LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Belsatzar
eelmine järgmine

Muusika autor Robert Schumann
Sõnade autor Heinrich Heine
Tõlge Jaan Kärner
Teose kataloogi- või oopusenumber: op57

Die Mitternacht zog näher schon;
In stummer Ruhlag Babylon.

Nur oben in des Königs Schloß,
Da flackerts, da lärmt des Königs Troß.

Dort oben in dem Königsaal,
Belsatzar hielt sein Königsmahl.

Die Knechte saßen in schimmernden Reihn,
Und leerten die Becher mit funkelndem Wein.

Es klirrten die Becher, es jauchzten die Knecht’;
So klang es dem störrigen Könige recht.

Des Königs Wangen leuchten Glut;
Im Wein erwuchs ihm kecker Mut.

Und blindlings reißt der Mut ihn fort;
Und er lästert die Gottheit mit sündigem Wort.

Und er brüstet sich frech und lästert wild;
Die Knechtenschar ihm Beifall brüllt.

Der König rief mit stolzem Blick;
Der Diener eilt und kehrt zurück.

Er trug viel gülden Gerät auf dem Haupt;
Das war aus dem Tempel Jehovas geraubt.

Und der König ergriff mit frevler Hand
Einen heiligen Becher, gefüllt bis am Rand.

Und er leert ihn hastig bis auf den Grund
Und rufet laut mit schäumendem Mund:

Jehova! dir kündich auf ewig Hohn
Ich bin der König von Babylon!”

Doch kaum das grause Wort verklang,
Dem König wards heimlich im Busen bang.

Das gellende Lachen verstummte zumal;
Es wurde leichenstill im Saal.

Und sieh! und sieh! an weißer Wand
Da kams hervor wie Menschenhand;

Und schrieb, und schrieb an weißer Wand
Buchstaben von Feuer, und schrieb und schwand.

Der König stieren Blicks da saß,
Mit schlotternden Knien und totenblaß.

Die Knechtenschar saß kalt durchgraut,
Und saß gar still, gab keinen Laut.

Die Magier kamen, doch keiner verstand
Zu deuten die Flammenschrift an der Wand.

Belsazar ward aber in selbiger Nacht
Von seinen Knechten umgebracht.
Kesköö ju varsti saabund on
ning tummas rahus Babülon.

Vaid ülal kuningalossis,
sääl jõuk pidulik valjult tõstab häält.

Sääl kõrges saalis kuningas
Belsatsar pidu on pidamas.

Ta ümber sulaseid hõõguvi päi,
neil karikaid kiirgavaid ringi käis.

Käis peekrite kõlin ja sulaste uhm;
sest leidis lõbustust kuningas juhm.

Tal leegitsev puna hõõgus näos,
ning tõusis viinast ka ülbus teos.

Ja pimesi-päi sest sündis patt,
ta mõnitas Jumalat vägevat.

Ta hooples nii õelalt, meeletult!
Jõuk jagas kiitusi hullunult.

Ta kõrgi pilguga käsutas,
ning ruttaski teener kuulekas.

Tõi kaasa ta kullaseid karikaid,
Jehoova templist mis riisuda sai.

Ja kuningas haaras purjus-päi
püha peekri, mis täidetud ääreni täis.

Ta selle põhjani tühjendas
ning vahuste huultega hüüatas:

Jehoova, sind mõnitan alati, –
ma olen kuningas Paabeli!”

Kuid vaevalt julm sõna see vaikines,
kui hirm oli kuninga südames.

Naer irvitav vaikis, ja samal aal
jäi surnuvaikseks kogu saal.

Ja vaata! Vaata! Seina pääl,
kui inimese käsi kerkis sääl.

Ja kirjutas sinna tulega
see käsi sõnu, ja kadus ta.

Ja istus kuningas tardunult
ning nõrkevi põlvi, surmkahvatult.

Ja hirmunult jõukki istus sääl,
ja oli vait, ei teinud häält.

Siis targad tulid, kuid ainuski neist
ei aru saand sõnadest tuliseist.

Ent samal ööl Belsatsar Paabeli
ta oma sulaseist surmati.