Nedda tradisce Canio,
il marito, con il quale fa parte di una compagnia di comici.
Canio uccide la donna e l’amante.
Tonio, il Prologo, davanti al sipario.
Si può?
Signore! Signori!... Scusatemi
se da sol mi presento... io sono il Prologo.
Poiché in scena ancor le antiche maschere
mette l’autore, in parte ei vuol riprendere
le vecchie usanze, e a voi di nuovo inviarmi.
Ma non per dirvi come pria:
“Le lacrime che noi versiam son false! Degli spasimi
e dei nostri martir non allarmatevi!”
No. L’autore ha cercato invece pingervi uno squarcio di vita.
Egli ha per massima sol che l’artista è un uom e che per gli uomini scrivere ei deve.
Ed al vero ispiravasi.
Un nido di memorie in fondo a l’anima
cantava un giorno, ed ei con vere lacrime
scrisse, e i singhiozzi il tempo gli battevano!
Dunque, vedrete amar sì come s’amano
gli esseri umani;
vedrete de l’odio i tristi friutti.
Del dolor gli spasimi,
urli di rabbia, udrete, e risa ciniche!
E voi, piuttosto che le nostre povere
gabbane d’istrioni, le nostre anime
considerate, poiché siam uomini
di carne e d’ossa, e che di quest’orfano
mondo al pari di voi spiriamo l’aere!
Il concetto vi dissi. Or ascoltate
com’egli è svolto.
Andiam! Incominciate!
|
Nedda petab oma kaasat Caniot,
kellega on ühes näitetrupis.
Canio tapab Nedda ja ta armukese.
Tonio, Proloogi kehastaja on laval eesriide ees.
Kas tohib?
Daamid! Härrad!... Vabandage,
et iseend ma esitlen... Olen Proloog.
Kuna autor näitab laval antiigimaske,
tahab tutvustada mõnda vana tava,
siis nõnda saatis minu teie ette.
Mitte selleks, et sõnu kuulda nagu varem:
„Pisarad, mida valame, on võltsid!
Meie nuukseist ja piinadest ärge hoolige!“.
Ei. Autor visandas siin teile ühe elutahu.
Talle tähtis on see, et Heerosel elav on hing, inimestele soov on tal kirjutada.
Ta elust endast inspiratsiooni saab.
Hingepõhjast mälestusi valjult ühel päeval kuuldavale tõi,
üles märkimaks ehtsaid pisaraid,
nutunuuksed tal takti lõid!
Nõnda, vaatajad, siin armastust näete,
ja kirge, elavate inimeste omi;
näete vihkamise kurbi vilju, valunuukseid,
vihapurskeid, neid, jah, kuulete,
ka võigas irvitus sealt ei puudu!
Teie siis, kes vaatate meid, naeruväärseid
kloune ei näe, vaid süüvite me hinge,
sest meiegi inimesed oleme,
lihast ja luust ning selles hädaorus,
vaeses ilmas õhku hingame sarnaselt teile!
Ütlesingi kogu tõe. Nüüd kuulake,
kuidas edasi kulgeb see.
Läheb lahti! Alustage!
|
|