LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Requiem
Reekviem
eelmine järgmine


Muusika autor Max Reger
Sõnade autor Friedrich Hebbel
Tõlge Olev Koit
Teose kataloogi- või oopusenumber: op83 nr10
Tervikteosest 10 Gesänge

Seele, vergiß sie nicht,
Seele, vergiß nicht die Toten!
Siehsie umschweben dich,
schauernd verlassen,
und in den heiligen Gluten,
die den Armen die Liebe schürt,
atmen sie auf und erwarmen
und genießen zum letzten Mal
ihr verglimmendes Leben.

Seele, vergiß sie nicht,
Seele, vergiß nicht die Toten!
Sieh’, sie umschweben dich,
schauernd, verlassen,
und wenn du dich erkaltend ihnen verschließest
erstarren sie bis hinein in das Tiefste!

Dann ergreift sie der Sturm der Nacht,
dem sie zusammengekrampft
in sich trotzten im Schoße der Liebe.
Und er jagt sie mit Ungestüm
durch die unendliche Wüste hin,
wo nicht Leben mehr ist,
nur Kampf losgelassener Kräfte,
um erneuertes Sein.

Seele, vergiß sie nicht,
vergiß nicht die Toten!
Hing, ära unusta,
hing, ära unusta surnuid!
Vaata, nad hõljuvad su ümber,
värisedes, hüljatuina
ning pühis leekides,
kus hõõgub vaeste arm
nad saavad kergendust
ja viimset rõõmu tunnevad
oma hääbuvast elust.

Hing, ära unusta,
hing, ära unusta surnuid!
Vaata, nad hõljuvad su ümber,
värisedes, hüljatuina.
Kui külmalt sulged neile end,
nad süvimani tarduvad!

Siis haarab neid öö torm,
mida enesesse krampunult
nad trotsin'd armastuse embuses.
Neid lõputusse kõrbe,
kus pole elu,
võitlus uue olu
nimel vaid,
ta maruliselt pillutab.

Hing, ära unusta,
hing, ära unusta surnuid!