(Si apre il velario. Tramonto di primavera. Un raggio di sole batte al di sopra del getto della fonte. La scena è vuota. Le suore son in chiesa e cantano.
Due Converse, in ritardo per la preghiera, traversano la scena; si soffermano un istante ad ascoltare un cinguettio che scende dai cipressi, quindi entrano in chiesa.
Suor Angelica, anch'essa in ritardo, esce da destra e si avvia in chiesa, apre la porta e fa l'atto di penitenza delle ritardatarie che le due converse non hanno fatto, ossia si inginocchia e bacia la terra; quindi richiude la porta.)
Soprani:
Ave, Maria, piena di grazia, il Signore e teco.
Tu sei benedetta fra le donne,
benedetto il frutto del ventre tuo, Gesu.
Santa Maria, prega per noi peccatori,
ora e nell'ora della nostra morte.
E cosi sia.
(Le monache escono dalla chiesa a due per due. La Badessa si sofferma davanti alla croce. Le monache, passandole innanzi, fanno atto di reverenza. La Badessa le benedice, quindi si ritira a sinistra. Le suore restano unite formando, a piccoli gruppi, una specie di semicerchio. La Sorella zelatrice viene nel mezzo.)
Suor Angelica
Prega per noi, peccatori ora e nell'ora della nostra morte
La Zelatrice (alle due converse)
Sorelle in umilta', mancaste alla quindena ed anche Suor Angelica, che pero fece contrizione piena. Invece voi, sorelle, peccaste in distrazione, e avete perso un giorno di quindena!
Una conversa
M'accuso della colpa e invoco una gran pena, e piu' grave sara' e piu grazie vi diro', sorella in umilta'.
La Maestra delle novizie (alle due novizie)
Chi arriva tardi in coro si prostri e baci terra
La Zelatrice (alle converse)
Farete venti volte la preghiera mentale per gli afflitti e gli schiavi e per quelli che stanno in peccato mortale.
Una conversa
Con gioia e con fervore!
Le due converse
Cristo Signore, Sposo d'Amore, io voglio sol piacerti, ora e nell'ora della mia morte. Amen!
(Si ritirano compunte)
La Zelatrice (a Suor Lucilla)
Suor Lucilla, il lavoro. Ritiratevi. E osservate il silenzio.
(Suor Lucilla si avvia sotto gli archi)
(alle novizie)
Perche' stasera in coro ha riso e fatto ridere
(a Suor Osmina)
Voi, Suor Osmina, in chiesa tenevate nascoste nelle maniche due rose scarlattine.
Suor Osmina (indocile)
Non e' vero!
La Zelatrice (severa)
Sorella, entrate in cella.
(Suor Osmina scuote le spalle)
Non tardate! La Vergine vi guarda!
(Suor Osmina si avvia senza far parola. Le suore la seguono con lo sguardo fino a che non è scomparsa nella sua cella)
Sei suore
Regina Virginum, ora pro ea....
La Zelatrice
Ed or, sorelle in gioia, poiche piace al Signore e per tornare piu allegramente a faticare, per amor Suo ricreatevi!
(Le figure bianche delle suore si sparpagliano per il chiostro e oltre gli archi. Suor Angelica zappetta la terra e innaffia l'erbe e i fiori.)
Le suore
Amen!
Suor Genovieffa (gaiamente)
O, sorelle, sorelle, io voglio rivelarvi che una spera di sole
e entrata in clausura!
Guardate dove batte, la, la, fra la verzura!
Il sole e sull'acoro! Comincian le tre sere della fontana d'oro!
Le suore
E vero; fra un'istante vedrem l'acqua dorata!
E per due sere ancor!
E maggio!
E il bel sorriso che viene con quel raggio.
Regina di Clemenza. Grazie!
Una novizia
Maestra, vi domando licenza di parlare.
La maestra delle novizie
Sempre per laudare le cose sante e belle
Una novizia
Qual grazia della Vergine rallegra le sorelle?
La maestra
Un segno risplendente della bonta di Dio!
Per tre sere dell'anno solamente all'uscire dal coro, Dio ci concede di vedere il sole che batte sulla fonte e la fa d'oro.
La novizia
E l'altre sere?
La maestra
O usciamo troppo presto e il sole e' alto,
o troppo tardi e il sole e' tramontato
Alcune suore (con un accento di grande malinconia)
Un altr'anno e' passato!
E passato un altr'anno!
E una sorella manca!
(Le suore, assorte, sembrano rievocare l'immagine della sorella che non è più.)
Suor Genovieffa (con accento ingenuo e quasi lieta)
O sorelle in pio lavoro, quand'il getto s'e' infiorato
quando il getto s'e' indorato, non sarebbe ben portato
un secchiello d'acqua d'oro sulla tomba a Bianca Rosa?
Tre suore
Si! La suora che riposa lo desidera di certo!
Suor Angelica
I desideri sono i fiori dei vivi,
non fioriscon nel regno delle morte,
perche' la Madre Vergine soccorre,
e in Sua Benignita',
liberamente al desiar precorre;
prima che un desiderio sia fiorito,
la Madre delle Madri l'ha esaudito
O sorella, la morte e' vita bella!
La zelatrice
Noi non possiamo nemmen da vive avere desideri.
Suor Genovieffa
Se son leggeri e candidi, perche'?
Voi non avete un desiderio?
La zelatrice
Io? No!
Tre suore
Ed io nemmeno!
(timorosa)
No!
Suor Genovieffa
Io...si!, lo confesso.
(Volge lo sguardo in alto)
Soave Signor mio, tu sai che prima d'ora nel mondo ero pastora. Da cinqu'anni non vedo un agnellino. Signore, ti rincresce se dico che desidero vederne uno piccino,
poterlo carezzare, toccargli il muso fresco
e sentirlo belare?
Se e' colpa t'offerisco il Miserere miei,
Perdonami, Signore, tu che sei l'Agnus Dei.
Suor Dolcina
Ho un desiderio anch'io!
Suore
Sorella, li sappiamo i vostri desideri!
Qualche boccone buono! Della frutta gustosa!
La gola e' colpa grave!
(E golosa!)
(Suor Dolcina resta mortificata e interdetta.)
Suor Genovieffa (a Suor Angelica)
Suor Angelica, e voi? Avete desideri?
Suor Angelica
Io? No, sorella, no.
(si volge ai fiori)
Suore (facendo gruppo dalla parte opposta. A bassa voce)
Ha detto una bugia! Che Gesu' la perdoni, ha detto una bugia!
Una novizia (avvicinandosi, curiosa)
Perche'?
Una novizia
Noi lo sappiamo, ha un grande desiderio. Vorrebbe aver notizie
della famiglia sua.
Altre
Son piu' di sett'anni, da quando e' in monasterio,
non ha avuto piu' nuove,
ma e' tanto tormentata!
Nel mondo era ricchissima, lo disse la Badessa.
Era nobile! Nobile! Principessa!
La vollero far monaca,
sembra per punizione
Perche'?
Chi sa. Mah!
La sorella infermiera (Accorre affannata)
Suor Angelica, sentite!
Suor Angelica
O, sorella infermiera, che cosa accadde, dite!
La sorella infermiera
Suora Chiara la' nell'orto assettava la spalliera delle rose; all'improvviso tante vespe sono uscite, l'han pinzata qui nel viso! Ora e' in cella e si lamenta; ah! Calmatele, sorella, il dolor che la tormenta!
Le suore
Poveretta!
Suor Angelica (Corre cercando fra i fiori e l'erbe.)
Aspettate; ho un erba e un fiore!
La Suor Infermiera
Suor Angelica ha sempre una ricetta buona, fatta coi fiori, sa trovar sempre un'erba benedetta per calmare i dolori!
Suor Angelica (alla Suora infermiera porgendole alcune erbe)
Ecco, questa e' calenzola; col latticcio che ne cola le bagnate l'enfiagione. E con questa, una pozione.
Dite a Sorella Chiara, che sara' molto amara, ma che le fara' bene. E le direte ancor che punture di vespe sono piccole pene e che non si lamenti, che' a lamentarsi crescono i tormenti.
La Suor Inferiera
Le sapro' riferire! Grazie, sorella, grazie.
Suor Angelica
Son qui per servire.
Coro di suore
Laudate Maria!
(Dal fondo a sinistra entrano due Suore cercatrice conducendo un ciuchino carico di roba.)
Due sorelle cercatrici
Buona cerca stasera, Sorella Dispensiera.
Prima sorella cercatrice
Un otre olio.
Seconda suora cercatrice
Uh! Buono!
Prima suor cercatrice
Un panierin di noci.
Suor Dolcina
Nocciole, sei collane.
Buone con sale e pane.
La sorella zelatrice (riprendendola)
Sorella!
Prima sorella cercatrice
Qui farina! E qui una caciotella che suda ancora latte, buona come una pasta, e un sacchetto di lenti, dell'uova, burro
e basta.
Coro di suore
Buona cerca stasera, Sorella Dispensiera
Seconda sorella cercatrice
Per voi, sorella ghiotta....
Suor Dolcina (felice)
Un tralcetto di ribes.
Degnatene, sorelle.
Coro di sorelle
Grazie. Oh, se ne prendo un chicco...
La martorio!
Suor Dolcina
No, prendete!
Alcune suore (Formano un gruppetto a destra e beccano il ribes, fra risatine discrete.)
Grazie, grazie!
Prima sorella cercatrice
Chi e' venuto stasera in parlatorio?
Coro
Nessuno
Le altre
Perche'?
Prima sorella cercatrice
Fuor del portone c'e' fermata una ricca berlina.
Suor Angelica (volgendosi, come assalita da una improvvisa inquietudine.)
Come? Sorella, avete detto?
Una berlina e' fuori? Ricca? Ricca?
Prima suora cercatrice
Da gran signori.
Certo aspetta qualcuno che e' entrato nel convento, e forse fra un momento suonera' la campana a parlatorio.
Suor Angelica (con ansia crescente):
Ah! Ditemi, sorella, com'era la berlina? Non aveva uno stemma? Uno stemma d'avorio?
E dentro tappezzata d'una seta turchina ricamata in argento?
La Prima sorella (interdetta)
Io non so, sorella, non lo so;
ho veduto soltanto una berlina ...bella!
Coro di suore
(osservando Suor Angelica)
E diventata bianca!
Ora e' tutta vermiglia!
Poverina!
E commossa! Spera che sian persone di famiglia!
Le suore (accorrono da ogni parte.)
Vien gente in parlatorio! Una visita viene!
Per chi? Per chi sara'? Fosse per me?
Fosse la mia cugina che porta il seme di lavanda buono.
Fosse mia madre che ci porta le tortorine bianche
Suor Angelica (volgendo gli occhi al cielo, mormora)
O Madre eletta, leggimi nel cuore.
Volgi per me un sorriso al Salvatore
Suor Genovieffa (si avvicina alle compagne e quasi interrompe queste esclamazioni indicando con un gesto pietoso Suor Angelica.)
O sorella in amore, noi preghiam la Stella delle Stelle
che la visita adesso sia per voi.
Suor Angelica (commossa)
Buona sorella, grazie...grazie!
(Da sinistra entra la Badessa per chiamare la suora che dovrà andare al parlatorio. L'attesa è viva. In quell'attimo di silenzio tutte le suore fanno il sacrificio del loro desiderio a pro della sorella in gran pena. Suor Angelica ha sempre gli occhi volti al cielo, immobile come se tutta la sua vita fosse sospesa.)
La Badessa (chiamando)
Suor Angelica!
(Fa cenno che le suore si ritirino.
Il getto della fonte si è indorato, le suore riempiono un secchiello d'acqua, si avviano, serso il cimitero e scompaiono.)
Suor Angelica
Madre, Madre, parlate! Chi e'? Chi e'? Madre, parlate! Son sett'anni che aspetto, una parola, uno scritto...
Tutto ho offerto alla Vergine in piena aspirazione.
La Badessa
Offritele anche le ansia che adesso vi scompone!
(Suor Angelica, affranta, si curva lentamente in ginocchio e si raccoglie.)
Sei Suore
Requiem aeternam donaci, Domine: et lux perpetua luceat ei. Requiescart in pace. Amen!
Suor Angelica (alzando gli occhi)
Madre, sono serena e sottomessa.
La Badessa
E venuta a trovarvi vostra zia Principessa.
Suor Angelica
Ah!
La Badessa
In parlatorio si dica quanto vuole ubbidienza, necessita'.
Ogni parola e' udita dalla Vergine Pia.
Suor Angelica
La Vergine m'ascolti. E cosi' sia.
La Badessa si avvia e scompare a sinistra. Suor Angelica si avvia verso gli archi del parlatorio. Guarda ansiosamente verso la porticina. Si ode un rumore di chiavi. La porta viene aperta in dentro dalla Suora clavaria che rimarrà a fianco della porta aperta, nella penombra della stanza. Quindi si vedrà la Badessa che si sofferma davanti alla Suora clavaria. Le due Suore fanno ala e fra le due figure bianche, che si curvano lievemente in atto di ossequio, passa una figura nera, severamente composta in un naturale atteggiamento di grande dignità aristocratica: la zia Principessa. Entra. Cammina lentamente appoggiandosi ad un bastoncino di ebano. Si sofferma: getta per un attimo lo sguardo sulla nipote, freddamente e senza tradire nessuna emozione; Suor Angelica invece alla vista della zia è presa da grande commozione, ma si frena perchè la figura della clavaria e della Badessa si profilano ancora nell'ombra. La porticina si richiude. Suor Angelica, commossa; quasi vacillante va incontro alla zia, ma la vecchia protende la sinistra come per consentire soltanto all'atto sottomessa del baciamano. Suor Angelica prende la mano che le viene tesa, la porta alla labbra e, mentre la siede, ella cade in ginocchio, senza poter parlare. Un attimo di silenzio. Suor Angelica, con gli occhi pieni di lacrime, non ha mai tolto lo sguardo dal volto della zia, uno sguardo pietoso, implorante. La vecchia invece ostentatamente guarda avanti a sè.)
La zia Principessa
Il Principe Gualtiero vostro Padre, la Principessa Clara vostra madre, quando vent'anni or sono vennero a morte,
(si interrompe per farsi il segno della croce)
m'affidarono i figli e tutto il patrimonio di famiglia.
E dovevo dividerlo quando cio' ritenessi conveniente e con giustizia piena. E quanto ho fatto. Ecco la pergamena. Voi potete osservarla, discuterla, firmarla.
Suor Angelica
Dopo sett'anni son davanti a voi. Ispiratevi a questo luogo santo... E luogo di clemenza, e' luogo di pieta'!
La zia Principessa
Di penitenza.
Io debbo rivelarvi la ragione perche' addivenni a questa divisione. Vostra sorella Anna Viola andera' sposa.
Suor Angelica
Sposa? Sposa la piccola Anna Viola, la sorellina la piccina?
Ah! Son sett'anni, son passati sett'anni! Ah!
O sorellina bionda che vai sposa, o sorellina mia, tu sia felice!
E chi la ingemma?
La zia Principessa
Chi per amore condono' la colpa di cui macchiaste il nostro bianco stemma!
Suor Angelica
Sorella di mia madre, voi siete inesorabile!
La zia Principessa
Che dite E che pensate? Inesorabile?
Vostra madre invocate quasi contro di me?
Di frequente la sera, la' nel nostro oratorio, io mi raccolgo. Nel silenzio di quei raccoglimenti, il mio spirito par che s'allontani e s'incontri con quel di vostra madre in colloqui eterei, arcani! Com'e penoso udire i morti dolorare e piangere!
Quando l'estasi mistica scompare, per voi ho serbata una parola sola: Espiare! Espiare!
Offrite alla Vergine la mia giustizia!
Suor Angelica
Tutto ho offerto alla Vergine, si', tutto;
ma v'e' un'offerta che non posso fare:
alla Madre soave delle Madri, non posso offrire di scordar...
mio figlio! Figlio mio!
La creatura che mi fu, mi fu strappata! Figlio mio, che ho veduto e ho baciato una sol volta! Creatura mia! Creatura mia lontana!
E questa parola che invoco da sett'anni.
Parlatemi di lui!
Com'e, com'e mio figlio?
Com'e dolce suo volto? Come sono i suoi occhi?
Parlatemi di lui! Di mio figlio...
(La vecchia tace, guardando la madre in angoscia)
Perche' tacete? Perche'?
Un altro istante di questo silenzio e vi dannate per l'eternita'!
La Vergine ci ascolta e Lei vi giudica!
La zia Principessa
Or son due anni, venne colpito da fiero morbo.
Tutto fu fatto per salvarlo.
Suor Angelica
E morto! Ah!
(Suor Angelica, con un grido, cade di schianto in terra, in avanti, col volto sulle mani. La zia si alza come per soccorrerla credendola svenuta; ma, al singhiozzare di Suor Angelica, frena il suo movimento di pietà; in piedi si volge verso un'immagine sacra che è al muro, alla sua destra, e con le due mani appoggiate al bastoncino di ebano, con la testa curva, in silenzio, prega. Il pianto di Suor Angelica continua suffocato e straziante. —Nel parlatorio è gia la semioscurità della sera. —Si ode la porta aprirsi. Suor Angelica si solleva restando sempre in ginocchio e col volto coperto. Entra la Suora clavaria con una lucernina accesa che pone sul tavolo. La zia Principessa parla alla Suora. La Suora esce e ritorna con la Badessa recando in mano una tavoletta, un calamaio e una penna. Suor Angelica ode entrare le due Suore. si volge, vede, comprende; in silenzio si trascina verso il tavolo e con mano tremante firma la pergamena. Quindi si allontana di nuovo e si ricopre il volto con le mani. Le due Suore escono. La zia Principessa prende la pergamena, fa per andare verso la nipote, ma al suo avvicinarsi Suor Angelica fa un leggiero movimento con tutta la persona come per ritrarsi. Allora la zia procede verso la porta, batte col bastoncino, la clavaria apre, prende il lume, va avanti. La zia Principessa la segue. Di sulla soglia volge uno sguardo alla nipote. Esce. Scompare. La porta si richiude. La sera è calata; nel cimitero le Suore vanno accendendo i lumini sulle tombe.)
Suor Angelica
Senza mamma, o bimbo, tu sei morto!
Le tue labbra, senza i baci miei, scoloriron fredde, fredde!
E chiudesti, o bimbo, gli occhi belli!
Non potendo carezzarmi, le manine componesti in croce! E tu sei morto senza sapere
quanto t'amava questa tua mamma!
Ora che sei un angelo del cielo, ora tu puoi vederla la tua mamma, tu puoi scendere giu' pel firmamento ed aleggiare intorno a me ti sento. Sei qui, sei qui, mi baci e m'accarezzi.Ah! Dimmi, quando, quando in ciel potro' vederti?
Quando potro' baciarti? Oh, dolce fine d'ogni mio dolore, quando in cielo con te potro' salire? Quando potro' morire?
Dillo alla mamma, creatura bella con un leggero scintillar di stella.
Parlami, amore, amor!
(I lumi del cimitero sono tutti accesi: il chiostro è ormai quasi oscuro. Le Suore escono dal cimitero e si avviano verso Suor Angelica che è come in estasi. Il gruppo delle Suore si avvicina in silenzio. Nella semioscurità sembra che le figure bianche, camminando, non tocchino terra.)
Suor Genovieffa
Sorella, o buona sorella, la Vergine ha accolto la prece.
Coro di suore
Sarete contenta, sorella, la Vergine ha fatto la grazia.
Suor Angelica (come in preda ad un'esaltazione mistica.)
La grazia e' discesa dal cielo, gia' tutta , gia' tutta m'accende,
risplende!
Gia' vedo, sorelle, la meta! Sorelle, son lieta, son lieta!
Cantiamo! Gia' in cielo si canta! Lodiamo la Vergine Santa!
E cosi' sia!
(Si ode dal fondo a destra il segnale delle tavolette. Le Suore si avviano verso l'arcata di destra e la teoria bianca scompare nelle celle.)
Lodiamo la Vergine Santa!
Amen!
La grazia e' discesa dal cielo!
(La notte avvolge il chiostro. Sulla chiesetta si va illuminando a poco a poco una scintillante cupola di stelle. La luna dà sui cipressi. Si apre una cella: esce Suor Angelica.
Ha in mano una ciotola di terracotta che posa a piè di un cipresso; raccoglie un fastelletto di sterpi e rami, raduna dei sassi a mo' d'alari e vi depone il fastelletto; va alla fonte e riempie la ciotola d'acqua: accende con l'acciarino il fuoco e vi mette su la ciotola.)
Suor Angelica
Suor Angelica ha sempre una ricetta buona
fatta coi fiori, che nel piccol seno racchiudete le stille del veleno
Ah, quante cure v'ho prodigate. Ora mi compensate.
Per voi miei fior, io moriro'!
(Quindi si avvia verso la fiorita.)
Addio, buone sorelle, addio, addio!
Vi lascio per sempre. M'ha chiamata mio figlio!
Dentro un raggio di stelle m'e apparso il suo sorriso, m'ha detto: Mamma, vieni in Paradiso!
Addio, addio, chiesetta. in te quanto ho pregato!
Buona accoglievi preghiere e pianti!
E discesa la grazia benedetta! Muoio per lui
e in cielo lo rivedro' Ah!
Esaltata, abbraccia la croce, la bacia, si curva rapidamente, prende la ciotola, si volge verso la chiesa e guardando al cielo beve il veleno. Quindi si appoggia ad un cipresso e comprimendosi il petto con la sinistra e abbandonando lentamente il braccio destro lascia cadere la ciotola a terra. L'atto del suicidio ormai compiuto sembra la tolga dalla esaltazione a cui era in preda e la riconduca alla verità. Un rapido silenzio. Il suo volto prima sereno e sorridente si atteggia in una espressione angosciosa come se una rivelazione improvvisa e tremenda le fosse apparsa.)
Son dannata! Mi son data la morte, mi son data la morte!
Io muoio, muoio in peccato mortale
(Si getta disperatamente in ginocchio.)
O, Madonna, Madonna, salvami! Salvami!
Per amor di mio figlio!
Ho smarrita la ragione!
(Coro di suore
Mater castissima, salve, Maria!)
Non mi fare morire in dannazione!
(Regina pacis! Salve, Maria!)
Dammi un segno di grazia, Madonna! Salvami!
(Già le sembra udire le voci degli angeli imploranti per lei la Madre delle Madri.)
O gloriosa Virginum, sublimis inter
Sidera qui te creavit parvulum,
Lactente nutris ubere
Quod Heva tristis abstulit tu reddis
(Suor Angelica vede il miracolo compiersi: la chiesetta sfolgora di mistica luce, la porta si apre: apparisce la Regina del conforto, solenne, dolcissima e, avanti a Lei, un bimbo biondo, tutto bianco....
La Vergine sospinge, con dolce gesto, il bimbo verso la moribonda....)
Suor Angelica
O, Madonna, salvami! Una madre ti prega, una madre t'implora. O, Madonna, salvami!
Coro
Tu reddis almo germine:
Intrent ut astra flebiles,
coeli recludis cardines
Gloriosa virginum, Salve, Maria!
Virgo fidelis! Regina Virginum!
Sancta Maria!
Gloriosa virginum! Salve, Maria! Mater purissima!
Salve, Maria! Turris davidica! Salve, Maria!
(Muore.)
|
(Eesriie on suletud, kuulduvad kirikukella helid.
Eesriie avaneb. On kevadaeg, päike loojub. Üks kiirtevihk tabab purskkaevu juga. Lava on tühi. Õed on veel kirikus ja laulavad.
Kaks noort nunna (noviitsi) kiirustavad üle lava kirikusse, nad on hilinemas, aga peatuvad hetkeks, et kuulata küpressidelt kõlavat lindude sädistamist.
Ka õde Angelica hilineb, liigub paremale kiriku suunas. Avab ukse ja, enne kui siseneb, kahetseb pattu (hilinemist), põlvitades kummardub maani, siseneb kirikusse, sulgeb ukse. Noviitsid ei tee patukahetsuszheste).
Sopranid:
Ole tervitatud, halastaja Maarja, Issand olgu sinuga.
Oled õnnistatud naiste seas,
on õnnistatud su ihuvili, Jeesus.
Püha Maarja, palveta meie patuste eest
nüüd ja meie surmatunnil.
Igavesti.
(Õed väljuvad kirikust kahekaupa. Abtiss peatub risti ees. Temast eestpoolt mööduvad õed ja teevad reveransi. Abtiss õnnistab neid. Kui kõik õed on lahkunud, tõmbub Abtiss tagasi. Õed ei lähe veel laiali moodustades väikeste grupikeste poolringid. Õde Innukas tuleb lava keskele.)
Õde Angelica (seespoolt kuulduna)
Palveta meie, patuste eest, nüüd ja meie surmatunnil.
Õde Innukas (kahele noviitsile, kes äsja möödusid)
Vagad õed, te puudusite kella viieselt palvuselt, õde Angelica samuti, kes siiski kahetses pattu. Teie aga puhkasite, patustasite ja kaotasite terve jumaliku päeva.
Noviits
Tunnistan oma süüd ja tahan seda lunastada, mida tõsisem süü, seda suuremat tänu väljendan, vaga õde.
Noviitside õpetaja (nagu seletades noviitsidele, oodates patukahetsust)
Kes hilineb koori, kahetsegu pattu ja langegu põrmu
(jäädes kahetsust ootama)
Innukas (noviitsidele)
Kakskümmend korda loete mõttes palveid nende eest, kes kannatavad, kes on orjuses ja nende eest, kes teinud surmapattu.
Noviits
Rõõmu ja innukusega!
Kaks noviitsi (vaimustatult, ettepoole suundudes)
Jeesus Kristus, Armupeig, ihkan olla sinu meele järgi nüüd ja oma surma tunnil. Aamen.
(lahkuvad pattukahetseva olekuga)
õde Innukas (ulatab õde Lucillale töövahendid kudumiseks)
Õde Lucilla, tööle, minge nüüd. Ja olge vaikselt.
(Õde Lucilla lahkub)
(noviitsidele)
Sest täna õhtul naeris ta koori ajal ja ajas naerma teisi
(Õde Osminale)
Teie, õde Osmina, peitsite kirikus kahte leekpunast roosi käises.
Õde Osmina (taltsutamatult)
Pole tõsi!
Innukas (rangelt)
Õde, minge kambrisse.
(Õde Osmina kehitab õlgu)
Viivitamatult! Neitsi jälgib teid!
(Õde Osmina taandub, teised õed vaatavad eemalt, kuni ta siseneb kambrisse)
Kuus õde
Neitsi, kahetsen pattu...
(Õde Osmina sulgeb järsult oma kambri ukse)
Innukas
Nüüd siis, õed rõõmus, see meeldib ka Issandale, ning et naasta rõõmsalt töödele, puhake veidi, Issanda nimel.
(Õdede kujud valges rüüs liiguvad kloostris võlvide all. Õde Angelica tuhnib midagi maas, nuusutab taimi ja õisi.)
Õed
Amen!
Õde Siirashing (rõõmsalt)
Armsad õed, teatan teile, et päikesekera on jõudnud klausuurini! Vaadake läbi lehestiku, kuhu täpselt.
Päike ongi juba akorapõõsa kohal! Nüüd näeme kolmel õhtul kuldset fontäänijuga!
õed
Tõsi, varsti näeme kuldset vett sillerdamas!
Ja veel kaks õhtut järjest!
(kolmekesi)
On maikuu.
Ja me näeme selle kiirega su naeratust, Armuline Kuninganna!
noviits (arglikult)
Maestra, palun luba rääkida!
noviitside õpetaja
Ikka selleks, et ülistada pühasid ja ilusaid asju.
noviits
Milline Neitsi arm teeb rõõmu õdedele?
õpetaja...
Märk, mis näitab Jumala headust!
Ainult kolmel õhtul aastas koori lõppedes lubab Jumal meil näha päikest, mille kiir langeb allikale ja muudab ta kuldseks.
Noviits
Aga teistel õhtutel?
õpetaja
Kas väljume kirikust liiga vara, kui päike on veel kõrgel või liiga hilja ja päike on loojas.
mõned õed (nukra igatsusega)
Veel üks aasta on möödas.
(mõned õed)
Ja üks õde on puudu.
(valitseb valulik vaikus, õed on mõttes tummas palvepoosis, meenutades õde, keda pole enam nende hulgas)
õde Siirashing, (väga lihtsalt ja peaaegu rõõmsalt)
Me vagade tegude õed, kui veejuga sillerdab ja muutub kuldseks, kas poleks armas viia ämbrike kuldset vett õde Bianca Rosa hauale?
kolmekesi
Jaa! Meie puhkav õde sooviks seda kindlasti!
õde Angelica (Jääb sügavalt mõttesse)
Soovid on elavate õied,
mis surnuteriigis ei õitse,
sest Neitsi Maarja on seal abiks
ja oma headuses vabalt
annab abi enne soovi sõnamist,
enne kui soov saab kuuldavaks,
Emade Ema on teda kuulda võtnud.
(kirglikult)
Õde, oh, surm on ilus elu!
õde Innukas
Meil ei või isegi elu elades olla soovunelmaid (soove).
õde Siirashing
Kui need on süütud ja puhtad, miks mitte?
Kas teil polegi soove?
õde Innukas
Minul. Ei.
(Õde Angelica suundub vasakule lillede poole)
kolmekesi
Minul ka mitte!
(arglikult)
õde Siirashing
Minul, jah, on küll, pean tunnistama.
(Tõstab pilgu üles)
Armas Issand, sa tead, et enne siiatulekut olin ma karjus. Juba viis aastat pole näinud ma ühtegi tallekest. Issand, ära pahanda, kui ütlen, et soovin ühte väikest tallekest näha,
et saaks teda paitada, puudutada niisket koonu ja kuulda ta häälitsust.
Kui see on suur süü, toon ma Sinu ette kahetsuspalved.
Andesta mulle, Issand, sest Sina oled Jumala Tall.
õde Maiassuu
Minul on ka üks soov!
mõned õed, siis teised, siis kolmandad
Õde, me teame su soove,
suutäis mahlast marjamaiust!
Maias suu on suur patt!
(Ta on maiasmokk!)
(Õde Dolcina näib olevat väga kurb ja kannatav)
Õde Siirashing (kõnnib teistega koos õde Angelica poole)
Õde Angelica, kas teil on soove?
Õde Angelica (pöördub teiste poole)
Ei, õde, ei ole.
(pöördub lillede suunas)
Õed (on vastaspool ja sosistavad)
Ta ei rääkinud tõtt, Jeesus andestagu talle.
Noviits (Lähenedes, uudishimutseb)
Miks nõnda?
Noviits
Me teame, et tal on suur soov saada uudiseid oma perekonnast.
Teised õed (vaheldumisi, kord ühed, siis teised)
Juba seitse aastat on ta kloostris,
ja pole saanud teateid omastest,
ta kannatab väga.
(eemaldudes õde Angelicast)
Sealses ilmas oli ta rikas, on rääkinud Abtiss.
Oli aadlidaam. Printsess.
Näib, et pandi nunnakloostrisse karistuseks.
Kes teab, nojah.
(eemalduvad sinna ja tänna)
Õde-põetaja (tuleb joostes, hingeldab)
Õde Angelica, kas kuulete?
Õde Angelica
Ah, halastajaõde, öelge, mis on juhtunud!
Halastajaõde
Õde Chiara oli aias korrastamas rooside tugesid; äkki ilmusid herilased ja nõelasid ta palgeid.
Nüüd on ta kambrikeses ja kaebab valu. Oh, õde, vaigistage tal valupiinu.
Õed
Vaeseke!
Õde Ancelica (jookseb otsima taimi ja õisi)
Oodake nüüd, mul on üks taim ja üks lilleõis
Halastajaõde
Õde Angelical on alati valmis hea rohutaimeretsept, ta kohe oskab leida taimedest valuvaigistit.
Õde Angelica (annab Halastajaõele mõned taimed-rohud)
Siin on piimalillevõrsed, temast tuleb piima, millega niisutage haiget kohta ja siin on rohi tõmmiseks...
Õelge õde Chiarale, et see on väga kibe, aga teeb terveks. Veel öelge talle seda, et herilasetorge on väike valu, ei maksa väga kurta ja et kaeveldes kasvab piin.
Halastajaõde
Ütlen talle edasi, aitäh, õde.
Õde Angelica (pead langetades)
Olen siin, et teenida.
Õdede koor
Kiitkem Maarjat!
(Vasakult ilmuvad kaks ilmikõde eesliga,
kellel suur koorem seljas)
Kaks ilmiknunna-varustajat
Head leiud on meil täna, õde Varahoidja/Varustaja
Esimene ilmik
Üks paunatäis õli!
Teine ilmiknunn
Oh, ja head!
Esimene ilmik
Üks korv kreekapähkleid!
Õde Maiassuu
Metsapähkleid, kuus kaaluühikut,
maitsvad on nad soola-leivaga
Õde Innukas (noomivalt)
Õde!
Esimene ilmik
Siin on jahu! Siin aga juustukera, millel hea piima lõhn, pastanuudlid, läätsekotike, kanamunad, või,
kõike piisavalt.
Õdede koor
Häid leide on täna, õde Sahvritäitja/Varustaja/Varahoidja
Teine ilmiknunn (õde Maiassuule)
Teile, õde Maiassuu....
(võtab sõstrakobara)
Õde Maiassuu (õnnelikult)
Üks sõstrakobar!
(pakub teistele)
Palun, maitske neid!
Õdede koor
Aitäh, kui võtan ühe marja...
...on see patukiusatus!
õde Maiassuuu
Oh ei, võtke, võtke!
Mõned õed (on moodustanud rühma paremalpool ja maitsevad sõstraid, kõlab tasast naeru)
Aitäh! Aitäh!
Esimene ilmiknunn
Kes tuli täna õhtul parlatooriumi?
Koor
Mitte keegi.
Teised õed
Mis siis sellest?
Esimene ilmiknunn
Peaukse ees peatus uhke tõld.
Õde Angelica (pöördub ilmiknunna poole silmnähtava äkilise ärevusega)
Mida? Õde, mis te ütlesite?
Et uhke tõld on väljas?
Esimene ilmiknunn
Härrasrahva oma.
Kindlasti külastatakse kedagi, kes on siin kloostris, ehk varsti heliseb kell parlatooriumis.
õde Angelica (kasvava ärevusega)
Oh, öelge mulle, õde, mismoodi see tõld välja nägi?
Kas tal oli elevandiluust vapp? Ja seest vooderdatud türkiissinise siidiga, millel hõbetikand?
Esimene ilmiknunn (mõnevõrra vaoshoitult, ettevaatlikult)
Ma ei tea seda, õde,
nägin ainult üht... imekaunist tõlda.
õdede koor (kord ühed, kord teised)
(kiikavad uudistades õde Angelicat)
Ta muutus kahvatuks!
Ja nüüd on puna põskedes!
Vaeseke!
Ta on ärevil, ootab kedagi oma perest...
Õed (tulevad lavale igalt poolt, kordamööda küsides)
Keegi tuleb parlatooriumisse.
Kelle juurde visiidile? Kas minu juurde?
Ehk on see mu nõbu, kes toob häid lavendliseemenid?
Või mu ema, kes kingib meile valgeid turteltuvisid?
Õde Angelica (palavikuliselt, omaette, pöörab pilgu taeva poole)
Kõigist emadest ülim, vaata mu südamesse,
pööra Lunastaja pale minu poole
(Õed kogunevad vaikselt õde Angelica juurde)
õde Siirashing (läheneb kaaslastele, peaaegu katkestab teiste õdede hüüatused, näitab kaastundliku zhestiga õde Angelica suunas)
Meie õde armus, palvetame Tähtede Tähte, et see külaskäik oleks sinule.
õde Angelica (väga liigutatult)
Aitäh, hea õde, aitäh!
(Vasakult poolt ilmub Abtiss, et kutsuda õde, keda oodatakse parlatooriumis. Ootus on pinget täis. Selles vaikuses näivad õed olema valmis tooma ohvrit, et aidata oma ärevusootuses õde. Õde Angelica pilk on ikka suunatud üles, seisab liikumatus ootuses, nagu sõltuks sellest kogu ta elu)
Abtiss (hüüab)
Õde Angelica!
(Annab märku õdedele, et need taanduksid. Viimased näevad, et purskkaevu joad on päiksest kuldsed, nad võtavad ämbrikesse vett ja suunduvad kalmistu poole, kus puhkab nende õde)
Õde Angelica
Ema, rääkige, ema! Kes seal on? Öelge, palun!
Ootan juba seitse aastat sõnumit või kirja kodustelt.
Olen ohverdanud end Neitsile täie pühendumusega.
Abtiss (teda katkestades)
Jätke tema hoolde ka ärevus, mis teid valdab!
(Õde Angelica on murtud, laskub põlvil,
palvetab)
Kuus õde
Igavest rahu anna meile, Issand: igavene valgus paistku ta üle. Puhka rahus. Aamen.
õde Angelica (silmi tõstes)
Ema, mu hing on rahulik ja kuulan teid.
Abtiss
Teile tuli külla Printsess, teie tädi.
Õde Angelica (nagu ohates)
Ah!
Abtiss
Parlatooriumis on mõistlik olla vaga ja kuulekas.
Vaga Neitsi kuuleb seal igat sõna.
õde Angelica (õrnalt)
Neitsi kuuleb mind! Igavesti!
(Abtiss kõnnib parlatooriumi ukse poole. Õde Angelica tõuseb püsti ja suundub parlatooriumisse. Ta vaatab ärevalt ukse suunas. Kuuldub võtmekriuksatus. Õde Clavaria(Võtmehoidja) avab seestpoolt ukse ja tõmbub kõrvale. Abtiss seisatub tema ees. Kaks õde moodustavad aupakliku spaleeri, nende vahelt astub lavale väärika aristokraatliku hoiakuga musta riietatud daam. See on õde Angelica tädi Printsess.
Astub aeglaselt, toetub eebenipuust kepile. Jääb seisma, heidab külma emotsioonitu pilgu õetütrele.
Õde Angelicat on erutatud viimse piirini, aga ta püüab hoida end vaos, sest uksevarjus võib näha veel Abtissi ja õde Clavariat (Võtmehoidja). Uksed sulguvad. Õde Angelica läheb tädi poole pisut vankudes ja erutatult, aga tädi sirutab ette käesuudluseks vasaku käe. Õde Angelica võtab ta käe, tõstab huulte juurde ja, samas kui tädi istub, langeb ta juurde põlvili. Ta anuv pilk kinnitub tädi omasse. Vana daam vaatab tummalt temast üle ühes suunas).
Tädi Printsess
Teie isa prints Gualtiero ja ema printsess Clara surid kakskümmend aastat tagasi
(katkestab ja teeb ristimärgi)
ja usaldasid minu hoolde oma lapsed ning kogu perekonna vara. Ma pidin selle jagama pärijate vahel vajalikul hetkel ja õiglasel moel. Nõnda olen ka toiminud. Siin on dokument. Võite seda lugeda, vaidlustada, alla kirjutada.
Õde Angelica (alandlikult)
Seitsme aasta järel olen taas teie ees. Tunnistage selle paiga pühadust, see on armu ja kaastunde paik.
Tädi Printsess (hukkamõistvalt)
Patukahetsuse oma.
Pean teile avaldama tõe, miks jagasin päranduse sel viisil. Teie õde Anna abiellub.
Õde Angelica (õrnalt)
Abiellub? Minu väike õeke Anna?
(piinatult)
Ah, seitse aastat on möödas!
(ekstaasis)
Mu väike heledapäine õde, kes sa abiellud, saa õnnelikuks!
(õrnalt)
Aga kes teda kosib?
Tädi Printsess
See, kes armastusest johtunult andestab teie süü, mis määris meie valge vapi!
Õde Angelica (mässumeelselt)
Mu ema õde, te olete halastamatu!
Tädi Printsess (teravalt)
Mis te ütlesite? Et olen halastamatu?
Ja võtate oma ema nime suhu minu vastu?
(veel külmemalt ja väärikamalt)
Mõnel õhtul sageli olen kodus palvemõtetes. Vaikuses neil hetkedel tunnen, kuidas mu vaim minust eemaldub ja näib, et peaaegu kohtub teie emaga maagilises eeterlikus seisundis.
Kui valus on kuulda surnuid kaeblemas ja kurtmas!
Kui kaob see müstiline hetk, on jäänud mu mõtteisse ainult üks sõna teie jaoks: Lunastamine/Patukahetsus!
Andke ta Neitsile minu õiglustunde pärast!
Õde Angelica
Olen kõik ohverdanud Neitsile, jah, kõik,
(salapärase erutusega)
aga üht ei suuda ma teha: heale Emale, Emade Emale ei suuda ma jätta seda mõtet,
(karjatades)
et unustaksin oma poja. Oma pojakese! See väeti olend minult võeti vägisi! Mu pojake, keda nägin ja embasin ainult üks kord! Mu väetike! Mu kauge pojake! Ja ühtainsat mõtet hoian juba seitse aastat.
(Jõuetult)
Rääkige mulle temast! Missugune ta on? Kas ta näoke on õrn? Missugused on ta silmad? Rääkige! Mu pojast, rääkige!
(Vana daam vaikib, vaatab ainiti ärevat ema, õde Angelica on traagilises piinas)
Miks olete vait?
Veel hetk vaikust ja olete neetud igaveseks ajaks!
(väga külmalt, tõsiselt)
Neitsi kuuleb meid ja mõistab kohut teie üle!
Tädi Printsess (külmalt)
Kahe aasta eest haigestus ta surmapalavikku, soetõppe. Kõik sai tehtud ta päästmiseks.
õde Angelica
Kas ta on surnud, ah?
(Tädi langetab pea ja vaikib)
(Õde Angelica karjatab, langeb põrandale, nägu käte vahel. Tädi astub lähemale, et teda aidata, arvab, et õde Angelica on minestanud; kuuldes aga õde Angelicat nuuksumas, peatab sammu, jääb seisma ja pöörab pilgu pühapildile paremal pool seina peal. Mõlema käega toetudes kepile, pea pööratud/langetatud, vaikuses, palvetab. Õde Angelica nutt on meeleheitlik, aga vaoshoitud. Parlatooriumis hämardub. Kuuldub ukse avamist. Õde Angelica toibub natuke, aga jääb põlvitama, nägu kätega vahel. Tuleb sisse õde Clavaria (Võtmehoidja), käes õlilamp, mille asetab lauale.
Tädi pöördub tema poole ja ütleb midagi tasakesi.. Õde väljub ja tuleb tagasi Abtissiga, õel on ka lauake ja sulepea koos tindipotiga. Õde Angelica kuuleb sisenemas kahte õde, pöördub ümber ja mõistab, milles asi. Ta astub jõuetult lauakese juurde ja väriseva käega kirjutab dokumendile allkirja. Seejärel eemaldub, põlvitab uuesti, katab näo kätega. Kaks õde väljuvad. Tädi võtab dokumendi, läheneb õde Angelicale, aga viimane teeb kogu kehaga liigutuse, nagu sooviks ta tädist vabaneda. Seejärel läheb tädi ukse poole kepiga kopsides põrandat. Õde Clavaria astub sisse, võtab lambi, läheb tagasi. Tädi järgneb temale. Lävel pöörab pilgu õetütrele, siis väljub ja läheb eemale. Õde Clavaria sulgeb ukse.
Õhtu on käes. Eemal kalmistul võib näha õdesid, kes süütavad haudadel küünlaid)
Õde Angelica (pärast tädi lahkumist, ikka veel põlvitades, valuliselt)
Ilma emata sa, lapsuke, surid.
Su huuled kahvatusid ilma minu suudlusteta.
Ja siis sulgesid oma ilusad silmakesed.
Ei saanud sa mind paitada, kui ristasid käed rinnal. Sa surid ja ei saanudki teada, kuidas ema sind armastas! Nüüd oled sa ingel taevas, nüüd näed oma emakest, kui laskud taevalaotusest alla, tunnen, kuidas lehvitad tiibu mu ümber. Oledki siin, siin, tunnen suudlust ja su kallistust. Ütle mulle, oh, millal näen sind taevas?
Millal võin sind kallistada? Ongi lõpp mu piinadel, kui taevas sinuga kohtun!
Millal tuleb surm, ah?
(ekstaasis)
Ütle seda mulle, emale, anna märku tähesähvatusega. Ütle midagi, mu arm!
(Kalmistul põlevad tuled, klooster on peaaegu pime.
Õed naasevad kalmistult, tulevad õde Angelica juurde, kes on ekstaatilises seisundis.
Kõik vaikivad, õdede valged kujud näivad liikuvat õhus maad puudutamata.)
Õde Siirashing
Õde, õde, neitsi Maarja on kuulda võtnud su palvet!
Mõned õed
Te hing saab rahu, õde, Neitsi näitas oma halastust.
õde Angelica (pisut salapäraselt)
Taevas on halastanud mu peale, juba tunnen end uues kirkuses!
Juba näen ma, õekesed, oma eesmärki.
Õed, õed, olen õnnelik! Laulame! Kuulen taevaski laulu!
Püha Neitsi olgu kiidetud! Igavesti!
(Paremalt pooolt kuuldub lauakeste klopsimissignaali. Õed tulevad igalt poolt, et minna rivis kambrikestesse. Igaüks avab oma kambrikese ukse ja sulgeb selle enda järel).
(seestpoolt kuuldub)
Laulame kiitust Pühale Neitsile!
Taevas on halastanud ta peale!
Aamen!
(On öö. Kiriku kohal säravad tähed, kuu kumab küpresside kohal. Avaneb ühe kambrikese uks. Õde Angelica väljub, tal on käes savinõu. Ta peatub ühe küpressi juures ja asetab nõu maha. Siis võtab mõned kivid ja valmistab väikese kolde, seejärel korjab oksi ja lehti, teeb kimbu ja asetab kivikeste vahele. Seejärel suundub purskkaevu juurde ja võtab nõu sisse vett. Süütab tikuga väikese tule ja paneb veega savinõu keema kivikuhjale.)
õde Angelica
Õde Angelical on ikka hea retsept varuks, mis lilledest valmistet, nendel on tillukese kojas mõni mürgitilgake olemas. Oh, millist imet olen võinud teha! Nüüd aitate mind!
Teie abil võin ma surra.
(tõuseb püsti ja suundub paremale kambrikeste poole)
Hüvasti, kallid õed, hüvasti!
Lahkun teist igaveseks! Mind kutsub poeg!
Tähtede sära keskele ilmus ta naeratus, mis näis ütlevat: emake, tule siia paradiisi!
Hüvasti, armas kirik! Kui palju olen siin palvetanud!
Võtsid lahkelt vastu palved ja nutu!
Ja ongi tulnud minule taevast õnnistatud arm!
Suren poja pärast ja näen teda taevas! Ah!
(Õde Angelica on nagu ekstaasis. Embab risti, suudleb seda, kummardab ja joob mürgivee savinõust. Siis toetub küpressile ja laseb nõul aeglaselt kukkuda. Pilved katavad kuuketta, lava on pime. Pärast teo sooritamist kaob joovastus, paljastub tõde, õde Angelica nägu muutub ärevaks, värin haarab keha, nagu selguks talle midagi kohutavat.)
Olen neetud, sest saatsin ennast surma!
Suren surmapatu läbi!
(langeb meeleheites põlvili)
Jumalaema, päästa mind!
Oma poja armastuse pärast
olen kaotanud mõistuse!
(Õdede koor
Puhtaim pühim ema, ole tervitatud, Maarja!)
Ära lase mul surra needuses!
(Rahukuninganna! Ole tervitatud, Maarja!)
Näita mõnd märki oma armust, Püha Ema, päästa mind!
(Selle palve peale kõlavad inglite hääled, nad laulavad hümne Emade Emale)
(Sünnib taevalik ime. Kirik täitub valgusega. Kirikuuks sulgub vaikselt. Läbi müstilise sära võib näha ingleid. Uksele ilmub Taevakuninganna, õrn ja lohutav. Tema ees on üleni valges rüüs lapsuke. Õrna liigutusega suunab Neitsi lapse surija ema poole. Õde Angelica sirutab käed armastava liigutusega lapse suunas.)
Õde Angelica
Madonna, päästa mind!
Ema palub sind, anub päästmist!
Koor
(lapsuke teeb esimese sammu)
(lapsuke teeb teise sammu)
(lapsuke teeb kolmanda sammu. Õde Angelica langeb surevana aeglaselt põrandale. Taevane ime kumab valguses)
|
|