- Are you tired of walking
my son, are you getting tired?
- Yes, father
Your night has grown long on the road
and your heart has flowed over your night's earth
- You're still as lithe as a cat
so climb up on my shoulders
In a little while we'll cross
the forest of terebinth and oak
The sky is ours, all of it
- And then what?
- We'll return to the house
Do you know the way, my son?
- Yes, father:
East of the carob tree on the main street there’s
a small path crowded by cactus
at its opening. Then it leads, wider and wider,
to the well
Then it gets lost on a threshing floor before
it straightens out and settles in at home
- Do you know our home, my son?
- I know it like I know the path:
Jasmine winds around an iron gate
Footprints of light on the stone stairs
Sunflowers stare at what lies behind the place
In the yard there’s a well and a willow tree
Behind the fence, a tomorrow, thumbing through our papers...
- Oh father, are you getting tired?
Do I see sweat in your eyes?
- My son, I am tired... Can you carry me?
- Like you used to carry me, father
I'll carry this longing
for my beginning
and its beginning
I'll follow this road to
my end... and to its end! |
Kas sa oled väsinud kõndimisest,
mu poeg, kas sa oled väsinud?
- Jah, isa
Sinu öö on veninud pikaks olles teel
ja su süda on voolanud üle sinu öö maa
- Oled ikka veel kerge nagu kass
roni siis mu õlgadele
varsti me lähme läbi
viimase terebindi ja tammemetsa
ja taevas on tervenisti meie oma
- Mis siis tuleb?
- Me lähme tagasi koju,
kas sa tead teed, mu poeg?
- Jah, isa:
peatänaval, jaanileivapuust ida pool
läheb kitsas rada, algul viigikaktuste vahel,
siis edasi kaevu poole
järjest laiemana
Siis kaob rehe all korraks ära, enne kui
muutub otseks ja jõuab lõpuks koju
- Kas sa tunned meie kodu, mu poeg?
- Ma tunnen teda, nagu teedki:
jasmiin väänleb raudvärava ümber
valguse jalajäljed kivitrepi peal
päevalilled vaatavad, mis on seal taga
õue peal on kaev ja pajupuu
Ja aia taga homne päev, mis sorib meie paberites...
- Isa, kas sa oled väsinud,
kas ma näen higi sinu silmades?
- Olen küll väsinud, mu poeg... Kas sa kannaksid mind?
- Nagu sinagi mind kandsid, isa,
ma kannan seda igatsust
oma alguse järele
ja selle alguse järele
ma jätkan seda teed
kuni lõpen mina... ja lõpeb see! |
|