LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

An Ode on the Death of Mr. Henry Purcell Mark how the lark and linnet sing Ood Mr. Henry Purcelli surma puhuks eelmine järgmine Muusika autor John Blow Sõnade autor John Dryden Tõlge Marju Riisikamp Mark how the lark and linnet sing, With rival notes They strain their warbling throats, To welcome in the spring. But in the close of night, When philomel begins her heav'nly lay, They cease their mutual spight, Drink in her musick with delight, And list'ning and silent obey. So ceas'd the rival crew when Purcell came, They sung no more, or only sung his fame. Struck dumb, they all admir'd the God-like man, Alas, too soon retir'd, As He too late began. We beg not hell our Orpheus to restore, Had he been there, Their sovereigns fear Had sent him back before. The pow'r of harmony too well they knew, He long e’er this had tun'd their jarring spheres, And left no hell below. The heav'nly quire, who heard his notes from high, Let down the scale of musick from the sky: They handed him along, And all the way He taught, and all the way they sung. Ye brethren of the lyre and tunefull voice, Lament his Lott, but at your own rejoice. Now live secure, and linger out your days, The Gods are pleas'd alone with Purcell's lays, Nor know to mend their choice. Kuula, kuis tuhat kevadlindu on võistlushoos. Nad hulgakesti koos Sind, kevad, tervitavad, kõrid pingul. Ent siis, kui öö ju hakkab seab ööbik ritta kaunid viisikäänud, nüüd ühislaulgi lakkab, kõik joobnud muusikast, jäänd vakka, kõik meistrit kuulatama jäänud. Jäi tummaks võistulaul, kui Purcell tuli, ning vait rivaalid, üksnes talle ülistusi, vaid kordasid, kõik lummat' pühast mehest. Kuid oh, liig ruttu päädis tema maine tee, mis saanud hilja alguse. Ei nuru me allilma valitsust, et Orpheus me sekka suudaks tulla taas, ent polekski ta põrguretk ju usutav, sest peagi oleks ta maapeale saadetud. Liig tuttav Hadeses ju laulu vägi, harmoonia mõjul taanduks põrgukaos, saaks kurjus sootuks kaotatud. Õrn inglikoor, kes kuulnud tema viise, siis alla laskis trepi pilvepiirelt, tal tuldi vastu ning inglikoori laul siis saatis tema astu. Su jüngrid leinas nüüd, ent samas neil hõiskel juubeldavad suud, sul' pikka iga soovivad, sest oled õnnistud, ning nüüdsest helavad su laulud taevas ja jumalad ei teagi tahta muud.