LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Lucia aaria Regnava nel silenzio Vaikuses valitses eelmine järgmine 1. vaatus, 1. stseen Muusika autor Gaetano Donizetti Sõnade autor Salvatore Cammarano Tõlge Malle Ruumet Tervikteosest Lucia di Lammermoor Edgardo, caduto in disgrazia, è lontano e l’amata Lucia è obbligata a sposare Arturo. Lei impazzisce, uccide il marito e muore. Edgardo si trafigge. Lucia è in Scozia, all’ingresso nel parco di un castello. Regnava nel silenzio alta la notte e bruna... Colpìa la fonte un pallido raggio di tetra luna... Quando sommesso gemito fra l’aure udir si fè: ed ecco su quel margine L’ombra mostrarsi a me! Qual di chi parla muoversi il labbro suo vedea, e colla mano esanime chiamarmi a sè parea. Stette un momento immobile, poi ratta dileguò, e l’onda pria si limpida di sangue rosseggiò. Quando rapito in estasi del più cocente amore, col favellar del core mi giura eterna fé: Gli affanni miei dimentico, gioia diviene il pianto... Parmi che a lui d’accanto si schiuda il ciel per me! Edgardo on langenud ebasoosingusse, tema armastatu Lucia peab abielluma Arturoga. Lucia on meeltesegaduses ja tapab Arturo. Ka Lucia sureb. Edgardo tapab end. Lucia on Šotimaal, lossipargi väraval. Vaikuses valitses öö, mis sügav ja tume... Tuhmi kiirega allikat riivas kuupaiste nii kahvatu... Üks vaoshoitud oie läbistas õhku kui välk: Ja ennäe! Kaldaserva peal üks vari näitas mull’ end! Keegi liikus, sääl tema huuli ma nägin, oma elutu käega kutsuvat näis mind. Jäi hetkeks liikumatuks, seejärel kiirelt hajus ja laine, mis paistis selgena muutus punaseks verest. Kui haaras teda ekstaas, siis lõõmava kirega pajatas kõik südamelt, mull’ lausus igavest truudust: Oma piinad ma unustan, rõõmuks muutub nutt... Näib, et tema kõrval taevas mulle on avanend!