LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Columbus oder Die Entdeckung von Amerika
Kolumbus ehk Ameerika avastamine
eelmine järgmine


Muusika autor Wilhelm Friedrich Ernst Bach
Sõnade autor Louise Brachmann , Friedrich Schiller
Tõlge Saale Fischer

Was willst du, Fernando, so früh, so bleich?
Du bringst mir traurige Mähr.“

Ach edler Feldherr, bereitet euch!
Nicht länger bezwing ich das Heer!
Wenn jetzt nicht die Küste sich zeigen will,
so seid ihr ein Opfer der Wut;
sie fordern laut wie Sturmgebrüll
des Feldherrn heiliges Blut.

Und ehnoch dem Ritter das Wort entflohn,
da drängte die Menge sich nach;
da stürmten die Krieger, die wütenden schon,
gleich Wogen ins stille Gemach.
Verzweiflung in wilden, verlöschenden Blick,
auf bleichen Gesichtern der Tod.
Verräter! wo ist nun dein gleiendes Glück?
Jetzt rett uns vom Gipfel der Not,
du gibst uns nicht Speise, so gib uns Blut!
riefen die Schrecklichen, Blut.

Sanft stellte der Groe den Felsenmut
entgegen der stürmenden Wut.

Befriedigt mein Blut euch, so nehmt es und lebt!
Doch bis noch ein einziges Mal
die Sonne am feurigen Osten entschwebt,
vergönnt mir den segnenden Strahl.
Beleuchtet der Morgen kein rettend Gestad,
so biet ich dem Tode mich gern.
Bis dahin verfolgt noch den mutigen Pfad
und trauet der Hülfe des Herrn.”

Die Worte des Helden, sein ruhiger Blick,
besiegte noch einmal die Wut.
Sie wichen vom Haupte des Führers zurück
und schonten sein heiliges Blut.

Wohlan denn, es sei noch, doch hellt sich der Strahl
und zeigt sich kein rettendes Land,
so siehst du die Sonne zum letzten Mal,
so zittre der strafenden Hand.

Geschlossen war also der eiserne Bund,
die Schrecklichen kehrten zurück,
es tue der leuchtende Morgen uns kund
des duldenden Feldherrn Geschick.

Die Sonne sank, der Schlummer wich,
des Helden Brust ward schwer,
der Kiel durchrauschte fürchterlich
das weite, wüste Meer.
Die Sterne zogen still herauf,
doch, ach, kein Hoffnungsstern.
Und von des Schiffes öden Lauf
blieb Land und Hoffnung fern.
Sein treues Fernrohr in der Hand,
die Brust voll Gram durchwacht,
nach Westen blicket unverwand
der Held in düstrer Nacht.

Nach Westen, o nach Westen hin
beflügle dich mein Heil!
Dich grüẞt noch sterbend Herz und Sinn,
dich meiner Sehnsucht Ziel!
Doch mild, o Gott! von Himmels Höhn,
blick auf dein Volk herab!
Lanicht sie trostlos untergehn
im wüsten Flutengrab!”

Er sprachs, der Held von Mitleid weich,
doch horch, welch eiliger Tritt?

Noch einmal Fernando, so trüb, so bleich,
was bringt dein bebender Schritt?”

Ach edler Feldherr, es ist geschehn!
Jetzt hellt sich der östliche Strahl!

Sei ruhig, mein Lieber, von himmlischen Höhn
entwand sich der Strahl!
Es waltet die Allmacht von Pol zu Pol,
mir beut sie zum Tode die Bahn.”

Leb wohl denn, mein Feldherr, leb ewig wohl.
Ich höre die Schrecklichen nahn!

Und ehnoch dem Ritter das Wort entflohn,
da drängte die Menge sich nach;
da stürmten die Krieger, die wütenden schon,
gleich Wogen ins stille Gemach.

Ich weiẞ, was ihr fordert, ich bin bereit,
ja werft mich ins schäumende Meer!
Doch wisset, das rettende Ziel ist nicht weit,
Gott schütze dich, murrendes Heer.”

Dumpf klirrten die Waffen, ein wüstes Geschrei
erfüllte mit Grausen die Luft.
Der Edle bereitet sich stille und frei
zum Wege der flutenden Gruft.
Zerrissen war jedes geheiligte Band,
schon sah sich zum schwindelnden Rand
der treffliche Führer gerissen! Und Land!
Land! rief es und donnerte Land!

Ein glänzender Streifen mit Purpur gemacht,
erschien den beflügelten Blick;
vom Golde der steigenden Sonne bestrahlt
erhob sich das wankende Glück,
was kaum noch geahndet der zagende Sinn,
was mutvoll der Groe gedacht:

Sie stürzten zu Füẞen des Herrlichen hin
und preisen die göttliche Macht!
Mis tahad, Fernando, nii varakult, kaamena?
Tood mulle kurbi sõnumeid.”

Oo, aulik kapten, pange end valmis!
Ei enam me mehi ma valitse!
Kui nüüdsama rannik paistma ei hakka
Siis vihaohvrina langete;
nad nõuavad tormihäälel
kapteni püha verd.”

Ja enne kui rüütlil said sõnad suust,
Summas trügisid mehed ta juurde:
Vahkvihas tormlesid sõdurid
kui lained vaiksesse kambrisse.
Meeleheide metsikuis, kustuvais silmis,
surm kahvatuil palgeil.
Reetur! Kus on siis su hiilgav õnn?
Nüüd päästa meid kibedast hädast,
kui jätad meid nälga, siis anna meil verd!”
hüüdis kohutav jõuk, ”Verd”.

Pehmelt vaigistas, kindel kui kalju,
suurmees selle mäsleva viha.

Kui mu veri teid rahuldab, siis võtke ja elage!
Kuid vaid üksainus kord veel
kuumast idakaarest tõusva päikese õnnistet kiirt
te lubage mulle.
Kuid kui hommik ei valgusta pääsemist, maad,
siis meelsasti surma ma astun.
Kuid seniks püsigem vapraina,
Ja uskugem Jumala armu.”

Sangari sõnad, ta rahulik pilk,
viha vaigistas veel ühe korra.
Juhi pea jäi seekord puutumata,
tema püha verigi valamata.

Kuid olgu, et koidabki hommikukuma,
ent päästev maa selles ei kümble,
nii jääb see sul viimaseks asjaks, mis näha,
enne karistust täideviivat kätt.“

Nii sulguski raudhaljas saatuselukk,
õudne kamp tõmbus tagasi,
andku koidikusära meil arutust,
vaese kapteni saatuse osas.

Päike loojus, napp oli uni
meie sangari raskes rinnas,
laevakiil kündis hirmsasti
kauget, ääretut ookeani.
Tähed vaikides süttisid,
kuid nende seast puudus lootusetäht.
Ja laeva neetud kursist
kaugeks jäid nii maa kui ka lootus.
Käes ustav pikksilm,
hinges äng, kogu öö olnud valvel
läänekaarde on naelutet sangari pilk
ses süsimustas öös.

Lääs, oo tõotet lääs,
kuhu linnutiivul ma kulgen!
Mu süda ja meel ka surmasuus Sind,
mu igatsetud maa, ei unusta!
Oo Jumal, kes kõrgemast kõrgemal,
oma rahvale all maa peal sa halasta.
Ära lase tal trööstitult hukkuda
lainehauas nii põhjatus.”

Nii kõneles sangar kaastundlikult,
Kuid kuulge, mis tõtakas samm?

Veel ükskord, Fernando, nii sünge, nii kaame,
Mida toob su värisev samm?”

Oo aulik kapten, nüüd käes on see tund,
Kui idataevas tõusmas on päike!”

Ole rahulik, semu, see päikesekiir
ju taevasest kõrgusest lähtub!
Kõikvõimas, kes valitseb nabade vahel
Mul surmatee ette nüüd näitab.”

Jää jumalaga, mu kapten, hüvasti,
Kuulen, õudne jõuk on lähenemas.”

Ja enne kui rüütlil said sõnad suust,
Summas trügisid mehed ta juurde:
Vahkvihas tormlesid sõdurid
kui lained vaiksesse kambrisse.

Ma tean, mis te tahate, ja ma valmis olen,
Et viskate merevahtu mind!
Ent teadke, et pääsemine on lähedal,
Jumal hoidku teid, te nurisejad.”

Tuhmilt kolksuvad relvad, üks õõvastav hüüd
õudselt õhku rippuma jäi.
Üllas mees end vabalt ja vaikides
sätib loksuva haua teele.
Murtud katki kõik pühad sidemed,
Juba rebiti juhti üle kõikuva reelingu, kui: Maa!
Maa! Kostus hüüd ja värises maa!


Ühte helkivat purpurset triipu
püüdis pilk innukas;
tõusva päikese kullases kumas
säras peaaegu kustunud lootus,
mida vaevalt veel uskus hirmunud meel,
kuid mõlkus vapra suurmehe meeles:

Nad Jumala jalge ette viskuvad
ja kiidavad tema kõikvõimsust!
Louise Brachmanni ballaaditekst põhineb Friedrich Schilleri luuletusel.