LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Im Walde
Metsas
Waldesnacht
eelmine järgmine


Muusika autor Franz Schubert
Sõnade autor Friedrich von Schlegel
Tõlge Karin Andrekson
Teose kataloogi- või oopusenumber: D708

Windes Rauschen, Gottes Flügel,
Tief in kühler Waldesnacht!
Wie der Held in Rosses Bügel,
Schwingt sich des Gedankens Macht.
Wie die alten Tannen sausen,
Hört man Geisteswogen brausen.

Herrlich ist der Flamme Leuchten
In des Morgenglanzes Rot,
Oder die das Feld befeuchten,
Blitze, schwanger oft von Tod.
Rasch die Flamme zuckt und lodert,
Wie zu Gott hinaufgefodert.

Ewig's Rauschen sanfter Quellen
Zaubert Blumen aus dem Schmerz,
Trauer doch in linden Wellen
Schlägt uns lockend an das Herz;
Fernab hin der Geist gezogen,
Die uns locken, durch die Wogen.

Drang des Lebens aus der Hülle,
Kampf der starken Triebe wild
Wird zur schönsten Liebesfülle,
Durch des Geistes Hauch gestillt.
Schöpferischer Lüfte Wehen
Fühlt man durch die Seele gehen.

Windes Rauschen, Gottes Flügel,
Tief in dunkler Waldesnacht!
Freigegeben alle Zügel,
Schwingt sich des Gedankens Macht,
Hört in Lüften ohne Grausen
Den Gesang der Geister brausen.
Tuule kohin, Jumala tiivad
sügaval kõledas metsaöös!
Nagu kangelane hobuse sadulas
lendab mõtte võim.
Nagu vanad kuused kohisevad,
kuuleb vaimulaineid voogamas.

Kaunid on valguse leegid
punases hommikusäras,
või välgud, mis põldu valgustavad,
sageli surmast tiined.
Kiirelt sähvatab leek ja loidab,
nagu tõuseks Jumala poole.

Tasaste allikate igavene sosin
võlub lilled valu seest.
Kurbus pehmete voogudena
taob meile kutsuvalt südamele;
kaugel taamal vaimud,
meid ahvatledes läbi lainte meelitavad.

Elu tung vabaneda oma kestast,
metsik võitlus tugeva ihaga
saab ilusaimaks armastuse külluseks.
Looja õrna puudutusega vaigistatud
loovad tuuled hõljuvad,
mis hinge läbivad.

Tuule kohin, Jumala tiivad
sügaval pimedas metsaöös!
Vabana kõigist köidikuist
hõljub mõtte võim.
Tuultes, mis ei hirmuta enam
kuuldub vaimude laulu mürisemas.