LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Lamento della Ninfa
Nümfi kaebelaul
eelmine järgmine


Muusika autor Claudio Monteverdi
Sõnade autor Ottavio Rinuccini
Tõlge Malle Ruumet , Ülle Udam
Tervikteosest Ottavo libro

Non havea Febo ancora
recato al mondo il dì,
ch'una donzella fuora
del proprio albergo uscì.

Sul pallidetto volto
scorgease il suo dolor.
Spesso gli venia sciolto
un gran sospir dal cor.

Sì calpestando fiori,
errava hor qua, hor là,
i suoi perduti amori
così piangendo va:

"Amor," dicea, il ciel
mirando il piè fermò
"dove, dovla fé
che 'l traditor giurò?"

"Fa' che ritorni il mio
amor com'ei pur fu.
O tu m'ancidi, ch'io
non mi tormenti più."

Miserella, ah più no, no,
tanto gel soffrir non può.

"Non vo' più ch'ei sospiri
se non lontan da me,
no, no, che i suoi martiri
più non dirammi affè.

Perché di lui mi struggo
tutt'orgoglioso sta,
che sì, che sì se 'l fuggo
ancor mi pregherà?

Se ciglio ha più sereno
colei che 'l mio non è,
già non rinchiude in seno
Amor si bella fè.

Né mai si dolci baci
da quella bocca havrai,
ne più soavi; ah taci,
taci, che troppo il sai."

Sì tra sdegnosi pianti
spargea le voci al ciel;
così ne' cori amanti
mesce Amor fiamma, e gel.
Veel enne kui Phoiboselt
valgust taas sai endale maa,
üks piiga koduuksest
läks välja kurvana.

Ta kahvatu pale
näis sügavas vaevas
ja pääses rinnast ohkena
valla ta südamemure.

Ja nõnda sihitult eksles
piiga õitsva aasa peal,
oma kaotatud armastust
taga nutmas oli ta seal.

"Amor", ütles ta, pilk taeva
suunas, samm seiskunud.
"kus on, kus on truudus,
mida petis armsam mul tõotas?"

"Tee nõnda, et tuleks tagasi
mu armsam endine.
Või lase mul siin surra, et
piina ei tunneks ma".

Vaeseke, ei suuda taluda ta
jäist külmust oma armsamalt.

"Ma soovin, et ta ohkaks
kui minust kaugel ta
ja ühtki piina temalt
ma endale ei saaks.

Miks piinlen tema pärast,
kes ikka uhkust täis,
miks siis, kui teda väldin,
mind paluma ta aldis?

Kui lummavam on pilk teisel,
ja minul vähem sära,
kas, Amor, on tema rinnas
ka kaunis truudus alles.

Ei iial sellist suudlust
sa tema huulut saa,
ei õrna sulnidust, ah vaiki,
vaiki, ka ise seda tead".

Ja nõnda kaeblik nutt
seal helas taeva poole,
Amor armunud südameis
segab kõigil leeki ja lund.