LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Auf der Bruck
Sillal
eelmine järgmine


Muusika autor Franz Schubert
Sõnade autor Ernst Schulze
Tõlge Heli Mattisen
Teose kataloogi- või oopusenumber: D853, op93/2, op90/2

Frisch trabe sonder Ruh und Rast,
Mein gutes Roß, durch Nacht und Regen!
Was scheust du dich vor Busch und Ast
Und strauchelst auf den wilden Wegen?
Dehnt auch der Wald sich tief und dicht,
Doch muß er endlich sich erschliessen;
Und freundlich wird ein fernes Licht
Uns aus dem dunkeln Tale grüßen.

Wohl könnt ich über Berg und Feld
Auf deinem schlanken Rücken fl iegen
Und mich am bunten Spiel der Welt,
An holden Bildern mich vergnügen;
Manch Auge lacht mir traulich zu
Und beut mit Frieden, Lieb und Freude,
Und dennoch eil ich ohne Ruh,
Zurück zu meinem Leide.

Denn schon drei Tage war ich fern
Von ihr, die ewig mich gebunden;
Drei Tage waren Sonn und Stern
Und Erd und Himmel mir verschwunden.
Von Lust und Leiden, die mein Herz
Bei ihr bald heilten, bald zerrissen
Fühlt ich drei Tage nur den Schmerz,
Und ach! die Freude mußt ich missen!

Weit sehn wir über Land und See
Zur wärmer Flur den Vogel fl iegen;
Wie sollte denn die Liebe je
In ihrem Pfade sich betrügen?
Drum trabe mutig durch die Nacht!
Und schwinden auch die dunkeln Bahnen,
Der Sehnsucht helles Auge wacht,
Und sicher führt mich süßes Ahnen.
Reipalt ja ühtsoodu edasi nüüd,
kappa, mu ratsu, kesk ööd ja sadu!
Miks ehmud põõsa või oksa ees
ja tõrgud metsas tundmata rajal?
Kuigi see mets on sügav ja sünk,
ükskord me ikkagi pääseme välja;
ja rõõmsalt valguskuma meid
siit süngest orust päästab.

Küll võiksin üle maa ja mäe
ma lennata su siugjal turjal,
suurilma kirev vaatemäng
võiks olla nauding mul ja lõbu;
ma pilke helli tunda saand
mis pakkund mõnu, armu, rõõmu,
ja ikkagi nüüd, hinges äng,
taas valu juurde torman.

Eemal ju olnud ma päeva kolm
armsast, kes köitnud mind jäävalt;
kolm päeva olid taevavõlv
ja päike ja maa justkui kadund.
Sest rõõmust ja valust, millega seal
mu südant ta ravis või piinas,
vaid valu tundnud olen nüüd,
kolm päeva rõõmuta on jäänud!

Seal eemal üle maa ja vee
lind sooja paiga poole lendab.
Kas eales armastus siis saab
end petta, rajalt eksida?
Ja sestap kappa läbi öö!
Pea kaovad sünged metsarajad
ja sirab igatsusest ilm,
mind juhib kindlalt magus aimus.