LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Pause Paus eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Wilhelm Müller Tõlge Mati Vaikmaa Teose kataloogi- või oopusenumber: D795 nr12 Tervikteosest Die schöne Müllerin Meine Laute hab ich gehängt an die Wand, Hab sie umschlungen mit einem grünen Band – Ich kann nicht mehr singen, mein Herz ist zu voll, Weiß nicht, wie ich’s in Reime zwingen soll. Meiner Sehnsucht allerheißesten Schmerz Durſt ich aushauchen in Liederscherz, Und wie ich klagte so süß und fein, Glaubt’ ich doch, mein Leiden wär’ nicht klein. Ei, wie groß ist wohl meines Glückes Last, Daß kein Klang auf Erden es in sich faßt? Nun, liebe Laute, ruh an dem Nagel hier! Und weht ein Lüſtchen über die Saiten dir, Und streiſt eine Biene mit ihren Flügeln dich, Da wird mir so bange, und es durchschauert mich. Warum ließ ich das Band auch hängen so lang? Oſt fliegt’s um die Saiten mit seufzendem Klang. Ist es der Nachklang meiner Liebespein? Soll es das Vorspiel neuer Lieder sein? Ma riputasin seinale oma lauto, mille külge on seotud roheline pael. Ma ei suuda enam laulda, sest mu süda on tulvil õnne ja ma ei oska seda riimidesse põimida. Oma igatsuse kõige kuumemat valu võin vaid sosinal laulda ja kuis ma ka ei kaebaks nii magusalt ja õrnalt, usun siiski, et mu kannatused pole just väikesed. Ah, mu õnne koorem on nii suur, et ükski heli siin ilmas ei suuda seda endasse mahutada. Nüüd, mu armas lauto, võid sa siin naela otsas rahumeeli puhata. Kui õrn tuulehoog puhub üle su keelte ja üks mesilane puudutab sind oma tiivaga, siis olen ma justkui halvatud, miski nagu läbistaks mind. Miks lasen ma sel paelal nii kaua seinal rippuda? Tihti lendab see pael üle lautokeelte ja toob kuuldavale ohkava heli. On see järelkaja minu armuvalule või hoopis uue laulu eelmäng? Vabatõlge