LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Die drei Zigeuner Kolm mustlast eelmine järgmine Muusika autor Franz Liszt Sõnade autor Nikolaus Lenau Tõlge Heli Mattisen Teose kataloogi- või oopusenumber: S320, S374 Drei Zigeuner fand ich einmal Liegen an einer Weide, Als mein Fuhrwerk mit müder Qual Schlich durch sandige Heide. Hielt der eine für sich allein In den Händen die Fiedel, Spielt’, umglüht vom Abendschein, Sich ein feuriges Liedel. Hielt der zweite die Pfeif’ im Mund, Blickte nach seinem Rauche, Froh, als ob er vom Erdenrund Nichts zum Glücke mehr brauche. Und der dritte behaglich schlief, Und sein Zymbal am Baum hing; Über die Saiten der Windhauch lief, Über sein Herz ein Traum ging. An den Kleidern trugen die drei Löcher und bunte Flicken; Aber sie boten trotzig frei Spott den Erdengeschicken. Dreifach haben sie mir gezeigt, Wenn das Leben uns nachtet, Wie man’s verraucht, verschläft, vergeigt, Und es dreifach verachtet. Nach den Zigeunern lang’ noch schaun Mußt ich im Weiterfahren, Nach den Gesichtern dunkelbraun, Den schwarzlockigen Haaren. Kolme mustlast kohtasin kord puhkamas paju juures, kui mu vanker hädisel moel liikus liivasel nõmmel. Oli ainsana nende seast ühel mehel käes viiul, mängis õhtuses valguses endale särtsakat lugu. Teisel mehel piip oli suus, suitsule järele vaatas, näis, nagu miskit siin maamuna peal rohkem ta õnneks ei vaja. Kolmas mõnusalt magas maas, ta simbel puu otsas rippus; keeltest käis üle mahe tuul, ulm tema südant paitas. Rõivais, mida kandsid need kolm, olid vaid augud ja paigad; samas, nii vabad ja trotsi täis, pilkena maisele näisid. Mulle nad näitasid korda kolm, mis elu loojangul hoomad, kuis elu on uni ja suits ja mäng ja kuidas me sellest ei hooli. Mustlaste poole pikalt veel tagasi vaatama pidin, nägin pruunikaid nägusid, musti lokkis juukseid.