cessaro alquanto.
Ruppe il silenzio al fin Tancredi e disse,
perchè il suo nome l'un l'altro scorisse;
Nostra sventura è ben che qui s'impieghi
tanto valor, dove silenzio il copra.
Ma poi che sorte rea vien che ci nieghi
e lode e testimon degni de l'opra,
pregoti (se fra l'armi han loco i prieghi)
che'l tuo nome e'l tuo stato a me tu scopra,
acciò ch'io sappia, o vinto o vincitore,
chi la mia morte o la mia vita honore.
Rispose la feroce: - Indamo chiedi
quel c'ho per uso di non far palese.
Ma chiunque io mi sia, tu innanzi vedi
un di quei duo che la gran torre accese. -
Arse di sdegno a quel parlar Tancredi,
[e:] - In mal punto il dicesti; [indi riprese:]
e'l tuo dir e'l tacer di par m'alletta,
barbaro discortese, a la vendetta. -
Torna l'ira nei cori eli transporta,
benchè deboli, in guerra a fiera pugna!
Ù'l'arte in bando, ù'gla' la forza e' morta,
ove in vece d'entrambi il furor pugna!
O che sanguigna e spaziosa porta
fa l'una e l'altra spada, ovunque giugna,
ne l'armi e ne le carni! E se la vita
non esce, sdegno tienla al petto unita.
Ma ecco omai l'ora fatal e' giunta
che'l viver di Clorinda al suo fin deve.
Spinge egli il ferro nel bel sen di punta,
che vi s'immerge e'l sangue avido beve;
e la veste, che d'or vago, trapunta
le mammelle stringea tenere e lieve,
l'empiè d'un caldo fiume. Ella gla' sente
morirsi, e'l pie' manca egro e languente.
Segue egli la vittoria, e la traffita
vergine minacciando incalza e preme.
Ella, mentre cadea, la voce afflitta
movendo, disse le parole estreme;
parole ch'a lei novo spirto addita,
spirto di fè, di carità, di speme,
virtù che Dio le infonde, e se rubella
in vita fu, la vol in morte ancella.
Amico, hai vinto: io ti perdon... perdona
tu ancora, al corpo no, che nulla pave,
a l'alma sì: deh! per lei prega, e dona
battesmo a me, ch'ogni mia colpa lave.
In queste voci languide risuona
un non so che di flebile e soave
ch'al cor gli scende ed ogni sdegno ammoroza,
e gli occhi a lagrimar invoglia e sforza.
Poco quindi lontan nel sen d'un monte
scaturia mormorando un picciol rio.
Egli v'accorse e l'elmo empiè nel fonte,
e tornò mesto al grande ufficio e pio.
Tremar sentì la man, mentre la fronte
non conosciuta ancor, sciolse e scoprio.
La vide, e la conobbe; e restò senza
e voce e moto. Ahi vista! Ahi conoscenza!
Non morì già, ché sue virtuti accolse
tutte in quel punto e in guardia al cor le mise,
e premendo il suo affanno a dar si volse
vita con l'acqua a chi col ferro uccise.
Mentre egli il suon de' sacri detti sciolse,
colei di gioia trasmutossi e rise;
e in atto di morir lieta e vivace,
dir parea: "S'apre il ciel': io vado in pace". |
Tancredi, kes Clorindat sõdalaseks peab,
kutsub välja tema, relvis jõudu katsuma.
Tõused mööda mäeveeru üles Clorinda,
leiab koopasuu, sealt astub vapralt sisse.
Ka Tancredi seab kiired sammud sinna ja
võitluspaika jõudes relvi täristab,
ta poole pöördub Corinda, hüüdes: "Hei sina, mida tood,
et jooksed nõnda?" Vastab Tancredi: "Nii sõda kui ka surma".
"Saad tunda sõna kui ka surma", Clorinda lausus, "ei keela ma
sull' seda, mida otsisid ja mida oled oodand."
Ei soovi Tancredi võitlust ratsa, kui märgand vastast jalgel,
ta sõjaratsult hüppab, vägilasesammul astub vastu.
Ja haarab halja mõõga üks, tall' kohe vastas teine,
neis uhkus kihvatab ja viha süttib hinge,
nad teineteise vastu astuvad, neil samm on mõõdetud,
kaks kiivast, vihast hullunud härga viimses heitluses.
Öövari, sa oled matnud hämarasse rüppe
ja unustuseloori taha selle suure teo,
las heita valguskiirt või tuua lavale me ette
see oopus, mis on mäletamist väärt,
ja oleks meeldiv taas kord tõsta valgusvihku
ning saata tuleviku teele kuulsad teod,
et võitlejate au ja kuulsust mälestada,
siis möödaniku hämarusest paistku võitlussära.
Ei püüa vältida nad ohtu ega lööki eira,
vaid vastast ihkavad, on kahevõitlus äge.
Ei löökidega viivita nad, kumbki täis on väge.
Kui õhtuvari laskund ja pime raev neid räsind,
veel kuuleb mõõgatärinat, ei võitlemast vad väsi.
Kui kohtuvad kaks mõõka, ei nõrgana nad tagane.
Nad vankumatult paigal, löögivalmis käed,
ei ühtki torget asjata, ei tühjust lõika tera.
Kui uhkus raevus kerkib ja kättemaksu nõuab,
siis kättemaks taas uue solvanguni jõuab;
neis võitlusis toob nõnda iga torge kaasa
taas uue põhjuse, et vastasele lüüa veel üht haava;
tund tunni järel võitlus ägeneb, siis taadub jälle,
ka mõõgapära vahe relv on nende käes.
See kähmlus kestab nõnda, metsikult ja toorelt,
ei säästa nad seal kiivreid ega kilpe, andes hoope.
Kolm korda rüütel haaranud on Clorinda
kahe käe surmavasse embusse,
ent tema kätest valla pääsenud on piiga,
on vaenukäed need, mitte embus armsamalt.
Taas haaravad nad mõõgad, mida värvib
võitlejate, nende endi veri, ent raugemas on jõud neil mõlemal.
Nii üks kui teine vastane on lõpuks taandumas,
ja võitluses väsinuna tõmbavad nüüd hinge.
Küll teineteise poole suunavad nad valvsad pilgud,
kui ise mõõga najal' toetamas on vermeis kehi,
öös hääbumas on seal nüüd viimne tähekiir,
ja koiduvalgus idataeva randa peagi ehib.
Kui Tancredi verd voolamas näeb vastasel,
siis rüütliuhkus, solvangki tal taandub.
Ta rõõmsamaks ja uhkemaks nüüd muutub. Oh meie hullu
meelt, mis õhutust saab fortuuna tuulelt!
Sa õnnetu, mida nautida siin võid? Kui kurvaks
teevad meid me võidud, uhkus õnnetuks!
Me silmil tuleb kallist hinda maksta (kui ellu jääme),
kui nutumerre upuvad nad verepisaraist.
Vaikisid vastased, vaatasid teineteist kaks
veritsevat sõdalast, võitlus mõneti vaibus.
Murdis vaikuse lõpuks Tancredi, sõnadega,
mille tähendust mõlemad mõistsid.
Ja üle võitluse, mis meilt on vaprust nõudnud,
pea vaikus lasub keset ajasõudu.
Karm saatus kannab unustusehõlma
kas kiitust väärt või lihtsa tunnustatud teo,
seepärast palun (kui sobilik on palve relvi keskel)
et avaldaksid mulle oma seisuse ja nime,
siis taksin ma, kes võitjana või võidetuna,
on minu surma või mu elu austanud.
Vastas raevukas Clorinda: "Mis tühja pärid,
sest nime, mida kasutan, ei minu suust sa kuule,
kestahes olen ma, ükskõik, sa enda vastas näed
üht kahest neist, kes süütasid su ründetorni".
Neist sõnadest sai hoogu vaenutuli Tancredil,
"See tunnistus sull' häda toob (siis jätkas veel)
su sõna ja su sõnetus mus õhutavad,
sa barbar jultunud, uut kättemaksutuld".
Taas viha tõusnud hinge, sunnib sõtta,
neid nõrkenud, ent uhkeid võitlejaid!
On väsind võitluskunst ja mõõgajõudki vaob,
vaid raev on alles, ei võitlemast nad lakka!
Ja veri voolab, torkehaavad sügavad,
veel mõõgavahedus on alles.
Ka elu rinnas püsib, keev võitlusraev
ja häbi tal lahkuda ei lase.
Ent saatuslik tund on jõudmas ligi
Clorindale, kel elu viimne hetk on käes.
On Tancredi mõõk leidnud kaitsetuna kauni rinna,
ta kõhklemata torke suunab, ta verd ihkab
ja rüüd, mis kullaga kaunistet, mõõk läbib
ja jõuab õrna valevasse naiserinda,
soe verejõgi voolab. Clorinda surmamõõga torget tunneb
ta samm on nõrkend, elujõud tast lahkub.
Jätkab Tancredi võitlust ja haavatud
neitsit ta ähvardades piirab.
Langeb Clorinda ja vaevaliselt, kurvalt
lausub surres viimsed sõnad;
sõnad, mida temas kannab uus vaim,
on usku, usaldust ja lootust täis,
on sõnad õilsad, nad Jumalalt on saadud,
ja mässav hing Clorinda on surres vaga tall.
Sõber, kes võitsid: ma sulle andestan... andesta
ka sina mulle, ei seda soovi keha,
vaid mu hing: Jah, sa palu hinge eest mul
ja anna ristimisevett, et peseks see mu süüd.
Neis nõrkend sõnades seal kõlas uus ja puhas
kaeblik toon ja õrnuis, mida enne polnud kuuldud
ta südames nüüd raev ja uhkuks puudus,
ja pisarad tüi silmi sund, mida enne polnud tuntud.
Kaunil aasal, lähedal, mäenõlva rüpest
üks võike ojakene voolas sulisedes,
sööstis Tancredi allika juurde, kiivri täitis veega,
jas pöördus kurvas rahus tagasi ta teopaiga manu,
tal värin haaras käsi, kui silmas valget laupa,
mis paljastus, kui pääses valla katte alt,
tal vastast nähes, teda ära tundes, keeletuks
jäi suu, ja seisma jalg: "Oh, keda näen! Oh, mu armastatut!"
Ei surnud Clorindaga ta mõõk, mis tema voorust
veel viimsel võitlushetkes toetas, rind mõõga katteks sai,
ta piinu nähes appi tõttas Tancresi, tõi vee,
et ellu ärkaks see, kes surma tema mõõga läbi leidis,
kui Tancredi tal püha palvet lausus,
Clorinda muutuvat näis rõõmsaks, naeratus tal palgeil,
ning nõnda surres, elavnes ta, pilk rõõmsalt kaugel,
ta justkui lausunuks: "On taevas valla, ma suren rahus õndsana!"
|
|