LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

L’amante segreto 
Salaarmastaja
eelmine järgmine


Muusika autor Barbara Strozzi
Tõlge Saale Fischer

Voglio, voglio morire,
piuttosto chil mio mal venga a scoprire.
Oh, disgrazia fatale!
Quanto più miran glocchi il suo bel volto
più tien la bocca il mio desir sepolto;
chi rimedio non ha taccia il suo male.
Non resti di mirar chi non ha sorte,
né può da sì bel ciel venir la morte.
La bella donna mia sovente miro
ed ella a me volge pietoso il guardo,
quasi che voglia dire:
Palesa il tuo martire
ché ben saccorge che mi struggo e ardo.

Ma io voglio morire
piuttosto chil mio mal venga a scoprire.
Lerbetta, chal cader di fredda brina
languida il capo inchina,
allapparir del sole
lieta verdeggia più di quel che suole:
tal io, salcun timor mi gela il core,
allapparir di lei prendo vigore.


Ma io voglio morire
piuttosto chil mio mal venga a scoprire.
Deh, getta larco poderoso e larmi,
Amor, e lascia omai di saettarmi!
Se non per amor mio
fallo per onor tuo, superbo dio,
perché gloria non è dun guerrier forte
uccider un che sta vicino a morte.

Pigem suren,
kui et lasen oma kannatustel ilmsiks tulla.
Oo surmav alandus!
Mida rohkem vaatan silmi ta kaunis näos,
seda kindlamalt hoiavad mu huuled kire vaka all;
kel ravimit pole, see oma häda üle ei kurda.
Kel õnne pole, see jääbki vaatama,
sest nii selgest taevast surm kedagi ei taba.
Mu pilk puhkab tihti mu kaunil daamil
ja temagi saadab mind armuliku pilguga
otsekui öeldes:
Paljasta oma kannatused,” sest ta teab
väga hästi, kuidas ma armuvaludes piinlen.

Ent pigem suren,
kui et lasen oma kannatustel ilmsiks tulla.
Värske rohi, mis hallaga
kaamelt pea langetab,
lööb päiksepaistel
veelgi enam rohetama:
nii minagi – ükskõik mis hirm mul ka
südame alt õõnsaks võtab,
tema ilmudes leian taas kindluse.

Ent pigem suren,
kui et lasen oma kannatustel ilmsiks tulla.
Oh, jäta oma vibu ja relvad,
Amor, ning lõpeta ometi mu ründamine!
Kui mitte armastusest minu vastu, siis vähemalt
oma aule mõeldes, kõikvõimas jumal,
sest tappa juba niigi hinge vaakujat
pole kellegi vägitegu.