LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Sehnsucht
Igatsus
eelmine järgmine


Muusika autor Franz Schubert
Sõnade autor Friedrich Schiller
Tõlge Heli Mattisen
Teose kataloogi- või oopusenumber: D636, op39

Ach, aus dieses Tales Gründen,
Die der kalte Nebel drückt,
Könntich doch den Ausgang fi nden,
Ach, wie fühltich mich beglückt!
Dort erblickich schöne Hügel,
Ewig jung und ewig grün!
Hättich Schwingen hätt ich Flügel,
Nach den Hügeln zögich hin.

Harmonieen hörich klingen,
Töne süßer Himmelsruh’,
Und die leichten Winde bringen
Mir der Düfte Balsam zu,
Goldne Früchte sehich glühen,
Winkend zwischen dunkelm Laub,
Und die Blumen, die dort blühen,
Werden keines Winters Raub.

Ach wie schön muß sichs ergehen
Dort im ewgen Sonnenschein,
Und die Luft auf jenen Höhen,
O wie labend muß sie sein!
Doch mir wehrt des Stromes Toben,
Der ergrimmt dazwischen braust,
Seine Wellen sind gehoben,
Daß die Seele mir ergraust.

Einen Nachen seh ich schwanken,
Aber ach! der Fährmann fehlt.
Frisch hinein und ohne Wanken,
Seine Segel sind beseelt.
Du mußt glauben, du mußt wagen,
Denn die Götter leihn kein Pfand,
Nur ein Wunder kann dich tragen
In das schöne Wunderland.
Ah, kui selle oru põhjast,
mida rusub udumüür,
kui vaid suudaks välja murda,
õnnest paisuks siis mu rind!
Näeksin kauneid kõrgendikke,
igihaljaid enda ees!
Kui mul ainult oleks tiivad,
kõrgustesse tõuseks siit!

Hõrk harmooniumi kõla
taevarahu kuulutab,
mahe tuulepuhang kaasa
palsamite lõhna toob,
kuldseid vilju näen ma taamal
lehestikus küütlemas,
lilli, mis seal aasal õitsvad,
talvekülm ei ähvarda.

Ah, kui ilus oleks elu
igaveses valguses,
õhk seal kaugel kõrgendikel,
oo, kuis kosutaks see mind!
Kuid mind pärsib raju maru,
mis mu teele tõkkeid seab,
tema vood on nõnda kõrged,
et mu hinge haarab õud.

Paati hulpimas näen laineil,
ah, seal pole paadimeest.
Südilt, kindlalt paati hüppa,
mil on purjed tiibadeks.
Usu, võta julgelt riske,
veksleid jumalailt ei saa,
üksnes ime võib sind kanda
sinna, kus on imemaa.