LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Der Abschied 
Hüvastijätt
eelmine järgmine


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Heli Mattisen
Tervikteosest Das Lied von der Erde

VI
Alt:
Die Sonne scheidet hinter dem Gebirge.
In alle Täler steigt der Abend nieder
mit seinen Schatten, die voll Kühlung sind.
O sieh! Wie eine Silberbarke schwebt
der Mond am blauen Himmelssee herauf.
Ich spüre eines feinen Windes Wehn
hinter den dunklen Fichten!

Der Bach singt voller Wohllaut durch das Dunkel.
Die Blumen blassen im Dämmerschein.
Die Erde atmet voll von Ruhund Schlaf.
Alle Sehnsucht will nun träumen,
die müden Menschen gehn heimwärts,
um im Schlaf vergeß’nes Glück
und Jugend neu zu lernen!
Die Vögel hocken still in ihren Zweigen.
Die Welt schläft ein!

Es wehet kühl im Schatten meiner Fichten.
Ich stehe hier und harre meines Freundes.
Ich harre sein zum letzten Lebewohl.
Ich sehne mich, o Freund, an deiner Seite
die Schönheit dieses Abends zu genießen.
Wo bleibst du? Du läßt mich lang allein!
Ich wandle auf und nieder mit meiner Laute
auf Wegen, die von weichem Grase schwellen.
O Schönheit, o ewigen Liebens, – Lebens trunkne Welt!

Er stieg vom Pferd und reichte ihm den Trunk
Des Abschieds dar. Er fragte ihn, wohin
er führe und auch warum es müßte sein.
Er sprach, seine Stimme war umflort: Du, mein Freund,
Mir war auf dieser Welt das Glück nicht hold!
Wohin ich geh’? Ich geh’, ich wandre in die Berge.
Ich suche Ruhe für mein einsam Herz!
Ich wandle nach der Heimat, meiner Stätte!
Ich werde niemals in die Ferne schweifen.
Still ist mein Herz und harret seiner Stunde!

Die liebe Erde allüberall blüht auf im Lenz und grünt
Aufs neu! Allüberall und ewig
blauen licht die Fernen!
Ewig... ewig...
VI
Alt:
Päike lahkub mägede taha.
Orgudesse on laskunud õhtul varjudega,
mis jahedust tulvil.
Vaata! Otsekui hõbepargas on
kuu hõljumas taevajärve sinas.
Ma tunnen üht õrna tuulevoogu
tumedate kuuskde tagant!

Täis lusti pimeduses laulab oja
ja lilled kahvatuvad õhtuvalguses.
Maa hingab sügavalt ja magab.
Nüüd igatsus vaid und veel näeb
ja väsind inimesed koju läevad,
et tunda unes noorust taas
ja jälle tunda unustatud õnne!
Linnud vaikselt oma okstel kükitavad.
Maailm unne jääb!

Külmalt puhub tuul mu kuusesalus.
Ma seisan siin ja ootan oma sõpra;
ma ootan teda viimseks jumalagajätuks.
Ma unistan, oo sõber, sinu kõrval
siin selle õhtu ilu nautida.
Kus oled sa? Mind jätad kauaks üksi!
Ma kõnnin siia-sinna oma lautoga
neil teil, mis pehmest rohus voogavad.
Oo ilu! Oo igavesest armust - elust- joobnud ilm!

Ta laskus ratsult ning siis lahkumise märgiks tal joogi ulatas.
Ta küsis temalt, kuhu
tee teda viib ja miks see nõnda on.
Ta ütles looritatud häälel: Mu sõber, tea,
siinilmas õnn ei olnud mulle armuline!
Kuhu ma läen? Ma lähen, rändan mägedesse.
Ma otsin rahu oma üksikule südamele.
Ma rändan koju! Oma kodupaika.
Ma kunagi ei eksi kaugustesse.
On vait mu süda, ootab oma tundi!

Maa kõikjal õitsele ju puhkeb kevadel ja lööb rohetama!
Ja kõikjal igavesti
on sinetamas hele kaugus!
Igavesti... Igavesti...