LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Die sieben letzten Worte unseres Erlösers am Kreuze
Lunastaja seitse viimast sõna ristil
eelmine järgmine


Muusika autor Joseph Haydn
Sõnade autor Joseph Friebert , Gottfried van Swieten
Tõlge Vahur Aabrams
Teose kataloogi- või oopusenumber: HobXX/2

Introduzione

1

Vater, vergib Ihnen,
denn sie wissen nicht, was sie tun. (Lk 23, 34)
Vater im Himmel, o sieh hernieder
vom ewigen Thron!
Vater der Liebe, dein Eingeborener,
erfleht für Sünder,
für deine Kinder, erhöre den Sohn!
Ach, wir sind tief gefallen,
wir sündigten schwer;
doch allen zum Heil, uns allen,
floss deines Sohnes Blut.
Das Blut des Lamms schreit nicht um Rach’:
es tilgt die Sünden.
Vater der Liebe, lass uns Gnade finden,
erhöre den Sohn!

2

Fürwahr, ich sag es dir:
Heute wirst du bei mir im Paradiese sein. (Lk 23, 43)
Ganz Erbarmen, Gnadund Liebe,
bist du, Mittler, Gotteslamm!
Kaum ruft jener reuig auf zu dir:
Wenn du kommest in dein Reich,
ach, so denke mein!
So versprichst du ihm voll Milde:
Heutwirst du bei mir im Paradiese sein.
Herr und Gott! Blick auf uns!
Sieh an deines Kreuzes Fusse
unsere wahre Reuund Busse!
Sieh, o Vater, unsere Reue!
Gib uns auch zur letzten Stunde
jenen Trost aus deinem Munde:
Heutwirst du bei mir im Paradiese sein.

3

Frau, hier siehe deinen Sohn,
und du, siehe deinen Mutter! (Joh 19, 26-27)
Mutter Jesu, die du trostlos,
weinend, seufzend bei dem Kreuze standst,
und die Qualen seines Leidens
in der Stunddes bittern Scheidens,
siebenfach in dir empfandst.
Kaum mehr fähig, dich zu fassen,
und doch standhaft und gelassen,
nimmst als Sohn den treuen Jünger,
und mit Ihm auch uns als Kinder an.
Mutter Jesu, o du Zuflucht aller Sünder,
hör das Flehen deiner Kinder.
Steh uns bei im letzten Streit,
Mutter voll der Zärtlichkeit,
o, steh uns allen bei!
Wenn wir mit dem Tode ringen,
und aus dem beklemmten Herzen
unsere Seufzer zu dir dringen.
Lass uns, Mutter, lass uns da nicht
unterliegen!
Hilf uns dann den Feind besiegen!
Und steh uns bei im letzten Streit!
Wenn wir mit dem Tode ringen,
o da zeige dich als Mutter,
und empfehluns deinem Sohn,
o Mutter!

4

Mein Gott, mein Gott,
warum hast du mich verlassen? (Matt 27, 46)
Wer sieht hier der Gottheit Spur?
Wer kann fassen dies Geheimnis?
O Gott der Kraft und Macht,
o Gott der Macht und Stärke,
wir sind deiner Hände Werke!
Und deine Lieb,
o Herr, hat uns erlöst.
O Herr, wir danken dir von Herzen.
Unser wegen littst du schmerzen,
Spott, Verlassung, Angst und Pein.
Herr, wer sollte dich nicht lieben,
dich mit Sünden noch betrüben?
Wer kann deine Huld verkennen?
Nein, nichts soll uns von dir trennen,
allhier und dort in Ewigkeit.

Introduzione

5

Jesus rufet: Ach, mich dürstet! (Joh 19, 28)
Hemmt nun die Rache, stillt eure Wut!
Menschen, lasset Mitleid euch erweichen,
ruft Erbarmung in das Herz!
Jesus rufet: Ach, mich dürstet!
Ihm reicht man Wein,
den man mit Galle mischet.
So labt man ihn.
Kann Grausamkeit noch weiter gehn?
Nun kann er nicht mehr fassen den
Schmerz,
der ihn allmächtig drückt,
der Wohltun war.
Ach, im Durst vor seinem Ende
reichet man ihm Galle dar!

6

Es ist vollbracht. (Joh 19, 30)
An das Opferholz geheftet,
hanget Jesus in der Nacht;
und dann ruft er laut:
es ist vollbracht.
Was uns jenes Holz geschadet,
wird durch dieses gut gemacht.
Weh euch Bösen, weh euch Blinden,
weh euch allen,
die ihr Sünden immer häuft auf Sünden!
Menschen, denket nach!
Werdet ihr Erbarmung finden,
wenn er kommt in seiner Herrlichkeit
uns seiner Macht?
Rett uns, Mittler, von Verderben!
Höre, Gottmensch, unser Schrein!
Lass dein Leiden und dein Sterben
nicht an uns verloren sein.
Lass uns einst den Himmel erben
und mit dir uns ewig freun.

7

Vater, in deine Hände
empfehle ich meinen Geist. (Lk 23, 46)
Nun steigt sein Leiden höher nicht,
nun triumphiert er laut und spricht:
Nimm, Vater meine Seele,
dir empfehle ich meinen Geist.
Und dann neigt er sein Haupt und stirbt.
Vom ewigen Verderben
hat uns sein Blut errettet,
aus Liebe für uns Menschen
starb er den Tod der Sünder.
Du gabst uns neues Leben,
was können wir dir geben?
Zu deinen Füssen liegen wir,
o Jesu, tiefgerührt;
nimm unser Herz als Opfer an!

Il Terremoto

Er ist nicht mehr.
Der Erde Tiefen schallen wider:
Er ist nicht mehr.

Erzittre, Golgotha, erzittre!
Er starb auf deinen Höhen.
O Sonne, fleuch
und leuchte diesem Tage nicht!
Zerreisse, zerreisse, Land,
worauf die Mörder stehen.

Ihr Gräber, tut euch auf,
ihr Väter, steigt ans Licht!
Das Erdreich, das euch deckt,
ist ganz mit Blut befleckt.
Introduzione

1

Isa, anna neile andeks,
sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34)
Taevane isa, oo, vaata alla
oma igaveselt aujärjelt!
Armastuse isa, sinu esmasündinu
anub patuste inimeste eest,
sinu laste eestvõta oma poega kuulda!
Ah, oleme langenud sügavale,
rängad olid meie patud,
kuid sinu poja veri
voolas õndsuseks meile kõigile.
Talleveri ei karju kättemaksule,
vaid kustutab patud.
Armastuse isa, heida meile armu,
võta oma poega kuulda!

2

Tõesti, ma ütlen sulle,
täna pead sa minuga olema paradiisis!“ (Lk 23:43)
Üleni halastus, arm ja armastus
oled sa, Vahemees, Jumala tall!
Vaevalt hüüab üks sulle kahetsedes:
Kui sa tuled oma kuningriiki,
siis, ah, mõtle minu peale!“,
kui juba tõotadki talle leebelt:
Täna pead sa minuga olema paradiisis!“
Issand ja Jumal! Vaata meie peale!
Pane oma risti jalamil tähele
meie tõelist meeleparandust!
Märka, oo, Isa, meie kahetsust!
Anna meilegi viimaseks tunniks
oma suu läbi sama lohutust:
Täna pead sa minuga olema paradiisis!“

3

Naine, vaata, siin on su poeg,
ja sina, vaata, siin on su ema!“ (Jh 19:2627)
Jeesuse ema, kes sa seisid
trööstitult, nuttes ja ohates risti juures,
tundes kibedal lahkumistunnil
tema kannatuste piinu
eneses seitsmekordselt.
Vaevu veel suutes end koguda,
kuid siiski kindlalt ja rahulikult
võtad sa ustava jüngri oma pojaks
ja temaga koos meidki oma lasteks.
Jeesuse ema, oo, sina, kõigi patuste varjupaik,
kuule oma laste anumist!
Ole meile viimases võitluses toeks,
õrnusest tulvil ema,
oo, ole toeks meile kõigile,
kui heitleme surmaga
ja kui meie raskest südamest
ohked sinu kõrvu kostavad!
Ära lase siis meil, ema, ära lase kellelgi
alla vanduda!
Aita siis meil vaenlane võita!
Ja ole meile toeks meie viimases võitluses!
Kui heitleme surmaga,
siis, oo, näita meile, et oled ema
ja kosta meie eest hea sõna oma pojale,
oo, ema!

4

Mu Jumal! Mu Jumal!
Miks sa mind oled maha jätnud?“ (Mt 27:46)
Kes näeb selles jumalikku märki?
Kes suudab taibata seda saladust?
Oo, väe ja võimu Jumal,
oo, võimu ja vägevuse Jumal,
oleme sinu kätega tehtud!
Ja sinu armastus,
oo, Issand, on meid lunastanud.
Oo, Issand, me täname sind südamest.
Meie pärast kannatasid sa valu,
pilkeid, hüljatust, hirmu ja piina.
Issand, kes ei peaks sind armastama,
kes võiks sind kurvastada uute pattudega?
Kellel saaks jääda sinu heldus märkamata?
Ei, miski ärgu meid sinust lahutagu,
ei siin maa peal ega seal igavikus.

Introduzione

5

Jeesus hüüab: „Ah, mul on janu!“ (Jh 19:28)
Jätke nüüd kättemaks, talitsege viha!
Inimesed, leebuge kaastundest,
kutsuge halastust oma südamesse!
Jeesus hüüab: „Ah, mul on janu!“
Talle ulatatakse veini,
mis on segamini sapiga.
Nõnda kosutatakse teda.
Kas leidub veel suuremat julmust?
Nüüd ei jõua ta enam taluda
seda valu,
mis rõhub teda, kes ta oli heategu,
kõigest väest.
Ah, janusele ulatatakse
tema lõpu eel sappi!

6

See on lõpetatud.“ (Jh 19:30)
Jeesus ripub öösel
ohvripuu küljes
ja hüüab siis valju häälega:
See on lõpetatud.“
See heastab kahju,
mida too puu meile tegi.
Häda teile, kurjad, häda teile, pimedad,
häda teile kõigile,
kes te ikka teete pattu patu peale!
Inimesed, mõelge järele!
Kas leiate sellistena armu
siis, kui ta tuleb meie juurde
oma vägevuse auhiilguses?
Päästa meid, Vahemees, hukatusest!
Kuule, Jumalinimene, meie karjumist!
Tee nii, et sinu kannatused ja surm
ei oleks meie pärast raisatud.
Tee nii, et päriksime kord sinu taeva
ja rõõmustaksime koos sinuga igavesti!

7

Isa, sinu kätte ma
annan oma vaimu!“ (Lk 23:46)
Nüüd ei suurene tema kannatused enam,
nüüd võidutseb ta valjuhäälselt ja lausub:
Võta, isa, mu hing,
sinu kätte annan oma vaimu!“
Ja langetab siis pea ja sureb.
Igavesest hukatusest
on tema veri meid päästnud,
armastusest meie, inimeste vastu
suri ta patuste surma.
Sina andsid meile uue elu
mida on meil sulle anda?
Oleme su jalge ees maas,
oo, Jeesus, sügavas härduses,
võta ohvriks meie süda!

Il Terremoto

Teda ei ole enam.
Maa sügavustest kaigub:
teda ei ole enam!

Löö värisema, Kolgata!
Ta suri sinu tipus!
Oo, päike, põgene
ja ära valgusta seda päeva!
Lõhene, lõhene, maa,
millel mõrtsukad seisavad!

Hauad, avanege,
isad, astuge valguse kätte!
Muld, mis teid katab,
on täis vereplekke.