LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Von der Schönheit 
Ilust
eelmine järgmine


Muusika autor Gustav Mahler
Tõlge Heli Mattisen
Tervikteosest Das Lied von der Erde

IV
Alt:
Junge Mädchen pflücken Blumen,
pflücken Lotosblumen an dem Uferrande.
Zwischen Büschen und Blättern sitzen sie,
sammeln Blüten in den Schoß und rufen
sich einander Neckereien zu.

Goldne Sonne webt um die Gestalten,
spiegelt sie im blanken Wasser wider,
Sonne spiegelt ihre schlanken Glieder,
ihre süßen Augen wider,
und der Zephir hebt mit Schmeichelkosen das Gewebe
ihrer Ärmel auf, führt den Zauber
ihrer Wohlgerüche durch die Luft.

O sieh, was tummeln sich für schöne Knaben
dort an dem Uferrand auf mut'gen Rossen,
weithin glänzend wie die Sonnenstrahlen;
schon zwischen dem Geäst der grünen Weiden
trabt das jungfrische Volk einher!

Das Roß des einen wiehert fröhlich auf
und scheut, und saust dahin,
über Blumen, Gräser, wanken hin die Hufe,
sie zerstampfen jäh im Sturm die hingesunknen blüten,
Hei! Wie flattern im Taumel seine Mähnen,
dampfen heiß die Nüstern!
Goldne Sonne webt um die Gestalten,
spiegelt sie im blanken Wasser wider.

Und die schönste von den Jungfraun sendet
lange Blicke ihm der Sehnsucht nach.
Ihre stolze Haltung is nur Verstellung.
In dem Funkeln ihrer großen Augen,
in dem Dunkel ihres heißen Blicks
schwingt klagend noch die Erregung ihres Herzens nach.
IV
Alt:
Noored neiud lilli nopivad,
kaldal lootosõisi nopivad.
Keset põõsaid, keset lehti istuvad,
õisi sülle korjavad ja hüüavad
kelmikusi vastastikku.

Kuldne päike põimib nende kehasid,
siledal veel vastu peegeldub,
päike nende õrnu liikmeid peegeldab,
nende magusarmsaid silmi,
ja seefir tõstab hellitades üles
nende varrukate kanga, saates õhku
nende võlulõhna hurma.

Oo, vaadake, mis kenad poisid hullavad
seal kaldal toredatel ratsudel!
Sätendades kaugele kui päiksekiired;
juba läbi roheniidu okastiku
traavib värskust õhkav noorus!

Ühe ratsu rõõmsalt hirnatab,
kohkub siis ja tuiskab eemale,
üle lillede ja rohu kabjad hüplevad,
mahalangend õisi kiirelt tormates nad trambivad.
Hei! Kuis lehvib traavis tema lakk,
kuis auravad ta sõõrmed!
Kuldne päike põimib kujusid,
peegeldab neid vastu veel.

Kauneim neidudest nüüd saadab
pika igatsusepilgu järel' tal.
Neiu uhke hoiak on vaid teesklus.
Tema suurte silmade säras,
tema palavas tumedas pilgus
väreleb veel kaeblikult ta südame ärevus.